Fleur Jaeggy

Fleur Jaeggy (sündinud 31. juulil 1940 Zürichis) on itaalia keeles kirjutav Šveitsi kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat "I beati anni del castigo" (1989).

"Vangipõlve õndsad aastad"

Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad". Tõlkinud Malle Talvet. LR 30/2003.

Nii tegi Frédérique mulle au ja laskis mind ennast koridorides ning jalutuskäikudel saata. Koolis oli ta — mulle tundub ülearugi seda ütelda — kõige tublim õpilane. Ta teadis kõike, ma usun, juba eelnenud põlvedest. Tal oli midagi, mida teistel ei olnud, mul jäi ainult tõestada, et tema talent on surnutelt saadud anne. Pruukis vaid teda kuulata aulas lugemas prantsuse poeete: nad olid tema sisse laskunud, tema võõrustas neid. Meie olime ehk alles süütud. Ja süütuse juurde kuulub ehk teatud karusus, pedantsus ja ebaloomulikkus, otsekui olnuksid meil kõigil jalas alžeeria sõduri puhvpüksid. (lk 7)
Mõne vastalise õpilase leiab alati igas pansionis. Nii avalduvad esimesed märgid poliitilisest mõtlemisest ehk sellest, mida võiks nimetada üldiseks ilmavaateks. (lk 8)
Nagu näha, ei olnud ma tollal veel omandanud vahenduskunsti, - arvasin alles, et millegi saavutamiseks tuleb sihtida otse märki, kui hoopis on nii, et sihtmärgi toovad meile lähemale vaid kõrvalekalded, ähmasus ja kaugus, hoopis sihtmärk tabab meid. (lk 9)
Kaua aega uskusin, et need tüdrukud, kes on olnud pansionis — nagu Frédérique ja mina, ja ühel päeval tuletame seda veel meelde — , võivad elada mitte millestki, kui on kord vanad ja pettunud. Kell heliseb, ja me tõuseme üles. Heliseb uuesti, heidame magama. Läheme oma tubadesse, elu oleme näinud möödumas aknast, raamatutest, aastaaegade vaheldumisest, jalutuskäikudest. Alati peegeldusena, peegeldusena, mis on kui aknalaudadele jäätunud. Ja vahel ehk näeme oma silmade ette joonistumas kõrget marmorkogu: see on Frédérique, kes on põiganud meie ellu — ja võib-olla tahaksime pöörduda tagasi, aga me ei vaja enam midagi. Oleme kujutlenud maailma. Mida muud võib veel kujutleda kui mitte omaenda surma? Kellahelin, ja kõik on lõppenud. (lk 14)
Võib-olla need, kellest me pole hoolinud, kerkivad mingi veidra õela mängu tõttu hiljem esile. Nende näojooned jäävad meelde teravamalt kui nende omad, kellest hoolisime. Meie mälu on matuseorvade rida. Meie mittekeegid on kõik kohal, ja vahel tõusevad need aplad olendid nagu raisakotkad nende nägude kohale, keda oleme armastanud. Orvades elab arvukalt nägusid, rikkalikult toitu. Kuni ma kirjutan, annab saksa tüdruk üles oma tundemärke nagu politseijaoskonnas. Mis on ta nimi? Tema nimi on kadunud. Nime unustamisest aga ei piisa olendi unustamiseks. Matuseorvas on kõik tallel. (lk 21)
Ma ronisin veel kõrgemale ja nägin taamal silmapiiril Bodeni järve. Seda, kuhu ma järgmisena lähen, taas pansionisse elama, väikesele saarele, ümber mille ma iga päev hakkan tegema tiiru kuni tuletornini, paarikaupa rivis. See igapäevane tiir kella ühest kolmeni võib paista maniakaalne. Ka mungad teevad tiiru ümber ristikäigu, silmade tiiru. Huvitav, kas on ka mõni asi, mis poleks maniakaalne. Valitses idüll, maniakaalne idüll. Pansionis saarel — see oli vaimulik õppeasutus — luges üks tüdruk söögi ajal valjusti raamatut ette. Kui tema hääl vaikis, andis Mater loa rääkida. Sisenesime taas paganlusse. (lk 36)
Laste igavus on puhas meeleheide. (lk 40-41)
Piisab õhus hõljuvast mõttevirvest, kui see saab meie omaks, ja kui sellest kinni ei haara, tunned end veelgi üksikumana. (lk 43)
Mees tõi — kas siis heasüdamlikkusest või leebusest — oma ilusa joonega ja veidi lihavast suust kuuldavale sügava naeru, kui oli midagi naerda, ja tema pilk tõmbus kavalaks, just nagu oleks naer seotud mingi kelmusega. Vestitaskus vanaisa või mõne surnud sugulase taskukell. Ta vaatas seda tihti (ja kaalus aega). Tema tume ülikond oli üle elanud palju aastaaegu ning andis talle väärikust. (lk 50)
