Jenny Colgan

Jenny Colgan (ka Jane Beaton; sündinud 14. septembril 1972 Prestwickis Šotimaal) on Šotimaa kirjanik.

"Ranna tänava väike pagariäri"

Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021.

[Polly:] Kui maailmas leidub mõni paigake, kuhu oled jätnud oma südame, siis püsib see alati sinuga. (lk 9)
Hiljem taipas ka Polly, et just sellepärast oligi pank need inimesed palganud ja neil kenasti käituda palunud: et ka nemad oleksid abivalmid, väldiksid vastasseisu, ei satuks omavahel konflikti. See tegi ta kurvaks, nii iseenda kui ka Chrisi pärast, ning tal oli kahju ka neist kenadest meestest, kelle igapäevatöö oli olla teiste õnnetuse tunnistajaks. Need mehed polnud milleski süüdi. Chrisi meelest muidugi olid. (lk 10)
Sõna "pankrotimenetlus" pani Polly võpatama. See kõlas nii lõplikult, nii tõsiselt. Miski, mis tabab tobedaid popstaare ja kuulsusi. Mitte tõsiseid tegijaid nagu nemad. (lk 11)
Noorem mees vaatas kaastundlikult Chrisile otsa. "Me mõistame, kui raske teil praegu on."

"Kuidas te saate seda mõista?" küsis Chris. "Olete samuti pankrotti läinud?" (lk 11)

Nad olid investeerinud Plymouthi ranna lähedal äsja valminud elamurajoonis korterisse, väga minimalistlikku ja modernsesse, ning külastanud kõiki populaarseid restorane ja baare, et olla nähtaval ja ajada äri. See oli toiminud hästi - vähemalt mõnda aega. Nad olid veendunud, et teevad edukat karjääri, ning maininud meeleldi, et neil on oma äri. Kuid siis saabus 2008. aasta finantskriis, uus arvutitehnoloogia aga muutis kujutiste töötlemise ja oma kunstiloominguga tegelemise lihtsamaks kui eales varem. Firmad hakkasid vahendustasude, reklaamide ja vabakutseliste töötajate pealt kokku hoidma ning tõstsid järjest enam koosseisuliste töötajate koormust, mistõttu Chrisi sõnul tabas kujundusgraafikat järsk allakäik. Töö tehti ära mujal. Neile jäi seda aina vähem. (lk 11)
Ehkki Polly poleks eluilmas olnud nõus seda tunnistama kellelegi peale iseenda, tundis ta päeval, mil häda viimaks käes oli - tükk aega pärast seda, kui ta oli anunud Chrisi, et mees firma likvideeriks ja endale mõne teise töö leiaks, mispeale mees oli süüdistanud teda lojaalsuse puudumises ja temavastases vandenõus -, peaaegu kergendust. Pankrot oli ebameeldiv, kohutav, äärmiselt häbiväärne hoolimata tõsiasjast, et paljud, kellega nad varem Plymouthi trendikas kesklinnas koos baaris olid käinud, tegid läbi - või teadsid kedagi, kes oli juba läbi teinud - samasuguse katsumuse. Polly ema ei saanud toimuvast üldse aru: tema arust oli pankrot peaaegu sama hull nagu vangla. Nad pidid panema maja müüki, alustama kõike otsast peale. Aga et pangahärrad Gardner ja Bassi olid juba nende kontorisse tulnud, jäi mulje, et nende juhtumiga siiski tegeletakse ning asjad on liikuma hakanud. Viimased kaks aastat olid olnud armetud ja hävitavad, nii ametialasel kui ka isiklikul tasandil. Nende suhe oli tõsiselt proovile pandud: nad olid pigem nagu kaks inimest, kes peavad vastu tahtmist teineteisega korterit jagama. Polly oli üdini kurnatud. (lk 12)
Veider oli aga asjaolu, et kui purunenud oleks vaid nende isiklik elu, oleksid kõik tuttavad pakkunud kaastunnet ja abi ja nõuandeid ja julgustust. Aga põhjaläinud firma... inimesed olid liiga hirmul, et midagi öelda. Kõik hoidusid eemale ega uurinud ülearu, isegi Polly kartmatu parim sõbranna Kerensa mitte.

Võib-olla sellepärast, et hirm - vaesuse, viletsuse, ränga tööga kätte võidetud elu kaotamise ees - oli liiga sügav, liiga tugev, ning kõik kartsid, et nende olukord on nakkusohtlik. Võib-olla sellepärast, et tegelikkusega poldud lihtsalt kursis. Võib-olla oli mõlemal õnnestunud liiga edukalt ja liiga kaua säilitada fassaadi: nad olid alati rõõmsameelsed, maksid ühislõunatel krediitkaardiga ja hoidsid hinge kinni, kui saabus aeg kaart lugejasse panna, valmistasid ise sünnipäevakingid - õnneks oskas Polly kooke küpsetada ja sellest oli kasu -, klammerdusid stiilse musta Mazda külge, millest nüüd tuli loomulikult loobuda. (lk 13)

Viimasel ajal pidasid kõik end disaineriteks ja fotograafideks ning said hakkama kõigega, mida Chris oli kunagi nii hästi teinud, ülihoolikalt ja pisiasjadele tähelepanu pöörates. Asi polnudki niivõrd majanduslanguses, ehkki kasuks see muidugi ei tulnud. Terve maailm oli muutunud. Chris oleks samahästi võinud proovida müüa piipareid või kassetilinte. (lk 14)
Ja siin nad nüüd olid, oma firma varemetel, koos väga kenade härra Gardneri ja härra Bassiga, ning kõik nende õnnelikud unistused ja plaanid päevadest, mil nad olid uskunud, et suudavad kõike... viimane kui üks dokument, millele Chris Polly nähes alla oli kirjutanud, misjärel nad olid šampanjapudeli avanud ning oma armsa väikese kontori kirjutuslaua sisse õnnistanud, vaimustunud pilk ärikataloogis nende büroo reklaamil... see kõik oli nüüd kadunud maailma, kus kedagi ei huvitanud, kui kõvasti nad olid tööd rüganud või kui väga nad olid seda firmat hoidnud, nii nagu ei hoolita tõsielusarjade klišeedest, millel päriselus pole lõppkokkuvõttes vähimatki tähtsust. See oli läbi. (lk 15)
Kerensa tegi grimassi, mis oleks vist väljendanud kahtlust, kui tema nägu poleks sisaldanud nii palju Botoxit, et ta tundeid oli sageli raske mõista, aga sellistel puhkudel hakkas ta otsekohe kõva häälega selgitama. (lk 16)
Seda öeldes sulges Polly silmad, aga nagu härra Gardner ja härra Bassi olid selgeks teinud, vastas see tõesti tõele: pank kavatses neilt korteri ära võtta. Kui ta sellest emale rääkis, reageeris ema nii, nagu tal oleks olnud laps, kelle ta oleks maha müünud. Sellepärast ei tahtnudki ta usaldada emale ainsatki saladust ja tegi seda vaid hädavajadusel. (lk 18)
"Praegust asjade seisu arvestades on oodata," alustas Polly, "et tõenäoliselt saan ma tibatillukese osa oma rahast tagasi, ning kui ma pärast selle kättesaamist pangast väljun, tuleb selgest taevast välk ja paneb mu raha põlema. Seejärel kukub mulle pähe klaver ja paiskab mu kanalisatsioonikaevu." (lk 18-19)
Polly libistas pilgu üle laitmatult puhta ja korras vallalise naise pesapaiga. Kerensal oli võimalik mehi valida - tänu üliheas vormis kehale, kallitele rõivastele ja uskumatult ülbele hoiakule -, aga vähemalt senini polnud kooselu mõne mehega teda karvavõrdki huvitanud. Ta on nagu tõukass, mõtles Polly süngelt, samas kui tema, Polly, on pigem nagu suur sõbralik sassis karvaga koer. Võib-olla nagu Inglise springerspanjel: tal olid nimelt pikad roosakasblondid juuksed ja peened näojooned. (lk 19)
Polly küpsetamishobi oli temaga alati kaasas käinud. Kerensa aga pidas süsivesikuid tõsimeeli mürgiks ja uskus siiralt, et tal on gluteenitalumatus. Imekombel oli neil siiski õnnestunud headeks sõbrannadeks jääda. (lk 20)
"Ma räägin tõsiselt," ütles Polly. "Ma olen niigi meeleheitel ja sina hõõrud mu haavale soola. Kohe mõnuga. Soola. Mm..."

Kerensa ulatas talle kätteõpitud tüdimusega Pringlesi kartulikrõpsutoru. (lk 20)

Mount Polbearne, ära sa räägi! Nii palju ta mäletas, et tegu oli mõõnaaja saarega. Nad olid käinud seal giidi juhtimisel ja tal oli meeles saart maismaaga ühendav munakivitamm, täis pikitud hirmuäratavaid hoiatusmärke autojuhtidele, et nad ei ületaks teetammi tõusuaja alguses, ja purjetajatele, et nad ei teeks seda siis, kui käes on mõõn. Nad olid erutatult kiljunud, kui vesi üle munakivide paiskus, ning kartnud, et on uppumisohus. Tammi kõrval võis näha jälgi vanadest puudest, mis kunagi ammu olid kasvanud maismaal, ning saare tipus seisis varemetes loss, mille kõrvalt suveniiripoest tema ja Kerensa olid ostnud hiigelsuuri maasikamaitselisi pulgakomme. Aga päris kindlasti ei saanud seal keegi elada. Pooltel päevadel polnud võimalik saarelt isegi lahkuda. Puudus võimalus vabalt edasi-tagasi liikuda. (lk 23-24)
Seejärel püüdis tema pilku viimane foto. Sellel oli eesakendest avanev vaade, pildistatud seestpoolt.

