Küünal

Küünal on kütteainest ja sellesse paigutatud tahist koosnev põletamisvahend, mida kasutatakse valgustamiseks, kui elekter ära läheb.

• Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele, kes majas on.
  • Matteuse evangeelium, 5:15, 1968. aasta piiblitõlge

• Kui siis akna poolt sööstab teine vihmakeel, mis esimesega ühineb, kui mänguasjad kitsal veekeelel aegamisi akna alla ujuvad, siis on hea piiblist järele vaadata, kas tõesti anti tõotus enam mitte veeuputust saata. Anti küll; võib süüdata järgmise küünla, järgmise sigareti, võib jälle kaarte segada, jälle viskit kallata, jätta end vihma trummeldamise, tuule ulgumise, kudumisvarraste klõbina hoolde. Tõotus anti.
  • Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6, lk 37

• Meie tsivilisatsioonis, mis viib igale poole ühe ja sama valguse, mis viib keldrisse elektri, ei minda keldrisse enam küünal käes. Aga alateadvust ei saa tsiviliseerida. Tema võtab keldrisse laskumiseks kätte küünla.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999, lk 57

• "See on vaid meteoor," ütles küünal põlglikult.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 1977 nr 48

Ao aegu nad tulid, su võtsid
Ja viisid — kõik tardus mu sees —
Kambrihämaras lapsed nutsid,
Küünal vaakus ikooni ees.
Surmahigi su laubal, külm sina
Su huulil — see pilt ei kao eal!
Kui streletside naised, ka mina
Kremli müüri all ulguma pean.

• Anna Ahmatova, "Reekviem", 1 (1935). Tõlkinud Doris Kareva

Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
/---/
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.

• Debora Vaarandi, "Ööviiul" (1956)