Jumalagajättudel on kaugeid järelpõlvi ja maastikud katavad need tihniku ning tolmuga. (lk 51)
Valust saadav rõõm on õel ja mürgine. See on kättemaks. Mitte nii ingellik kui valu. Seisin sünge jaama varikatuse all edasi. Tuul räsis trööstitut järve ja mõtteid, sellal kui aina pühkis pilvi, raius neid tükkideks, ja üleval kõrgel võis aimata viimsepäevakohut, kus midagi ei panda süüks meist mitte kellelegi. (lk 54)
Nooruse tiiva all pesitseb vanaduse portree ja rõõmsameelsuse tiiva all kurnatus, niisamuti nagu mõnes vastsündinus arvame ära tundvat äsja elust lahkunud vanainimese. (lk 57)
Näen vaimusilmas jälle väikesi tüdrukuid, oma kaaslasi sellest ajast, kui ma olin kaheksa-aastane, valgete linade vahel, naeratavana, langetatud silmalaugudega, kaugusse libisenud pilguga. Me oleme jaganud nendega voodeid. Vanglaski ei unustata oma kongikaaslast. Näod ongi need, mis toidavad ja neelavad meie aju ja meie silmi. Sellisel ajal ei ole aega olemaski. Lapsepõlv on igivana. (lk 59-60)
Mingi märk on meil aga küljes, eeskätt nendel tüdrukutel, kes veetsid internaadis seitse kuni kümme aastat. Ma ei tea, mis neist lõpuks on saanud, ma ei tea neist midagi. Nad oleksid nagu surnud. Ainult ühte, teda, Frédérique'i, olen otsinud kõikjalt, sest tema käib minu ees. Ja olen ikka oodanud temalt kirja. Tema ei kuulu surnute hulka. Ma olin kindel, et ma teda enam ei näe, ja sedagi tänu meie kasvatusele — kaunitest asjadest loobumise tõttu ja kartusest heade uudiste ees. (lk 62)
Millest tüdrukud mõtlevad? Vähemalt pooled igatsevad surma ja kirikut ja vastavaid kleite. (lk 64)
Vaid esteet suudab kõigest loobuda. (lk 66)
Frédérique räägib niisiis surnutega. Ma olin ainuke "elav", kes oli sellesse tuppa astunud. Kas ma näen sind veel? Küsisin temalt. Hakkas valgeks minema, pabervalgeks. Võisin tulla, millal soovin. Ma soovisin samal õhtul, järgmisel päeval ja kogu aeg. Ta naeratas, oli rahulik. Pärast seda ööd ma teda enam ei leia. Ma ei mäleta, mismoodi ma tema toast välja sain, ei koridori ega treppe. Kivid ja seinad läksid jälle kinni. Kui öö hakkas heledamaks tõmbuma, põimusid varjud toa põrandal ühte, kuni valgus nad laiali ajas. Toas puudus ainult köis. (lk 67)
Õhkkond oli rõhuv, toibumisjärgselt tardunud. Kirjutuslaud nurgas, sisseehitatud sahtlid, elevandiluust käepidemed — selle liikumatus manas silme ette nähtamatu, paberita ja suleta kirjutaja, kes dikteerib oma kirju eikuskilt. Madame'i käed olid sättinud objekte, elavaid ja surnuid. Elavate hulka kuulus tema ise, kaks rõngast sõrmes, abielusõrmused, kullast tehtud luukamber, lesepõlve ja abielutõotuse oaasid. (lk 68)
Ta naeratas mulle, ma naeratasin talle. Ma olin niisiis tema sõbratarideta tütre sõbratar. Tal oli hea meel minuga tutvuda, ta ütles seda õrnalt, viisakalt. See paistis peaaegu tõsi: ja ma olin talle selle "peaaegu" eest tänulik, "peaaegu" on kerge essents, mis mahendab igasugust järsku vastuolu õige ja vale vahel. (lk 69)
Tema rahulikkus ja õrnus olid suurejoonelised, paksust sametist. Need kestaksid ja nendega võinuks drapeerida uksi ja aknaid. (lk 69)
Mõnedes vastuvõturuumides, eriti usulistes õppeasutustes on midagi võltsi ja vandenõulikku. Minu esimeses pansionis, mida pidasid nunnad, kui ma olin kaheksa-aastane, ei andnud meile kellelegi asu "nuhid", see sõna andis pealekaebamisele kosmilise kõla. (lk 70)
Ma jõudsin varem. Varem jõutud minutid on pikad. Tellisin klaasi linnasejooki. Mul polnud millelegi mõtelda. Kellaosutid, liikumatud. Jooneline paber ja valge liblikas vahetasid viisakusi. Paberileht läks lendu, mäletades kunagist koemahla, ja liblikas järgnes talle nagu erisaadik. Idüll ja jõuetus nõtkes keerises. (lk 71)
Fuajees loeti, mingist saalist kostsid orkestrihelid. Eakad paarid keerutasid valssi, fokstrotti, mehed pika sammuga, iga taktilöök selgelt eristatav. Rütm on šveitslastel ikka veres olnud. Kui siin olid prantslased ja pühitsesid giljotiini, tantsisid ka šveitslased, tõstsid põlvi ja näitasid kingataldu. (lk 72)