Akna taga oli... täielik tühjus. Ainult sirge ribana laiuv välismaailm ehk nagu lähemal vaatlusel selgus: meri. Foto oli tehtud päeval, mil meri ja taevas olid samasuguse halli varjundiga ja sulasid ühte. Hiigelsuur lahmakas avarust, kuhu polnud kirjutatud ainsatki sõna. Polly jäi pilti pikaks ajaks võlutuna silmitsema. See nägi välja täpselt niisugune, nagu ta end praegu tundis: seest õõnes, tühi. Aga ka kummalisel kombel rahustav. Justkui oleks see enesestmõistetav, et maailmas on palju halli; halli värvi leidub kõikjal. Kui ta nende eriprojektiga korteri aknast välja vaatas, nägi ta paljusid endasarnaseid inimesi, kes kõik nagu nemadki istusid oma Audidesse ja BMW-desse ning tegid vokkpannil süüa, ainult et nende firmad polnud pankrotis ja paistis, et nemad veel suhtlesid omavahel. Ainuüksi aknast väljavaatamine tekitas temas stressi. Aga see siin... oli midagi teistsugust. (lk 24-25)

Lõpuks ütles Kerensa selle välja.

"Ilm on... tuuline."

Väide vastas tõele: Mount Polbearne jättis tuulest räsitud ja räbala mulje. Lained olid muret tekitavalt kõrged; polnud eriti usutav, et saarele pääseb ligi kahekümne minuti pärast, nagu tahvlil lubatud. See paik oli nagu jäänuk minevikust ja neid valdas tunne, et silmitsevad ammu unustatud kohta, kus tänavate kohal kõrgub varemeis loss.

"Näeb romantiline välja," lausus Polly lootusrikkalt.

"Huvitav, kas siin käiakse ikka veel vargil," ütles Kerensa. "Ja abiellutakse nõbudega." (lk 26-27)

[Polly:] "Ma jääksin ju siia ainult natukeseks," lausus ta lootusrikkalt. "Kuni korter on müüdud."

[Kerensa:] "Korter, mis näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud viisteist tuhat ülehinnatud Plymouthi disainkorterit, mis viimase kümne aasta jooksul mere äärde on ehitatud?"

Polly laup tõmbus kortsu. Chris oli end alati pidanud meheks, kellel on hea investeeringu peale silma, ja Polly mäletas tema elevust. "Keldrikorrusel on jõusaal, Pol!" (Chris oli seda kasutanud üheainsa korra.) "Ukselukku saab avada sõrmejäljega!" (Lukk oli pidevalt rikkis.) Asju, mis korteril puudusid - aeda, lastetoa jaoks vaba ruumi -, ei mainitud iial. (lk 27)

Vesi paiskus uskumatu kiirusega teetammilt tagasi, justkui paljastaks võlutee. Nad sõitsid üliettevaatlikult üle tammi, jätsid auto teisel pool paiknevasse parklasse, kus sellel päeval polnud ainsatki sõidukit - Polly oletas, et suvitajate jaoks oli aeg liiga varane ja ilm jahedavõitu - peale ühe halli Vauxhall Astra, mille seest ilmus nähtavale ülekaaluline noormees, seljas hästi odav ülikond ja kaelas erepunane lips. Ta näis hingeldavat, ehkki oli istunud autos.

"Tervitus!" hõikas ta üllatavalt rõõmsal toonil. "Teie oletegi vist meie suurlinna tüdrukud?"

Kerensa kirtsutas nina. "Kas ta peab silmas Plymouthit?" küsis ta. Olgugi et Kerensa oli sündinud ja kasvanud Plymouthis, armastas ta teeselda, et tunneks end Londonis, Pariisis või New Yorgis siiski kodusemalt.

"Kuss!" manitses Polly.

"Kui te juba Plymouthit Las Vegaseks peate, siis peab siinne alev ikka tõesti väike olema," nentis Kerensa autost välja ronides ja pidi sedamaid oma tikk-kontsa kahe munakivi vahelt välja sikutama. (lk 28)

"Mount Polbearne'i tõeline eelis on see," muutis Lance kärmelt teemat, "et siin on rikkumatu loodus. Täielik tüünus, liiklusprobleeme pole. Kõikjal rahu ja vaikus."

Kerensa tõmbas nina kirtsu. "Kas sa elad siin?"

Lance ei lasknud end kõigutada.

"Ei, aga ma VÄGA TAHAKSIN."

"Tõeline rahu ja vaikus," pomises Polly, mõeldes endamisi, et ehk ta siiski ei vaja seda. (lk 30)

Lance hakkas mööda sadamaesist edasi liikuma ja naised kõmpisid kuulekalt tema kannul. Vesi oli kogunenud munakivide vahele, kus vedeles eredavärvilisi kalapüügikärbseid, võrgutükke ja veel midagi, mis võisid olla kalade sisikonnad. Kerensa kirtsutas nägu.

"Jää minu juurde," sisistas ta. "Igaveseks. Sinna, kus on kohvikud ja Zara."

"Mul tuli juba muuta oma hiljutisi seisukohti sõna "igaveseks" tähenduse suhtes," lausus Polly. (lk 30)

Mis seal ikka. Avar oli see tõesti. Vähemalt see vastab tõele, mõtles Polly. Nad seisid suure pööningu tagaosas ja läbi kaldkatuse pragude paistis sisse päevavalgus. Põrand oli kaetud paljaste lihvitud laudadega. Kõige tagumises osas lasi kõrge katus tuua nähtavale sarikad. Lihtsa telliskiviseina ääres, tahmunud puuküttega ahju kõrval seisis kahe omavahel sobimatu tooliga laud, mis paistis olevat liiga väike. Kaugemas servas võis näha pisikest koridori, mis keeras vasemale, tõenäoliselt maja tagaosas telliskividest juurdeehitises paiknevasse magamistuppa ja vannituppa. Elutoa ühe seina ääres seisis mõni üksik jubeda väljanägemisega vana melamiinist köögikapp ning veel üks veider asi: hiigelsuur raudahi. Lance märkas, missuguse pilguga Polly seda silmitseb.

"Nad ei suutnud seda mujale tõsta," ütles ta. "Tont teab, kuidas see siia üles saadi. Ühesõnaga, hm, võluv oma ajastu märk." (lk 31-32)

Ruumi eesosas, kus katus oli akende poole kaldu, seisis inetu võidunud vana, üleni praguline rotangdiivan. Polly läks ettevaatlikult lähemale; kõik põrandalauad kriiksusid.

"See paik variseb varsti merre," sõnas Kerensa tõredalt. "Siin on kindlasti palju rotte?"

"Ei ole," vastas Lance, näol pettumus. Ilmselt oli kinnisvarafirmal sellest hoonest lahtisaamisega tõsiseid raskusi. Samal hetkel kõlas kõrvulukustav kriiskamine. Kõik kolm võpatasid. Polly lõi pea kuklasse. Läbi puuduvast katusekivist tekkinud augu nägi ta tohutu suurt kiljuvat merikajakat. Heli oli täiesti kurdistav.

"Ainult tiibadega rotte," ütles Kerensa. (lk 32)

[Polly:] "Katus ei tohi päevavalgust läbi lasta. Minu meelest on see mõistlik nõudmine." (lk 33)
Nad pidi kolmkümmend viis minutit ootama, enne kui tõusuvesi taandus piisavalt kaugele, et nad üle teetammi tagasi saaksid. Polly veetis kogu selle aja ümisedes, et mitte kuulata Kerensat, kes tuli lagedale veel vähemalt üheksakümne viie põhjusega, miks ta ei tohi mingil juhul Polbearne'i kolida. Naljakal kombel näisid need tema otsusekindlust vaid kasvatavat.

"Sa pead kohe loobuma!" lausus Kerensa hukkamõistvalt kulmu kortsutades, kui oli juhtinud tema tähelepanu asjaolule, et saarel pole taksosid.

"Millest?" küsis Polly süütu näoga.

"Oma otsusest! See on hullumeelsus."

"Mul pole veel mingit otsust."

"Muidugi on. Ma näen, kuidas su huuled liiguvad. Paistab, et sa oled esimest korda viimase aasta jooksul õnnelik, ehkki see on KOHUTAV viga."

Juhtunule mõeldes ilmus Polly suule napp naeratus.

"Sellel korral on see vähemalt minu kohutav viga," lausus ta. (lk 35)

Päeval, mil Polly kolis, oli Kerensa tööl - kõik ta sõbrannad olid tööl. Ta teadis, et nad oleksid appi tulnud, aga end veidi väljakutsuvana tundes see isegi meeldis talle.

Ta ei vajanud hukkamõistu, kujutelma, et on sunnitud loobuma oma elust: keskküttest ja lameekraaniga telerist, igakuiste intressimaksetega hüpoteeklaenust, edukast karjäärist, kenast ja igati sobivast kallimast jne, jne, bla-bla-bla. Tal oli tunne, justkui oleks talle otsaette kleebitud silt "HÄDAVARES", et pappkastid, mis ta hoiule viis, peaksid kandma kirja "KÕIK MU LOOTUSED JA UNISTUSED, PAIKA PANDUD JA IGAVESEKS KÕRVALE HEIDETUD", ning ta ei soovinud kaubikus istudes seda teemat lahata. (lk 35-36)

Ta võttis kaasa kõige veekindlamad riided, voodi ning nende ülikalli, veebisaidilt sofa.com eritellimuse järgi valmistatud stiilse diivani, mida katsid pehmed helehallid kangakihid, ehkki see ese viitas koledal kombel tema ülbusele. Paigas, kuhu ta läks, oli mööbliese hukule määrarud, aga ta oli diivani siiski välja valinud - õigemini olid nad selle välja valinud koos, kuid otsustajaks oli ikkagi tema sest oli sellesse kiindunud; see oli mõnus ja luksuslik. Ta poleks mitte mingil juhul suutnud istuda võidunud niiskele pruunile rotangdiivanile, mis korteris juba olemas oli. Hetkel ei kujutanud ta ette ainsatki moodust, kuidas vana sohva välja ja uus sisse saada, aga oli veendunud, et leiab kohale jõudes lahenduse. (lk 36)
Polly oli vaikides jätkanud ja sisse pakkinud kaks viimast, kõige olulisemat eset: kohvimasina ja oma suure tainasegisti. Talle meeldis küpsetada ning seda oli ta vähemalt viimase aasta jooksul aina sagedamini ka teinud, kui Chris nädalalõppudel kusagil redutas. Koju tulles oli mees kurtnud, et ei tohi nii palju süsivesikuid tarbida, mistõttu Polly oli sunnitud suurema osa oma eksperimentidest ise nahka pistma. (lk 36)
Nad toimetasid diivani vaikides liftini, mõlemal meeles mõlkumas paari aasta tagune aeg, kui kullerfirma oli saabunud seda kokku panema ning Chris oli Pollyt narrinud, et ta nii elevil on, sest tegu oli tühipalja diivaniga, ning küsinud sus meestelt, kas nemad oleksid ostnud nii igavat värvi asja, mispeale üks mees oli vastanud eitavalt ja lisanud, et tema kodus on valge nahkdiivan, ning Chris oli Pollyle öelnud, et näed nüüd, hoopis see oleks äge. (lk 37)
Kui diivan oli õnnelikult Polly renditud kaubikus, vaatasid nad teineteisele otsa, teadmata, mida öelda. Polly kindel veendumus püsida võimalikult rõõmsameelse ja positiivsena oli äkitselt haihtunud. Kõigi tuttavate hoiatustest hoolimata alustas ta täiesti üksi teekonda võhivõõra sihtpunkti poole, jättes selja taha ainsa elu, mis talle viimase seitsme aasta jooksul tuttav oli olnud. Tohutu suur muudatus surus ta maad ligi.

