Viivi Luik

Allikas: Vikitsitaadid
Viivi Luik kohtumisel kirjanik Herta Mülleriga (vasakul).

Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja esseist.

"Seitsmes rahukevad"[muuda]

  • Ta kutsus mind lahkelt ja salakavalalt: "Tule, ma näitan sulle ühte asja!" Olin tähele pannud, et kui võõras laps niisuguse hääletooniga kutsub, siis ta tahab näidata kas kassiraibet, öökullitopist, halvatud vanaema, suurt sitikat tikutoosis või nõelussi pudelis.

Arvamused ja intervjuud[muuda]

  • Nimelt on eestlased osanud Eestist iseendi jaoks luua määratu ja ääretu maa, kus rahvast nagu liiva mere ääres. Kus on suuri linnu, nagu näiteks Viljandi või Rakvere või Türi. Kus on tohutud vahemaad. Ja kuna vahemaad on nii suured ja linnad nii võimsad ja rahvast nii palju, siis ei saa ka nõuda täpset ülevaadet sellest, mis kusagil toimub. Teada on näiteks see, et vargust on palju. Kuid kes need varastavad ja kust nad tulevad, seda ei tea keegi. Räägitakse tuhandetest lastest, kes ei käi koolis ega õpi lugema, kuid kelle lapsed need on ja kus asuvad need koolid, kus nad käima peaksid, seda jällegi ei tea mitte keegi. Nurisetakse, et maareform venib. Aga miks ta ei peaks venima, kui maad on nii palju nagu Hiinas! Kes selle maa ometi ära mõõta jõuab! Tallinn on nii hiiglaslik linn, et tema suurusest ei julge kõva häälega rääkidagi! Kuidas saab siis tahta, et siin liiklus funktsioneeriks, või et politsei igale poole jõuaks. Kui on nii suur linn valitseda! Nagu New York! Aga kellel seda New Yorgi valitsemise kogemust on!
  • Kuid mida lähemale sajandivahetusele, seda nõutumalt ja kirglikumalt ja ärevamalt inimene küsib: "Mis meist saab?” Ühed nurisevad: "Ega vanamoodi ikka edasi enam ei saa. Ma tahaks näha, kas tuleb muutust või ei tule!" Teised arutavad: "Jah, noh, kui nüüd ometi sedagi teaks, kas jumalat on või ei ole!" Võib-olla selle mööduva sajandi ainuke lubadus ja lootusesäde oligi see, et igaühest võib saada mõrvar. Et me võiksime mõelda: mis on võimalik ühtepidi, on kindlasti võimalik ka teistpidi. Võib-olla uus sajand tõestab, et igaühest võib saada jumal. Et kojameeski võib silitada kobra pead.
    • Viivi Luik: "Mis meist saab?" Sõnumileht: SL, nr. 3, 5. jaanuar 1998 lk.6
  • Paistab, nagu nad mõtleksid, et mis oleks viga vallatust teha ja mürada, kui seda rahvast ees ei oleks. Rahvas on rumal, ei saa millestki aru ja rikub kõik lõbu ära! Muidu saaks kõik raha omale võtta ja keegi ei vaaksuks kallal, et kuhu need miljonid jäid ja miks pole koolimaja katust parandatud ja miks pole seda ega toda! Kui ometi seda rahvast jalus poleks, küll siis ikka valitseks! Näitaks nii et! Sisustaks naisele kodu kui kremli! Aga rahvas on rumal ja arenemata! Näitab näpuga ja irvitab. On nina püsti ajand. Nii kui natuke vabadust maitses, läks ülekäte.
  • Võib-olla Eesti tuleviku ainuke vaenlane ongi slumm. Ja siiski on olemas üks suur lohutus, mida ajalugu ise pidevalt kinnitab. Et inimese peale ei hakka miski. Inimene kannatab kõik välja. Naerab igal pool, olgu või põrgu eeskoda. Kes Tšehhoviks on sündinud, sellest ka Tšehhov tuleb. Kes inimeseks on sündinud, sellest ka inimene tuleb, kasvagu ta üles kus tahes. Mis see kingsepaseisusest härra inimesele ikka teha saab!
    • Viivi Luik: "Kingsepaseisusest härra." Sõnumileht : SL, nr. 67, 11. märts 1998
  • Miski pole see, mis ta paistab olevat, asjad, olukorrad ja arhetüübid etendavad asju, olukordi, arhetüüpe, kuid oleksid nagu midagi muud. Ühel hetkel võib selguda, et isegi surnud ainult etendavad surnuid. Filmis see käib juba ammu. Mood pilkab moodi. Kannab moe maski ja räägib ühemõttelisemalt ja pealetükkivamad, et igaüks teab ise, mis on tema maailmas moes.
    • Viivi Luik: "Mood ja moesolemine." Sõnumileht : SL, nr. 96, 9. aprill 1998 lk.6
Vikipeedias leidub artikkel