Taskukell
Proosa
[muuda]- Tootsil oli peale uute riiete ja saabaste veel kulduur kuldketiga, proov number viiskümmend kuus, nagu ta ise teistele seletas. See pidi tema kingitus olema, isa ei olla küll enne õhtut kätte tahtnud anda, aga tema ajanud vanamehele niikaua peale, kuni vanamees ütelnud: "Noh, võta, ega sa mu hinge enne rahule ei jäta." Ja siis tema võtnud ka kohe.
- Kui lauluproov möödas oli, hakkas ta oma uuriga kohe ühe juurest teise juurde käima, ise alalõpmata ühte ja sedasama korrates:
- "Osta ära, Toomingas. Osta ära, Sõmer. Osta ära, Visak. Puhas kuld, näed, läigib nagu juudas. Proov kah peal, kas näed, viiskümmend kuus."
- "Palju tahad?" kuuldi mõnda küsivat.
- Sellepeale vastas uuriperemees kohe uhkelt:
- "Ega alla sajalist ma küll ära ei anna." (lk 88)
- Kingituste jagamine kestab edasi. Oo, seal Tootsi sügavates taskutes on nii mõndagi.
- "Lesta... Kus Lesta on?" hüüab kinkija. "Lesta jaoks on see siidinöör. Säh, selle võid omale uuriketiks panna. Mis? Sul ei ole uuri? Mis mees sa’s oled? Siis osta omale uur ja pane see ketiks. Kui tahad, võid minu uuri ära osta." (lk 240)
- Oskar Luts, "Kevade", 2006
- Ta oli nii hajameelne, et keetis muna asemel taskukella, kuid samal ajal ei unustanud seda viie minuti pärast välja võtta.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 119
Luule
[muuda]Kurb kallim, ära mulle küünlaid süüta,
ning ennekõike säästa silmavett.
Kui aga saad, siis hiljem soodsalt müüta
mu hõbedane uur ja must korsett.
- Betti Alver, "Viimne soov" kogus "Tähetund", lk 98