"Aitäh!" õnnestus tal kuuldavale tuua, püüdes välja mõelda midagi, mis ei kõlaks nii tühiselt ega mõttetult ning aitaks kokku võtta kõike, mis nad koos olid läbi elanud. (lk 37)

Kui ta Plymouthi rahvarohketelt tänavatelt lahkus ja üle paljandite suurele maanteele keeras, paistis tahavaatepeeglisse päike ning Polly püüdis kujutleda, et liigub tuleviku poole.

"Me saame hakkama, diivan," ütles ta pilku selja taha heites.

"Oh jeerum küll," taipas ta siis, "minust on saanud naine, kes räägib diivaniga." (lk 38)

Külgukse avanud, jäi ta silmitsema allkorrusel paiknevat Ranna tänava poodi. See ajas talle miskipärast hirmu nahka. Kes teab, millised pahatahtlikud olendid seal luurata võivad... Ta väristas korraks õlgu. Seejärel taipas ta, et tegu on vaid pagarikojaga, sest tundis ära ahju piirjooned. Äri oli tõenäoliselt pankrotti läinud pärast seda, kui sai selgeks, et Edela-lnglismaa ilusate väikeste rannikulinnakeste hierarhias, mida vorstipirukat mugides külastada sooviti, paiknes Mount Polbearne nii umbes viie tuhandendal kohal ning turistid läksid närvi, kui vesi teetammi üle ujutas ja saarel pikemat aega peatuda tuli. (lk 39)
Pead pööranud ja seejuures ühe kasti peaaegu ümber lükanud, nägi ta, et ukse kõrvale paika pandud raamatuvirna on tabanud juhuslik tuuleiil ning jõuline puhang, mis selle sõna otseses mõttes kaasa võttis, lennutas nüüd raamatuid järjest kõrgemale taeva poole.

"OEH!" hüüatas Polly. Lõviosa tema raamatutest oli läinud hoiupaika, aga mõned, eriti armsad, oli ta siiski endale jätnud. Alati, kui talle masendus peale tuli, otsis ta lohutust ja rahustavat lugemist ning oli seetõttu otsustanud, et praegune olukord nõuab meelehead. Sellepärast oligi ta üles otsinud oma lapsepõlvelood, tolmused vanad kaheksakümnendate köited, mida ta oli lugenud nii sageli, et kaaned ähvardasid küljest kukkuda. Kõigile ümbrispaberitele oli kenasti kirjutatud tema nimi ja aadress: "Polly Waterford, 11-aastane, Elder Avenue 78, Plymouth, Inglismaa, Euroopa, maailm, päikesesüsteem, galaktika, universum."

Raamatute hulgas oli "Roheliste viilkatuste Anne". Ning "Mida Katy koolis tegi". "Loomaarst pöörises" hüples nüüd rõõmsalt üle munakivide, seltsiks "Kui pimedus saabub", "Pikakoivaline isa" ja "Marianne'i unenäod"...

"Eiiii!" karjatas Polly kasti käest heites ja täie hooga raamatutele järele kihutades. Ta poleks suutnud nende kaotust taluda.

Raamatud tantsisid justkui teda narrides hallis õhus ning võtsid suuna otse sadama müüri poole. Polly tegi meeleheitliku sööstu ja tal õnnestus kinni püüda "Väikesed naised", aga "Alice Imedemaal" keerles muretult üle müüri halli tühjusse.

"Oi ei!" hüüata Polly täiesti masendunult. "Oi ei!"

Teised raamatud maandusid õnneks enne mereni jõudmist ning ta haaras need tugevalt sülle ja surus enda vastu, vajus siis külmadele kividele, ja tundes, et see on viimane piisk tema niigi juba kohutaval kombel üle ääre ajavasse karikasse, puhkes millestki hoolimata nutma.

Selle raamatu oli ta saanud oma isalt. Isa oli seda lapsena armastanud ning ka talle ette lugenud ja raskesti mõistetavaid kohti selgitanud, ning ehkki köide oli odav ja vana ja kergesti asendatav, polnud see ometi nii, sest raamat oli kuulunud tema isale. (lk 40-41)

Kui isa sai infarkti ja suri - Polly oli siis kahekümnene -, oli ta saanud vihaseks, nii isa kui ka kogu maailma peale, sest kõik kohtlesid teda nagu täiskasvanut, kes ei vaja nii palju tuge nagu juhul, kui ta oleks olnud laps. (lk 41)
Polly tundis, et ninast valgub välja tatti, aga pühkis selle jakivarrukasse, sest täpselt nii tigeda ja tuimana ta end tundis. Et kilomeetrite kaugusel polnud ainsatki elusolendit, mitte kedagi, kellele ta oleks karvavõrdki korda läinud, ei hoolinud ka tema sellest, kas keegi näeb teda või mis mulje ta jätab. Ta oli üksi, ta oli õnnetu, tal oli külm ja ta oli natuke märg, ja ta oli kaotanud isa raamatu. Pealegi kuidas teda läbi tuule üldse kuulda oleks? (lk 41)
Keegi köhatas veel kord.

Polly tõusis tikksirgelt istukile ja vaatas enda ümber ringi. Ta avastas õudusega, et otse tema selja taga, vasemal pool müüri peal, seisab viis meest. Kõigil oli peas vihmamüts ja jalas erekollased tunked.

"Ee, palun vabandust," lausus esimene mees korni murdes, mis oli rammus nagu koorehüüve. Kõik nad nihelesid ja näisid kohmetuna. (lk 42)

[Raamatust "Alice Imedemaal":] "Võta see laenuks," lausus Polly äkitselt. Miski, mis oli vaid mõne hetke eest tundunud nii hinnalisena, oli ebatavalise ülestõusmise tõttu muutunud millekski, mida ta tahtis jagada. "Äkki meeldib. Sõda seal pole. Aga malemängu küll," lisas ta ebalevalt. (lk 43)
"Ma ei teadnudki, et kaluripaadid öösiti merel käivad," sõnas Polly.

Teised mehed, kes ikka veel niisama passisid ja nende vestlust pealt kuulasid, puhkesid naerma.

"Ma reedan saladuse," alustas esimene mees tõsise näoga. "Meile meeldib kalu püüda siis, kui nad magavad."

"Räägid tõsiselt või?" imestas Polly, unustades korraks õnnetu olla. (lk 43)

"Selles paigas kummitab," lausus roosapõseline noormees.

"Kuss," hoiatas teda kapten. "Ära räägi rumalusi!"

"Mina selliseid asju ei usu," sõnas Polly veendunult.

"Siis on vedanud," ütles kapten. "Vähemalt sinul. Vaimud ei näita end kunagi neile, kes teesklevad, et nad neisse ei usu." (lk 44)

Kui mehed läinud olid, vinnas Polly trepist üles ka paar viimast kotti. Ta võttis välja diivanikatted ja laotas need sohvale, seejärel aga uuris läbi suure kastitäie tööstuslikke puhastusvahendeid, mille Kerensa oli talle lahkumiskingiks andnud.

"Tee nendega nelikümmend minutit tööd," oli Kerensa talle hoolitsevalt öelnud, "ning siis sa taipad, kui kohutavat elu sa praegu elad. Seejärel pöörad end ringi ja tuled otseteed koju tagasi." (lk 45)

Saia suhtes oli Polly väga nõudlik. Ta armastas seda. Ta oli armastanud saia siis, kui see parasjagu moes oli, ja ka siis, kui see enam moes polnud, nii lapsena kui ka täiskasvanuna. Restoranis ootas ta kõige enam saia söömist. Ta armastas saia röstituna või lihtsalt niisama; talle meeldisid vesikringlid ja juustuga röstsaiad, prantsuspärane vürtsikeeks ja Itaalia palmiksai. Ta armastas juuretisega tainast tehtud käsitõöleiba, mille pisitilluke päts maksis kuus naela, ning ta armastas viilutatud valget saia, mis peekoniga sändvitšile kuju andis ja mahlad endasse imas.

Kolledžis oli ta hakanud ise saia küpsetama, ning kui tema ja Chris endale korteri said, oli sellest saanud tema täieõiguslik hobi: laupäeviti sõtkus ja venitas ta tainast ning jättis selle kerkima. Siis aga, ühel päeval umbes aasta tagasi, oli Chris otsustanud tervise tõttu saiast loobuda; väidetavalt oli tal gluteenitalumatus. Et ta oli ühegi tõsise kõrvalmõjuta söönud pagaritooteid juba kolmkümmend neli aastat, tundus see muidugi vähetõenäolisena, aga Polly oli hammustanud keelde ja loobunud saia tegemast. (lk 46-47)

"Tere!" hõikas ta rõõmsameelselt. Ta oli kogu elu pagaritega erilist hingesugulust tundnud. Nende varahommikune pühendumus, soe, tugevalt lõhnav pärmitainas, mis näljaseid toidab. Ta oli seda elukutset alati õilsaks pidanud. Kui nad kord Prantsusmaale puhkama sõitsid, oli ta Chrisi peaaegu hulluks ajanud, sest tahtis külastada boulangerie'sid sama palju nagu mees veinimõisaid, tajuda erinevate teraviljade ja kohalike küpsetiste omapära.

