Mesilane

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anthidium February 2008-1.jpg
Bernhard Sprute, "Mesilased (hall)" (2013)

Mesilane (Apis) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.


Piibel[muuda]

Ära kiida meest tema ilu pärast
ja ära põlga inimest tema välimuse pärast:
3 mesilane on tiivuliste hulgast üks väiksemaid,
ometi on tema töövili magusaist magusaim.


Proosa[muuda]

  • [Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja päike nii soojasti paistis ja linnud laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle jõe ja suure soo siia tulema, ta leiab mett lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast pajupõesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu metsast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: "Tere, teispere isa! Tere, isa," ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda Eesuse ees oma jaale ning ütlesin oma mesilasele: "Näed sa, mu mesilane, seda meest seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: "Tere, isa!""


  • Sulgesin silmad ning nägin väikesi valgusesähvatusi. Need meenutasid mulle mesilasi. Kord nägin suurt hulka mesilasi reas lendamas. See oli nagu piits. Sellest ajast, kui ma armusin, piinasid mind peavalud, silmad kipitasid, kurk valutas pidevast soovist nutta, niuded valutasid kahe mehe armastamisest — olin ju kahe terve mehe armastatu. Mesilased püsisid kogu aeg mu silme ees. Kujutlesin, et nad piitsutavad kergete juhuslike torgetega mu keha. (lk 24)


  • Tondinahad lamasid ristseliti rohu peal ja hoidsid keelt suust väljas. Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.
Elu oli lihtsalt magus.
Musttuhat mesilast tiirutas ringi — lausa pilv, mis kippus päikest varjutama. Tondinahad pikutasid pehme rohu peal, suu lahti ja silmad kinni, ega pööranud sellele mingit tähelepanu, et putukad on nii suureks parveks kogunenud. Mesilinnud ruttasid koormast vabanema, nagu valmistuksid nad pikaks lennuks.
Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega.


  • Naised lasevad oma sääri vahatada, kuna mood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattani ilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, oli valu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000 mesilast, piinav. Pange rumeenlannast kosmeetiku asemele Gestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemele vangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsasti piin. Me kaldume ilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge.


  • Ta tuletas mulle meelde, et maailm ongi õigupoolest üks suur mesila ja igal pool saab läbi samade reeglitega: ära karda, sest ükski mesilane, kellele elu armas on, ei taha sind nõelata. Aga päris loll ei tasu ikkagi olla: kanna pikki käiseid ja pikki pükse. Ära vehi kätega. Ära isegi mõtle vehkimise peale. Kui vihaseks saad, vilista. Viha ärritab mesilasi, aga vilistamine rahustab. Käitu, nagu sa teaksid, mida sa teed, isegi kui ei tea. Ja ennekõike läkita mesilaste poole armastust. Iga tilluke olevus tahab, et teda armastataks. (lk 90-91)
  • "Kui ilm kuumaks läheb ja lilled ära kuivavad, hakkavad mesilased leedripuuõite peal käima. Sellest läheb mesi lillaks. Inimesed on nõus purgitäie lilla mee eest kaks dollarit maksma."
Ta pistis sõrme kärje sisse ja, mul loori üles tõstnud, pani selle mulle huulte juurde. Avasin suu ja lasin ta sõrmel sisse lipsata, imedes selle puhtaks. Tema huuli riivas siiras naeratus ja mu keha läbis kuumalaine. Tahtsin, et ta mul loori näolt tõstaks ja mind suudleks, ja sellest, kuidas tema pilk minu omasse kiindus, teadsin, et ka tema tahtis seda teha. Tardusime paigale, sellal kui mesilased meil pea ümber tiirutasid, tehes samasugust häält nagu praadiv peekon, häält, mis enam ohtlikuna ei tundunud. Ohtlikud, taipasin ma, ongi need asjad, millega sa ära harjud. (lk 123)
  • August kõpsis endale sõrmega vastu otsaesist, nagu püüaks kusagilt peas olevalt tagariiulilt mõnd lugu alla koputada. Siis lõid ta silmad särama ja ta ütles: "No ükskord rääkis suur mamma mulle, kuidas ta läks jõuluõhtul välja tarude juurde ja kuulis, kuidas mesilased laulavad jõululoo sõnu otse Luuka evangeeliumist." Siis hakkas August ümisedes laulma: "Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime."
Kihistasin naerda. "Kas sa usud, et tõesti oli nii?"
"Noh, nii ja naa," ütles ta. "Mõned asjad juhtuvad sõna otseses mõttes, Lily. Ja teised asjad jällegi, just nagu see, ei juhtu otseses mõttes, aga nad juhtuvad ikkagi. Saad aru, mida ma silmas pean?"
Mul ei olnud õrna aimugi. "Mitte eriti," ütlesin.
"Ma pean silmas seda, et tegelikult mesilased ei laulnud Luuka evangeeliumi sõnadega, aga kui sul on õiget sorti kõrvad, siis võid ometigi mesilasperet kuulates kusagil iseenese sees jõululugu kuulda." (lk 139)