Polly nägi leti taga naist, kes sarnanes täielikult oma toodetega. Kui Polly poleks olnud ühtaegu võõras ja tundmatu, oleks ta seda naljakaks pidanud. Naine nägi välja nagu kukkel. Ta oli täiesti ümmargune, jahuga kaetud valge põll ees. Ka tema nägu oli absoluutselt ümmargune, nahavoldid rippusid üle juuksevõrgu, tainjad põsed alla vajunud. Naise juuksed - väga pikad ja hallitriibulised - olid samuti kuklale kuklisarnaseks krunniks keeratud. Ta sarnanes üdini hiiglasliku nupsusaiaga. See naine lihtsalt pidi Pollyle meeldima. (lk 47)

Magamistuba oli väike, aga seal valitses vaikus ja rahu, ning taas hõõrus ta akna puhtaks, võttis maha võrkkardinad, aga taipas siis vandudes, et loomulikult pole tal pesumasinat.

Tema vanemad polnud rikkad - tõtt-öelda polekski ta soovi korral saanud minna tagasi oma ema juurde, sest ema elatus ühes Rochesteri elamurajooni kahetoalises korteris pisikesest kuusissetulekust -, aga Polly polnud ealeski, isegi mitte tudengina, elanud majas, kus puudus pesumasin.

Ma ei hakka nutma, kinnitas ta, ehkki oleks siiski teada tahtnud, kas härra Bassi ja härra Gardner on nende stiilse Boschi pesumasina juba minema viinud. Ma panen musta pesu hunnikusse ja otsin üles selvepesula, nagu suur hulk inimesi on harjunud tegema. Iga päev. Ma teesklen, et osalen "EastEndersi" seebikas või midagi taolist Kindlasti on see vahva. VAHVA. (lk 51)

Elutuppa edasi liikudes tundis ta, et tänu pingutusele on tal tunduvalt soojem - mis oli muidugi hea - ja kui ta üliohtliku nurga all aknast välja kummardus, et räpased soolaplekkidega eesseina aknad puhtaks pesta, märkas ta, et pilved sõuavad aeglasemalt ja vihma kallab kaugel eemal vaid ühele ookeaniribale, justkui oleks see tema isiklik maalapike. Ta silmitses läbi akna oma uut maastikku ja küsis endalt: Mäslev meri? Või vaiksed veed? (lk 51-52)
Ta lülitas kannu sisse ja kallas kuuma vee oma Scrabble'i lemmikkruusi. Kohvikruus oli maksnud seitse naela. Äkitselt näis see tobeda summana, mida ühe kruusi peale kulutada. Oli ta seda üldse tähele pannud? Kas ta elu oli tõesti nii palju muutunud? (lk 52)
Polly avastas, et kell viis pealelõunal on positiivset hoiakut palju kergem teeselda kui varastel hommikutundidel. Jahedus oli ta üles ajanud ning seejärel oli tal olnud raske uuesti uinuda ja taas pahe kippuvaid negatiivseid mõtteid eemale tõrjuda. (lk 53)
Tunda oli mahajäetud paiga kopitanud, tolmust, rasket lõhna ning näha suurte letikujuliste esemete piirjooni, nurgas aga seisid hiiglaslikud ahjud. Ta kuulis kentsakat sahinat, aga karjumine oli lakanud.

"Kõik on korras, kõik on korras," lausus ta masinate taha piiludes, kartes juba ette, mida ta sealt leida võib. "See olen ainult mina," lisas ta, mis praeguseid asjaolusid arvestades oli täiesti rumal lause. Kui teda ootas ees näiteks hiigelsuur mutantämblik trobikonna pisikeste ämblikupoegadega, kavatses ta nad kõik surnuks trampida, nii et väitest "see olen ainult mina" poleks olnud kasu. (lk 55)

Nurgas põrandal oli pisike linnuke, musta-valge sulestiku ning tohutu suure kollase-oranžikirju nokaga. Kui Polly linnu kõrvale põlvili laskus, tõi see kuuldavale veel ühe meeleheitliku karje. Nii tillukese olendi kohta oli hääl uskumatult vali.

"Mis sinuga juhtus?" küsis Polly. Ta tajus, kuidas linnukese keha väriseb, ning püüdis sirutada käed välja nii, et need ei mõjuks ähvardavalt. "Kuss-kuss!"

Ta nagi tänavalt paistva valguse käes, et linnu tiib on täiesti kõver. Paistis, et see on murdunud. Ta püüdis mõistatada, mis linnuga juhtus, ning taipas siis, et kindlasti lendas ta pimedas kogemata vastu akent ning klaas oli liiga nõrk ja läks katki. Tõenäoliselt oli vaesekesel ka peas valus muhk.

"Tule siia, tule siia."

Lind püüdis minema loivata, aga kraaksatas sedamaid valust ja peatus. Pidevalt rahustavaid häälitsusi tehes võttis Polly väikese olendi õrnalt kätte. Korraks tekkis tal hirm, et lind saab seepeale infarkti; ta tundis, kuidas tema süda uskumatu tempoga rinnus taob.

"Kõik on korras, kõik on korras," lausus ta. "Tead, mina olin palju rohkem kohkunud kui sina."

Ta silmitses linnukest.

"Olgu, võib-olla siiski mitte nii palju nagu sina, aga peaaegu." (lk 56)

"Mis siis ikka," sõnas ta lindu silmitsedes, "ma ei tea küll lunnidest kuigi palju - tõtt-öelda ei tea ma neist mitte kui midagi. Mul polnud aimu isegi sellest, et te oskate lennata - aga vist on parem, kui sa minuga kaasa tuled." (lk 56)
[Polly:] Diivaniga võrreldes on lind kahtlemata parem vestluspartner. (lk 59)
Kohvi rüübates vaatas ta sadamas paadist kalu maha laadivaid mehi. Laudkastide juures seisid mõned inimesed, kes saaki uurides seda suskisid ja sörkisid, üks mees aga oli juba väikesel pingil istet võtnud, puhastas kalu sisikonnast ja müüs neid otse paadist. Polly vaatas teda võlutult. Mees käis noaga nii oskuslikult ümber, et sõrmede liikumist oli peaaegu võimatu jälgida; ta lõhestas ja rookis kalu välgukiirusel. Lähedale oli pargitud mitu kaubikut, mille küljele olid kirjutatud kuulsate Cornwalli kalarestoranide nimed. Nii need asjad siis käivadki, mõtles Polly. Ta otsustas samuti alla minna ja paar kala osta, sest värskemat kaupa poleks ta kusagilt leidnud. Ja ehk maitseks kala ka lunnipojale... (lk 59)
Polly heitis pilgu käekellale.

"Tead mis," alustas ta, "ma ajan kõigepealt ühe asja korda. Seejärel viin su loomaarsti juurde."

Lunn uuris teda, pea viltu.

"Palun vabandust," ütles ta. "Ma ei öelnud "loomaarst"." (lk 60)

Äkitselt tajus Polly, et miski on muutunud. Kui ta taina lauale viskas, seda sikutas ja sõtkus, oli tal tunne, justkui lahkuks tema kehast energia. Halb energia. Ta polnud isegi märganud, kui kõrgele olid tõusnud tema õlad, kui palju pinget oli kogunenud kaelalülidesse. Need olid vististi juba kõrvade juures.

Ta mõistis, et kuude kaupa polnud keegi pannud kätt tema kaela ümber ja öelnud: rahu, rahu, sul on nii suur stress. Ta oli nii kaua püüdnud hoolitseda Chrisi eest, proovinud jätta ülejäänud maailmale head muljet, sest ei soovinud esile kutsuda Kerensa ja ülejäänud sõprade kaastunnet, ning kõik mured olid kogunenud tema sisemusse. (lk 61)

Ta ringutas mõnuga ja, pilk hüpeldes merele liikuval väikesel valge purjega paadil, sai alles nüüd aru, kui kaua ta pole keskendunud millelegi muule peale arvutiekraani. Ning justkui oleks õlalihaste lõdvestamine päästnud valla ka midagi muud, tundis ta, kuidas ninaotsale kukkus paar pisarat, suurt soolast pisarat, mis langesid otse tainale.

Aga need polnud pettunud, pahased pisarad, mida ta oli valanud eelmisel päeval sadamas, tige kogu maailma ja kohutava ebaõigluse peale. Need olid katartilised pisarad, mida oli võimatu peatada, aga mis mingil põhjusel ei viinud meelerahu. Ta lasi neil kukkuda, sest poleks isegi soovi korral saanud neid tainaste kätega ära pühkida, ning proovis kasvõi kordki viibida hetkes - mitte kahetseda asjade käiku, mitte paanitseda pööraselt tuleviku parast, mitte juurelda selle üle, mida oleks võinud teha teisiti, mida oleks pidanud ütlema Chrisile, mille kallal oleks pidanud rohkem tõotama või milliseid plaane tegema, vaid kuulas hoopis raadiot, kust tuli nüüd üks teine lemmiklaul, ja linnu pladistamist, tunnetas sõrmede all kuju ja vormi muutvat tainast ning imetles inimtühjaks jäänud merel sädelevat päikest. (lk 61-62)

"Mina pole nagu enamik inimesi," lausus Polly.

"Ei ole tõesti, seda on näha," nentis Patrick kasti sisse vaadates. "Te ikka teate, et tegu on merelinnuga?"

"Püha taevas, tõesti?" imestas Polly. "Ja mina pidasin teda armadilliks."

Patrick pidi tahtmatult naeratama. "Üldjuhul lihtsalt... Ma tahtsin öelda, et siin kandis pole merelindudest puudust."

"Kassidest samuti, aga ma olen kindel, et see ei takista teil neid ravimast," ütles Polly haavunult.

"Tõsi," kinnitas Patrick süngelt lunni kastist välja tõstes. "Tule siis siia, väikemees." (lk 63)

Patrick vaatas talle otsa. "Kas te teate, kui palju lunne elab põhjas lunnide pesitsuspaigas?” küsis ta.

"Pole aimugi," vastas Polly. "Sellel nädalal ma puudusin koolist."

"Umbes üks miljon nelisada tuhat," sõnas Patrick.

"Aga mulle meeldib just see lind," lausus Polly kangekaelselt. (lk 63)

Patricku nägu tõmbus taas tõsiseks. "Kindlasti mõistate, et ei saa väikemeest endale jätta." Ta vaatas korraks sulestiku alla. "Jah, ta on isane."

Polly naeratas. "Ma tean," lausus ta lunni kõrva kõditades. "Miks mitte? Kas ta on looduskaitse all või midagi sellist?"

"Ei, see pole talle lihtsalt hea. Ta peab lendama ja järglasi saama ja suureks kasvama. Ta on ju alles lundu."

"Misasi?"

"Lundu. Lunnibeebi."

"Oh!" hüüatas Polly. "Ma pole elu sees midagi nii armsat kuulnud."

"Nojah, armas või mitte, aga ta peab elama oma lunnikoloonias."

"Kuskohas?"

"Oma lunnikoloonias. Nii kutsutakse lunniparve."

"Lunnide koloonia," ütles Polly. "Tõesti armas. Kõlab nagu mõni veider sooloalbum, millesarnaseid meeldis osta minu eksile."

Naise naeratus oli hapuvõitu. Ahaa, mõtles Patrick. Eks. See selgitab nii mõndagi.

"Või siis uskumatu kooslus," lisas ta. "Ka nii võib nende kohta öelda. Uskumatu lunnide kooslus. Aga see väljend mulle eriti ei meeldi: lunnides pole midagi uskumatut, neid neetud olevusi on miljardeid."

Pisike lunn avas ereoranži noka ja kraaksatas. Patrick kummardus ühe sahtli kohale, võttis välja veidi kalatoitu ja pani osa sellest linnule nokkimiseks. (lk 63-64)

[Raamatust "Alice Imedemaal":] "Raamat, mille sa mulle laenasid, on kuidagi imelik," sõnas mees talle omases veidravõitu murrakus. Pollyle see meeldis.

"Oi, sa siis hakkasid juba pihta!"

"Merel passides pole esialgu midagi erilist teha. Ning siis on järsku tegevust rohkem kui KÜLL."

"Ja mis sa sellest raamatust arvad?"

"Ma arvan, et kes iganes selle kirjutas, torkis ta teemasid, mida poleks pidanud torkima."

Polly naeratas. "Huvitav. Minu arust oli autor lihtsalt väheke omapärane."

"Mina ütleks, et ikkagi rohkem kui väheke." (lk 66)

"Tead, ma pole kunagi varem kuulnud, et kellelgi oleks lemmikloomaks merelind," lausus Tarnie. "Nende liha on võrdlemisi vintske, ma pean silmas lunniliha."

"Ei!" hüüatas Polly. "Kuss! Ma pean ta kõrvad kinni katma, aga ma isegi ei tea, kus tal need asuvad."

"See sell on Islandi hall lunn," nentis Tarnie. "Inglise keelt ei mõista."

"Või nii. Aga lunne ei tohi süüa."

"Parte ju süüakse."

"Meie vestlus on lõppenud." (lk 66)

Tarnie sügas linnu kurgualust. "Paistab, et sa oled temast sisse võetud," ütles ta. "Panid talle juba nime ka või?"

"Ei," vastas Polly kõhklevalt. "Loomaarst ei lubanud panna."

"Sa ei saa teda kutsuda lihtsalt lunniks. Kas Pete sobiks?"

"Puffin Peter*?" imestas Polly. "Pigem mitte. Kõlab nagu mingi diktor. Aga näiteks Muffin?"

"MUFFIN?" kordas Tarnie. "Ma ei usu, et sa võiksid vaesele linnule sihukese nime kaela määrida. Teised linnud naeraksid end puruks."

"Või peaksid tema nime lahedaks," arvas Polly. "Siis oleks tal päris nimi, mitte lunn number üheksa miljonit seitsekümmend kaks."

"Tead mis, sa võiksid ta nimetada Tõutäkuks," pakkus Tarnie.

"Tõutäkk Puffin, mõistad?"

"Mõistan," vastas Polly. "Ja minu meelest on see solvav."

Tarnie naeratas ja võttis taskust kivi. Ta pööras end kähku ümber ja viskas kivi kaugele merre.

"Minu meelest ei peaks ta nimi üldse nunnu olema," mõtiskles Polly. "Tegelikult on nimega lunn üldse veider nähtus. Ma panen talle nime, mis tekitab turvatunde."

Lunn loivas kastis ettepoole.

"Ta võiks olla Neil."

"Neil?"

"Jah. Tore soliidne ja aus nimi. Lunn Neil."

Neil raputas sulestikku, mis kattis tema tervet kehapoolt.

"Näed, see meeldib talle." (lk 66-67; *Petr Horačeki lasteraamat)

Ta küsis endalt, kas on üldse olemas midagi hullemat kui vannitoavaibad. Vaipkatted vannitubades, kuhu paigalt nihkunud katusekivid lasevad aeg-ajalt sisse vihma, vannitubades, mis on olnud koduks ajutistele üürnikele, vanapoistele, kaasüürilistele, inimestele, kes pole oma elupaiga vastu vähimatki huvi tundnud. (lk 68)
Ta proovis iseendale naeratada. Ning mõtles endamisi, et ei ole juba tükk aega siiralt naeratanud. Paistis, et kaks kortsu olid tema teadmata maandunud otse kulmude vahele, justkui püsikski näol murelik ilme. Võib-olla püsiski. (lk 69)
Polly peas välgatas korraks isegi küsimus, kas lunn oleks nõus istuma tema õlale nagu piraadi papagoi, aga jätnud selle mõtte sedamaid sinnapaika, sest see oli a) naeruväärne, b) räpakas, c) Neilile halb ja d) segadusse ajav, sest Polly oli tüüpiline mereröövli papagoi nimi -, suundus ta sadamasse. (lk 70)
Tal oli kohutavalt hea meel, et sai nii hästi õnnestus. See ei maitsenud sugugi nii nagu need saiad, mida ta Plymouthis oli küpsetanud. Sellel oli tugevam ja rikkalikum maitse. Küll aga tegi teda veidi murelikuks küsimus, kas see võis mingil moel olla seotud vana tahmunud praeahju ja vanade tahmunud nõudega. Hm. Ja tõsiasjaga, et nagu talle meenus, oli ta taina sisse pisaraid poetanud. Tema põsed lõid roosatama. (lk 71)
Ehkki Pollyl oli kaasas ka sülearvuti - see oli nii vana ja suur, et pankrotihaldurid ei tahtnud seda - ja mõned DVD-d, mida selle abil mängida, taipas ta süües kala, mis oli praetud viimase oliiviõli varu sees ning maitses tõesti taevalikult ka ainult sidrunimahla ning soola ja pipraga ning millele lisatud värske salat polnud esimest korda paljude aastate jooksul pärit kallist kilepakendist, et on täiesti õnnelik, sest saab istuda akna all, vaadata, kuidas ilm järjest hullemaks muutub, vihm vastu munakive ja sadamamüüri trummeldama hakkab, ning kuulata tuult, mis kogu maja ragisema ja kriiksuma paneb. Ta nägi mäsleva mere taustal tibatillukesena tunduvaid kaluripaate, mis üksteise järel podisedes ookeanile suundusid, tuled nõrgenemas, kui nad hüpeldes edasi liikusid. Varsti ei suutnud ta enam kindlaks teha, milline neist on Trokhilos, sest see sõelus paatide rivist siia- ja sinnapoole ning kadus lõpuks jahedasse halastamatusse öösse. Polly keha läbis värin ja ta mõtles meestele pisikeses paadis, ülal mõõtmatu taevalaotus, kuhu hakkasid ilmuma tähed, mille peagi katsid taas möirgava tuule saatel edasi kihutavad pilved. (lk 76)
Lunn põrnitses teda õelavõitu pilguga, ja kui ta tualetti läks, vantsis naise järel ukse juurde.

"Heldeke, sa oled ju lausa sülelunn," lausus Polly kurnatult. "Kuula nüüd, mida ma sulle ütlen: ma tean, et sa oled väike ja eksisid ära ja tahad tagasi oma emme juurde, aga mina pole sinu emme, on selge?" Ta laskus kükakile. "Ma olen sinu elus ajutine nähtus. Varsti lähen ma Polbearne'ist minema, sina aga tõused lendu ning sinu tillukeses lunniajus ei säili minust enam ainsatki mälupilti, said aru?"

Neil kallutas pea ühele küljele.

"Olgu, olgu. Mis siis ikka. Üksainus kord."

Ta võttis hunniku majapidamispabereid, laotas need väikese seljakoti põhja ja pistis linnu kotti.

"Ära kellelegi ütle, et sa siin sees oled, eks?" sõnas ta. "Selles alevis on juba üks inimene, kes näib mind ilma põhjuseta vihkavat. Ma ei taha, et ka kõik ülejäänud mind kohtlaseks lunnileediks peaksid."

Neil säutsus selle peale. (lk 80)

Suundudes mööda maad rannajoonest kaugemale, mõistis ta, kui palju aega on möödunud päevast, mil ta viimati lihtsalt jalutamas käis. Maksujõulisena oli ta marssinud mööda Plymouthi kaubatänavaid ning kunagi ammu oli käinud ka jõusaalis, aga ta polnud eales... jalutamas käinud.

Aga siin, vabas looduses, lõunasöök (koos omaette vadistava lunniga) seljakotis, marssis ta mööda kitsaid varjulisi külateid, ilma et tal oleks olnud kindlat sihti silme ees, ning ta tundis end... sugugi mitte halvasti. Üldse mitte halvasti Ta tajus taas naljakat tunnet õlgades ning taipas siis: ta on vaba. Vaba raskusest, pingulolekust. Tema meelest olnuks tarvis massaažide asemel just jalutuskäike reklaamida. (lk 81)

Kõik, soovitused, mis ta Chrisile paari viimase aasta jooksul oli andnud, oli mees sedamaid maha laitnud. Ettepanekule võtta ette värskendav ja tervislik jalutuskäik looduses oleks ta reageerinud põlgusega; ajal, mil ta just nõrkemiseni tööd ei teinud, huvitas teda ainult sörkjooks ja joomine, kiires tempos ja üheainsa eesmärgiga: jääda võimalikult kähku purju, misjärel ta hakkas end haletsema ja kordama, vajas kõvasti julgustust, et kõik saab korda, aga vajus siis silmapilk magama seal, kus ta parasjagu oli, ja ärkas järgmisel päeval veelgi vastikumas tujus kui varem. (lk 82)
Äkitselt jäi puudesalu hõredamaks ja Polly ahmis õhku. Ta seisis lagendikul ja tema ees seisis väike õlgkatusega maja, mis näis pärinevat otsekui muinasjutust Kivikorstnast tõusis suitsu ning seinad olid tehtud hallist kiltkivist, nagu ka jalgrada, mis lookles läbi võluva maamaja aia tillukese valgeks värvitud puust eesvärava juurde. Keskpiidaga aknad olid pisikesed ning müüri peal roomas hooletusse jäetud roosinuppude sasipundar.