  • All jõe ääres sumisesid rõõmsalt mesipuud. Suur hulk mesilasi pistis noka lille sisse ja tõmbas välja, pannes õhu vibreerivate tiibadega helisema.
Dave'i nägu polnud enam punane. Nüüd oli see valge.
"Jeerum!" ütles ta. "On alles ohtlikud tegelased, kas pole?"
Polly pöördus ja vaatas talle otsa.
"Nalja teete?" küsis ta. "Ega te ometi mesilasi ei karda?"
"Kas need siin on üldse mesilased?" tahtis mees sammhaaval taganedes teada. "Nad näevad rohkem herilaste moodi välja. Selles mõttes, et on ka neid, kes mesilase nõelamise peale võivad ära surra, on ju?"
Polly vahtis Dave'i senikaua, kuni mees pilgu ära pööras.
"Me paneme nüüd kaitseülikonna selga," lausus ta kindlameelselt. "Lähme, need on kuuri all."
Nagu arvata võis, oli kuuriuks lahti. Ainult eriti veidrad ja sihikindlad murdvargad oleksid viitsinud nii pika tee Huckle'i maja juurde ette võtta.
Dave silmitses varnas rippuvaid kombinesoone ja hõõrus uuesti kukalt.
"Mis siis nüüd on?" tahtis juba pahaseks saanud Polly teada.
"Ei midagi," vastas Dave. "Asi on ainult selles, et ma võin muutuda täiesti klaustrofoobseks. Tegelikult on mul selle kohta arstitõend ja puha. Ma ei... ma tõesti ei usu, et suudaksin sellise kombinesooni sisse pugeda."
"Kui te internetist mesinduse kohta infot otsisite," alustas Polly, "kas te siis ikka keskendusite õigele asjale või huvitas teid hoopis arvutimäng "Sõdalaste maailm, mesilase lahing"?"
Dave näis veelgi enam kohmetuvat.
"Ma soovin kogu südamest, et poleks agentuurile öelnud, justkui võiksin siin hakkama saada," lausus ta. (lk 308-309)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

Luule[muuda]

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.


ME HOIAME NÕNDA ÜHTE
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige

  • Paul-Eerik Rummo, "Me hoiame nõnda ühte" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 57


Eemalt naeratavad õiesuine uba,
karged kapsad, peibutaja porgand.
Hernekada — kargu mulda torgand —
kuulutab, et kaunugi on juba.

Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.

Taagast tuigerdades lendavad nad mööda
välu poole, kus on ootav taru,
nagu polekski meil musta manamaru,
nagu kuskilgi ei koolekella lööda.

  • Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)


   Häitsmeile häitsmetes pajuni jõudes
laskuvad mesilased.
Midagi oodates... midagi nõudes
siravad pungivad kased.

  • Muia Veetamm, "Künd", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 49)


aster istus peenra peal mesilane süles
akna vahelt tõusis liblikas üles

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37


Kes aias, kes aias?
Mesilane aias.
Mis nimi, mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.

Vanasõnad[muuda]

  • Kolme asja pole võimalik mõista: naise mõtteid, mesilaste tööd ning tõusu ja mõõna vaheldumist.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka[muuda]