"Ohh!" pidi Polly tahtmatult hüüatama. Vaatepilt oli imearmas. "Ma loodan, et selles majas ei ela nõid," sosistas ta Neilile. "Ma olen KINDEL, et seal pole..."

"Halloo!" hõikas ta ettevaatlikult. Liikumist polnud märgata, aga et korstnast tuli suitsu... Majas ei saanud elada mees, kindlasti pidi seal peituma vanaproua, kellel on hallid juuksed ja pikk kleit ning pöörane isu laste kontide järele... Polly andis endale käsu lõpetada lollused ja helistada uksekella.

Kella polnud, küll aga oli ukse küljes mesilasekujuline koputi, mistõttu ta võis olla kindel, et on sattunud õigesse paika. Ta kõpsis koputiga, mille hääl raiesmiku vaikses sosinas uskumatult kõvasti vastu kajas, ja astus sammu tagasi, et mitte ehmuda, kui keegi ilmub uksele. (lk 84)

Et kiltkividega kaetud rada viis ümber majakese parempoolse nurga, sammus ta seda pidi kaevu juurde ja sealt edasi hoone taha.

Seal avanes talle uskumatu vaatepilt. Aed muutus maja taga tunduvalt laiemaks ning läks üle pikaks ja laiaks tugevalt lõhnavate metsalilledega täidetud roheliseks heinamaaks, mis ulatus mäe jalamini, kus voolas otse metsast alguse saanud oja. Selle mõlemal kaldal nägi ta midagi, mis esmapilgul tundusid olevat väikesed õhkutõusu ootavad tömbi ninaga raketid. Lähemal vaatlusel osutusid need loomulikult mesipuudeks, õhus oli kuulda suminat ja ta astus vaistlikult sammu tagasi, ning seejärel veel ühe sammu, sest üks rakett hakkas liikuma ja ta taipas, et miski, mida ta oli pidanud järjekordseks mesipuuks, on tegelikult inimene, kes kannab astronaudi skafandrit - või õigemini mesiniku skafandrit. Ta ei tohtinud nii nõrganärviline olla. (lk 84-85)

Mees - tegu pidi olema mehega, sest ta oli pikka kasvu ja väga pikkade jalgadega - hüppas vilunud liigutusega üle oja ja marssis hoogsate sammudega otse tema juurde.

"Urrgauh," ütles mees ja sirutas välja käe, mida kattis hiigelsuur valge pikarandmeline nahkkinnas.

"Hm," lausus Polly. "Kas te tavaliselt oma mütsi peast ei võtagi?"

Mehe hiiglaslik valge kaabu kattis kogu pead, jättes välja vaid silmad, mis olid peidus paksu võrgu taga. Ta nägi välja nagu kosmonaudi ja äärmiselt ujeda pruudi ristsugutis.

Mees libistas kätega kähku üle keha, katsus käsivarsi - ka Polly tabas end alateadlikult käsivarsi katsumast - ja eemaldas siis süüdlasliku liigutusega mütsi.

"Jah," venitas ta. "Jajah, see läks mul meelest Ma teen kõike vales järjekorras. Liiga vähe külalisi."

Mees silmitses kurva pilguga kinnastatud kätt, justkui küsiks endalt, kas ta peaks selle veel kord välja sirutama ja suruda laskma. (lk 85)

"Kas proovime veel kord?" küsis Polly ja ulatas talle viisakalt käe. "Tere, mina olen Polly."

"Huck."

"Kuidas palun?" küsis Polly.

"Huck."

"Aa, see on teie nimi." Polly tundis, et punastab. Ta oli arvanud, et mees köhatas.

"Ema jaoks olen ma Huckle."

"HUCKLE?"

Mees rääkis vaga vaikselt ja venitas sõnu. Polly teadis juba, et ta on ameeriklane, aga mõistis alles nüüd, et tõenäoliselt on ta pärit lõunaosariikidest. Ta tahtis, et mees veel midagi ütleks.

"Väga tore..." - mees hääldas neid sõnu "vääega toore" - "Innlis-mael" - Polly taipas, et ta peab silmas Inglismaad - "on see, et kõik on siin kogu aeg nii viisakad ja külalislahked."

"Vabandust," ütles Polly kätt suule surudes. "Ma olin lihtsalt veidi üllatunud, muud ei midagi. Ma pole niisugust nime varem kuulnud."

"Kui te pahaks ei pane, ma'am, siis teie saite oma nime papagoilt."

"Oh, ma'am meeldib mulle rohkem. Seda kuuldes on mul tunne, justkui oleksin kuninganna." (lk 86)

Polly vaatas enda ümber ringi. Aed oli tõesti uskumatult kaunis. Sumin õhus lisandus pehmele päikesesoojusele tema näol ning ta tundis, kuidas kuudepikkusele muretsemisele järgnenud kaks katkendliku unega ööd ja pikk jalutuskäik tema silmalaud üheksainsaks sekundiks kinni vajutavad. Üheksainsaks sekundiks...

"Hei!"

Polly hüppas püsti, saamata aru, kus ta viibib. Ta nägi, et tema lähedal seisab pikka kasvu blond mees, ja pilgutas kiirelt silmi. Mees oli võtnud mesinikukostüümi seljast ja kandis nüüd täiesti normaalseid Levi'se teksasid ja punaseruudulist flanellsärki.

"Issand jumal, kas ma jäin magama?"

"Ma loodan küll. Te kas magasite või viibisite lühiajalises koomas."

Polly hõõrus silmi, lootes kogu hingest, et ta suu polnud lahti vajunud ega süljenire välja nõrgunud.

"Kui kaua ma..."

"Täna on teisipäev," ütles Huckle ning Pollyl kulus veidi aega mõistmaks, et mees teeb nalja. (lk 87)

"Hahaa," lausus Polly. Ta sai aru, et pole osanud ameeriklasi sarkastiliseks pidada; need, kellega ta varem oli kokku puutunud, ütlesid üldjuhul otse välja, mida nad teevad ja miks. (lk 88)
Ta kummardus maast oma seljakotti võtma. Kui ta koti avas, vaarus sellest välja pahane Neil.

"Tere, kullake!" ütles ta. "Anna andeks, ma poleks tohtinud sind sinna jätta."

Lind hakkas teda ignoreerides nokkima kilekotti, mille sees oli lõunasöök.

"Ära tee!" hoiatas Polly. "Sellepärast ma paningi toidu kilekotti."

Ta tõstis pilgu. Huckle silmitses teda, muie suul.

"Mis on? Liiga veider vaatepilt?"

"Ee, ma peaksin vist vastama eitavalt?"

"Jah. Palun vabandust. Arvata võib, et see jätab tõesti veidravõitu mulje."

"Kas see lind on võlulunn? Oskab rääkida?"

"Ei, täiesti tavaline,” vastas Polly.

"Oh! Milline pettumus!"

"Mulle meeldib ta sellisena, nagu ta on,” lausus Polly veendunult. (lk 88)

Polly hakkas, kulm kortsus, einet lahti pakkima.

"Te ikka teate, et see on Briti, mitte Ameerika sändvitš?"

Ta oli koos Chrisiga ühe korra New Yorgis käinud. Kaua aega tagasi. Neid mõlemaid oli hämmastanud toitu kvaliteet ja kvantiteet.

"Kas te tõesti arvate, et see mahub mulle suhu?"

"Teil on päris suur suu," vastas Polly. "Vabandust, see ei kõlanud kõige paremini. Vahet pole. Palun!"

Ta viskas Huckile seljakoti. Mees tegi tohutu pika sammu ja ulatas koti tagasi.

"Ma ütleksin, et selle sändvitši pingutused suureks saada on vilja kandnud," ütles ta ja võttis ühe suutäie. Polly tegi sedasama. Teda üllatas, kui mõnus oli istuda armsas aias ning juua koos kummalise hiiglasega jääteed ja süüa võileiba. (lk 89)

Huckle tõi maja seina kõrvalt kuuri alt ühe purgi ja väikese puust keermeotsalise pulga. Purk oli ilusasti ära värvitud ja seda kaunistas majakese visand, külje peale aga oli kirjutatud "Huckle'i mesi".

"Soovite maitsta?" lausus mees talle puust meepulka ulatades. Polly polnud päris kindel, mida sellega teha, mistõttu mees võttis selle uuesti enda kätte ja näitas talle, lastes suuremal osal meest tagasi niriseda, et ta saaks pulga purgist välja tõmmata.

"See on õunapuuõiemesi. Mesinikud istutavad mitmesuguseid lilli, et saada eri liiki mett. Tegelikult ma eksperimenteerin, paigutan aeg-ajalt mesipuid teise kohta."

Polly lakkus pulga otsast mee ära. Mesi oli täiesti imeline. Sellel oli sooja sügavust ja nii rikkalik maitse, millesarnast ta polnud iial varem tundnud; see polnud nii magus nagu kaubandusvõrgus müüdav, aga leebem ja külluslikum.

"Vau!" ütles Polly. "Vapustavalt hea."

"On ju?" Huckle'i nägu elavnes. "Oodake veidi, las ma toon pomerantsiõiemett ka."

See oli täpselt sama hea: kerge ja puuviljane ning puhast kuldset värvi. (lk 90-91)

"Ühest asjast ma aru ei saa," ütles Polly. "Kas te lisate meele oma aktsendi või lihtsalt hüppasite hobuse selga nagu kauboi ja ütlesite..." - ta proovis imiteerida mehe häält - "Tervitus, väike preili, ma olen siin ja teen teile mett"?" (lk 91)
"Elate siin lähikonnas?"

"Ei," vastas Polly. "Ma olen Plymouthist."

"See jääb ainult kuuekümne kilomeetri kaugusele!" ütles Huckle. "Uskuge mind, et seal, kust mina tulen, peetaks teid kohalikuks."

Aga paigas, kust mina tulen, on hoopis teine maailm," nentis Polly. (lk 91)

"Olgu, ma pakun niisugust tehingut," alustas Polly. "Sina toimetad salaja poodi jahu, mille mina ära ostan, mina aga jagan sinuga kasumit ja varustan sind saiapätsidega." Nii naljakas kui see ka polnud, rändasid ta silmad üles turvakaamerale. Muriel vaatas uuesti ukse poole. Mõlemad tajusid veidravõitu konspiratiivset õhkkonda. (lk 95)
Enne Plymouthist lahkumist oli ta end ajutisi töökohti pakkuvas värbamisagentuuris kirja pannud, aga iga kord, kui ta neile helistas, kuulis ta vastuseks tüdinud häält, mis soovitas tal kohale tulla. Mõni aeg tagasi oli ta tõepoolest ka koha peal käinud ja leidnud eest ruumi, pungil täis glamuurseid tudengeid ja endisi tudengeid, kõik ülihea arvutioskusega - tema suutis hädavaevu lihtsa arvutustabeli luua, misjärel ta oli mõistnud, et tal pole vähimatki võimalust. Ta oli kinnitanud, et nõustub ükskõik millise pakkumisega, aga naisametnik oli talle selgitanud nulltundidega töölepingu põhimõtet, mille järgi ta oleks pidanud olema valmis kõrvale tõmbuma hoolimata sellest, kas tal parasjagu tööd jätkub või mitte, ning ta oli kohkunult loobunud. Ei. Ta oli professionaal. Ta oli otsustanud, et leiab töökoha, mis vastab tema võimetele. (lk 96)
Niisugune oli olnud olukord minevikus. Nüüd aga läksid nädalad ja ta avastas õudusega, et tema viimasest kandideerimisest möödunud aastate jooksul on kogu süsteem muutunud. Esiteks toimus kogu protsess internetis, enam ei trükitud CV-sid välja ega saadetud posti teel. Muutunud oli ka etikett ja talle ei vastatud mitte ainsastki firmast, kuhu ta oli kandideerinud: talle ei saadetud kirja ega isegi meili kinnitusega, et tema avaldus on tööpakkujateni jõudnud. Ta püüdis ühte kohta helistada ja sattus kõneposti, mis oli nii üle koormatud, et ei lasknud tal isegi sõnumit jätta. (lk 96-97)
"Hm," ühmas Kerensa, kes oli sisimas rohkem mures Polly tööotsingute, mitte niivõrd korteri- või meheotsingute pärast. Tööturg oli halastamatu. "Igatahes kui sa soovid, et ma sinu CV üle vaatan, anna teada. Ma võtan ühtlasi sinu vanust paari aasta võrra vähemaks."

"Sa kavatsed jultunult valetada?” küsis Polly. "Sa siis arvad, et ma peaksin oma CV-s igasuguseid asju kokku luuletama?"

"Mis parata, aga sul tuleb sellega leppida," lausus Kerensa. "Kõik valetavad, nii et kui sina seda ei tee, siis ilmutad sa tööturul valitseva tõelise olukorra suhtes kohutavat naiivsust. Valedega harjutakse, nii et kui sina ei valeta, peetakse sind halvemaks, kui sa tegelikult oled, ja vaat see oleks kohutav. Nagu näiteks sinu perearsti oletus, et sa niikuinii valetad selle kohta, kui palju sa tegelikult jood." (lk 97)

"Ma lihtsalt räägin sulle selle maailma kohta tõtt," lisas Kerensa.

"Sellisesse maailma ei taha ma kuuluda!" lausus Polly oiates. "Ma tahan jääda oma hubasesse korterisse, ajada väikest viisi oma armsaid äriasju ja unistada ajast, mil mina ja Chris oleme rikkad ja mulle pakutakse osa seriaalis "Draakoni koobas" või aitan ma tõsielusarjas "Õpipoiss" ärimagnaat Alan Sugarit!"

"Tegelikult sa ju ei unista seesugustest asjadest," väitis Kerensa.

"Ee, ei unista jah," nõustus Polly kähku. Tõtt-öelda polnudki tal viimasel ajal erilisi unistusi. (lk 97-98)

Tõsiasi, et ta küpsetab, oli niigi selge, sest sadamaesisel levis saialõhn. Tarnie oli tasakesi küsinud, kas ta juhul, kui kõigi kaluripaatide meeskonnad oma panuse annavad ja talle iga nädal veidi raha pakuvad, oleks nõus neile võileibu tegema. Sest Gilliani omad neile ei maitsenud ning, olles mehed, ei saanud nad seda ka ise teha. Loomulikult olid Polly saiapätsid müügil ka Murieli poes ning ühel õhtul, just siis, kui ta valmistus majast lahkuma, hiilis vargsi mööda üks mees, kes küsis: "Hei, teie vist olete see saianaine?"

Kohtumine toimus tänavalaterna all ning üdini kohkunud Polly võpatas.

"Hm, mis siis, kui olengi?" küsis ta ebalevalt vastu.

"Ma sain paar tükki Murielilt. Mina olen Jim Baker, postkontori omanik."

"Või nii!" sõnas Polly. Talle tuli mõte, et võiks lasta endale saata mõned uued küpsetusvormid. Neist võiks abi olla.

Ja nii saigi tema väike äri alguse, täiesti ebaseaduslikult. Igal õhtul valmistas ta ette erinevates kombinatsioonides suured saiakogused: lihtne valge sai poistele, kes ei tahtnud proovida midagi uut: teine väheste mooniseemnetega; järgmine mee ja rosinatega, mis röstituna, peal õhuke kiht kohalikku kollast võid, maitses jumalikult. Hommikul kiirustas ta saiu laiali jagama ja võttis vastu väikesed rahasummad, sest seda piskut oli talle hädasti tarvis. Ning mure teistele töökohtadele kandideerimise või tuleviku pärast muutus aina väiksemaks. (lk 98)

Lunnist, kes rõõmsalt ringi hüples, raasukesi nokkides endale teed rajas ja valamus ringi pladistas, oli märkamatult saanud tema elu koostisosa. Polly mäletas hoiatust, et ei tohi temasse liialt kiinduda, kuid tundis sellegipoolest, et lind on õnnelik. Ta hakkas kohe lustlikult kraaksuma, kui Polly nähtavale ilmus, lubas tal sulestikku sasida ja end kõrva tagant sügada ning istus rõõmsalt Polly põlve peal, kui naine lõpuks vana sülearvuti töökorda seadis ja sealt DVD-sid vaatas. Polly lükkas loomaarsti juurde minekut pidevalt edasi, aga igavesti ei saanud ta seda teha. Lind oli alles tilluke. Ta pidi olema koos omasugustega, ehkki see mõte tekitas piina. (lk 99)
Merele vaadates kuulis ta järsku eesakendele paiskuva kiviklibu klõbinat Ta kortsutas kulmu - tormiga paiskus vahel akendele merevett, aga tuulevaiksel hommikul üldjuhul mitte. Ta kummardus aknast välja vaatama. All seisis laialt naeratav Huckle, blondid juuksed päikesepaistel säramas. Miskipärast tundus ta tillukese sadama taustal liiga suurena, just nagu tulnukas, kes on hiigelsuurest riigist väiksesse üle toodud. Meest ennast ei paistnud see häirivat.

"Hei!" hõikas ta. "Kas tead, mis päev täna on?"

Polly sikutas juukseid - ta polnud neid sel hommikul peaaegu puudutanudki - ja hõõrus silmi "Huckle'i nimepäev?"

Mehe suu venis taas naerule ja tõi nähtavale imekauni hambarea. "Huckle'itel on iga päev nimepäev. Aga täna on ka laupäev!" (lk 102-103)

Huck tõmbas selja tagant välja kaks meepurki. "Laupäevahommikuti süüakse vesikringleid. See on kõigile teada."

"Kas sa tõid mulle vesikringleid?"

"Ei!" hüüdis mees. "Selle koha peal tuled mängu sina."

"Kas sa tõid kohvi?"

"Eip!"

"Ajalehti?"

"Eip!"

"Värskeid mune?"

Mees raputas pead.

"Ma tõin mett!"

Polly naeratas. "Hästi," lausus ta. "Eks tuleb siis sellega läbi ajada." (lk 103)

"Milline siis sinu kodukant välja näeb?"

"Lame," vastas Huckle. "Seal on kogu maa tasane ja avar, inimesi ei ela seal kuigi palju ja avamaa ulatub kilomeetrite kaugusele. Loodus on lopsakas nagu džunglis. Seal on palju rohelisi taimi, mis võivad su nahka pista."

"Kas sinu sünnipaigaks on siis vihmamets?"

"Savannah, Georgia osariik."

"Missugune see on?"

"Imeilus," kõlas lihtne vastus. "Omamoodi. Väga vanaaegne. Pisikeste aialappidega."

"Ameerikas?" küsis Polly. "Ma arvasin, et kogu Ameerika on modernne."

"Enamjaolt ongi," kinnitas Huckle. "Näiteks Atlanta. Aga Savannah on justkui ära unustatud. Vaiksevõitu kant." (lk 105)

"Tead, väljast jätab see paik mulje, justkui oleks eluohtlik," täheldas Huckle vaadates, kuidas tolmukübemed puhtaks küüritud puust põrandalaudadel tantsu lõid. "Aga siin sees on täitsa hubane."

"Ma tean!" ütles Polly. "Oleks mul raha, võtaksin rohkem asju ette. Ostaksin alustuseks kardinad," lausus ta. "Majakavalgus tungib igalt poolt sisse, isegi läbi magamistoa tagaukse. Elu nagu filmis "Kolmanda astme lähikontaktid"." (lk 106)

"See on EpiPen," ütles ta. Juhuks, kui mesilane nõelab ja tekib anafülaktiline reaktsioon."

"Mis siis saab, kui see tõesti tekib?" küsis Polly.

"Ma tean, mida see tähendab," vastas Huckle. "Siis pean ma end ise süstima. Ma olen sellele päris sageli mõelnud."

Mõlemad silmitsesid pen-süstalt.

"Ära mitte mõtlegi," hoiatas Huckle.

"Millele?" küsis Polly vastu, huulil mänglemas naeratus.

"Ära mitte mõtlegi seda nalja pärast sisse torgata."

"Sellist kavatsust mul polnud."

"Ma võin kihla vedada, et oli."

"Ehk ainult korraks. Võib-olla ainult selleks, et sind pantvangi võtta."

"Sa näed EpiPeni ja tahad kohe sooritada kuriteo. See on väga muret tekitav iseloomujoon." (lk 108)

Noor kalur Jayden küsis: "Mis see vesikringel on? Kas ma tohin sinu tualetti kasutada? Mis see vesikringel on?"

"Jayden!" hüüatas Tarnie. "Ausõna, ma olen juba nagu mingi kooliõpetaja."

"Sa võid minu kempsu kasutada," ütles Polly. Ja te kõik võite vesikringleid proovida."

Nad viisid vesikringlid - kaksteist sibulaga, kaksteist kaneeliga - ning neile lisaks mee, suitsulõhe ja toorjuustu, sidrunimahla, noad ja kohvikannu alla sadama juurde ning kõik kalurid kogunesid nende ümber. Mehed näisid olevat veidi segaduses, millest alustada, aga asusid siis agaralt toidu kallale, puistates kõikjale väljast täiuslikult krõbedate ja seest kohevate vesikringlite raasukesi. Väga kerge oli vahet teha, millised neist olid Polly tehtud perfektsed rõngad ja millised Huckle'i ebamäärased kujundid, mis sarnanesid lapse plastiliinist loominguga, aga sellest hoolimata maitsesid kõik uskumatult hästi ning sobisid sel tuulisel kevadhommikul suurepäraselt pidusöögiks. (lk 109)

"See on ühe noore naise hing," vastas Jayden. "Ta kõnnib sadamamüüri juures edasi-tagasi ja ootab oma kutti. Aga mees ei tule enam kunagi, sest kalad on ta merepõhjas nahka pistnud. Ühel päeval läks ta merele kala püüdma ega tulnud enam koju tagasi. Ning see naine muudkui ootab teda ja hüüab umbes nii: "Vuu~uuu!""

"Noormehe nimi oli Vuu?" küsis Polly. (lk 110)

[Jayden:] "Mis on? Kui leiame kala, peame täitma kvooti, ja kui ei leia, peame nälgima. Pealegi on merel külm ja märg ning töö vastik. Ma soovin, et poleks keskkooli lõpueksamitel läbi kukkunud."

"Sa kukkusid lõpueksamitel läbi, Jayden?" küsis Polly sõbralikult. Noormees ei näinud välja isegi nii vana, et oleks võinud juba habet ajada. "Kas sa neid uuesti ei taha teha?"

Jayden paistis segadusse sattuvat. "See on võimalik?"

"Loomulikult. Kas sa siis ei kuulanud, mida koolis räägiti?"

"Minu meelest on vastus sellele küsimusele iseenesest selge," nentis Tarnie. Jayden näis jahmununa. (lk 110-111)

"Mulle see töö meeldib," sõnas Archie, Tarnie teine käsualune. Noormees oli heledapäine ja priske, põsed veepritsmetest ja päikesest punetavad. "Mulle meeldib päikeseloojangul merele minna. Mulle meeldib vaadata merepinnal kiikuvaid linde, kui me kalapüügikohtade lähedale jõuame. Mulle meeldib taeva värv..."

Üks mees tegi musitamise häälitsusi.

"Aitab!" hoiatas teda Polly. "Jää vait või sa ei saa rohkem vesikringleid!"

Mees jäi silmapilk vait, aga Archie põsed olid hõõguma löönud ja ta ei lausunud enam sõnagi.

"Kuidas sinuga lood on?" küsis Polly Tarnielt.

Tarnie pööras end ringi ja jäi ainiti merd vaatama. Lainetel tantsiskles kahvatu kevadpäikese valgus.

"Kuidas seda nüüd öeldagi," alustas ta. "See on töö, mida tegi minu isa. Ja tema isa. Ja nõnda edasi. Ema tavatses ikka öelda, et minu soontes voolab soolane vesi."

Tema läänepoolne aktsent süvenes ja silmisse tekkis äkitselt äraolev pilk.

"Archiel on õigus," ütles ta. "Vahel, kui oled kaugel merel ning olemas pole midagi peale sinu ja vee, käes on südaöö ning näha on vaid tähti pea kohal, sa oled majaka vaateväljast kaugel ja liigud ühes rütmis millegagi, mis on sinust mõõtmatult suurem... siis, noneh, see on hea tunne." (lk 111)

"Kuidas sa siis meeärisse sattusid?" küsis Jayden.

Huckle kehitas õlgu. "Ma lihtsalt hakkasin oma vana ametit vihkama..."

"Ja millega sa siis varem tegelesid, kas moosiga?" küsis Polly veidi pahasena, et mees oli kaluritega rääkima hakanud, temaga aga püsinud kidakeelsena.

"Ee, ei," vastas Huckle. "Ma olin... tegevjuht."

"Misasi?" tahtis Jayden teada, näol hämming.

"Midagi sellist, mida riigieksamitega teha saab," pakkus Kendall. "Vististi."

"Ee, riigieksamitest ei tea ma midagi," ütles Huckle. "Aga jah, ma töötasin tõesti kontoris."

"Majas sees?" imestas Jayden. "Terve päeva? Said ikka vahel läbimärjaks ka?"

"Peaaegu mitte kunagi," vastas Huckle.

"Ossa!" hüüatas Jayden. "Mõnus!"

"Tegelikult ei olnud." (lk 112)

"Ühesõnaga ma otsustasin proovida midagi muud," sõnas Huckle.

"Meeäri," ütles Jayden talle ette.

"Ei, hakata kauboiks," ütles Huckle. "Muidugi meeäri."

"Nüüd ajad sa mu segadusse," tunnistas Jayden. "Sest tegelikult võiksid vabalt olla ka kauboi."

Huckle'i näole valgus talle omane aeglane naeratus. "Ma ei ole kauboi."

"Ma võin kihla vedada, et kui sa kauboikaabu pähe paned, näed välja täpselt nagu kauboi," ütles Jayden. "Ehk peaksin ka mina kauboiks hakkama." (lk 112-113)

"Kas keegi oskab öelda, kuidas bussiga lunnide kaitsealale sõita?"

"Miks sinna?" küsis Tarnie, aga tema nägu nähes taipas. "Oh ei. Ega ometi Neil?"

Neil istus Polly kõrval sadamamüüril ja nokkis laisalt vesikringlitükki. Oma nime kuuldes tõstis ta pea.

"Paistab, et ma olen tema suhtes väga julm ega austa tema linnuõigusi," nentis Polly nukralt.

"Ta hakkabki juba paksuks minema," täheldas Tarnie.

"Minu lunn ei ole paks!" vaidles Polly pahaselt vastu. "Pealegi on ta veel noor. Temast ei tohi niisugusel toonil rääkida. See võib tema enesetajule tõsist mõju avaldada."

"See tuleks talle ainult kasuks," nentis Tarnie. "Siis ta teaks, et on paks, ja saaks midagi ette võtta. Pole mõtet ignoreerida midagi, mis on niigi selge."

Polly näitas mehele keelt. "Ta on ilus lunn." (lk 114)

Kõikjal võis näha saiaraasukesi. Merikajakad olid end müüri peale üles rivistanud ja ootasid oma võimalust toidu kallale karata kohe, kui inimesed on kadunud. Pabersalvrätikute peal vedelesid pooleldi söödud vesikringlid.

"Misasi see üldse ON?" päris Gillian Manse.

"Vesikringel."

"Misasi?"

"Väga-väga kuulus saiatoode, mida tuntakse terves maailmas," selgitas Polly järsku vihaseks saades. "Asi, mida kõik pagarid peaksid teadma."

Huckle heitis talle mureliku pilgu.

"Meie alevis ma seda näha ei soovi," ütles Gillian. "Tavalisel pirukal pole viga midagi." (lk 115)

Mõned muremõtted olid öösiti palju painavamad kui hommikupäikeses, mis nad justkui kontrollitavaks muutis; need võisid esimese kohvikruusiga haihtuda nagu halb uni või näida lahendatavad päevaaskeldustes, mil ajul polnud aega tehtud vigu ja kasutamata jäänud võimalusi analüüsida, tuleviku pärast muret tunda ega midagi kahetseda. Polly tajus, et tema probleemid pole seda tüüpi, mis kiiresti kaovad. (lk 118-119)
Järsku lõhestas alevis valitsevat vaikust kärisev möire. Polly hüppas kohkunult jalule. Vanadelt kiltkivimüüridelt ja munakividelt vastu kajav lärm oli kõrvulukustav. Proua Manse'il kindlalt õlast kinni hoides piilus ta pimedusse, püüdes näha, mida põrgut see tähendab.

Nurga tagant kihutas möirates välja mingi viltune asi, nii umbes 1940-ndatest: tumepunast värvi klassikaline mootorratta raam, eesosas väike mootor ja mustade kodaratega rattad, millest ühe küljes külgkorv, samuti tumepunane.

"Mida põrgut?" küsis Polly. Mootorratta istmel troonis Huckle'i laiaõlgne keha, kogu kaadervärk liikus uskumatult kiiresti, vali mürin aga pani vastu helisema terve alevi. Viimaks ometi nägi Polly magamistubade akendes süttinud tulesid. Suur tänu, et tulite kohe kohale, kui kuulsite minu häält ja ma kurgu kähedaks karjusin, mõtles ta endamisi.

Üpris dramaatiliselt, nagu pidurdav suusataja, tegi Huckle järsu pöörde ja jättis ratta seisma otse Polly nina ees. Mootorratta suur ümmargune esituli pimestas Pollyt ja naine tõstis silmade kaitseks käe.

"Ai!" hüüatas ta.

Huckle hüppas rattalt maha, tõmbas musta retrokiivri peast ja raputas pikavõitu kollaseid juukseid.

"Mis see veel on?" tahtis Polly teada. Proua Manse püüdis ikka veel põgeneda.

"Skuuter," vastas Huckle. "Uskumatu, aga kas sa selleks kutsusidki mu siia, et seda küsida?" (lk 123-124)

Polnud enam mõtet voodisse tagasi minna. Polly ja Huckle jõid musta kohvi, istusid päikesetõusu vaadates sadamas ja rääkisid juhtunust. Vähehaaval kadus õhust jahedus ning plinkivad tähed haihtusid, sest idahorisondi kohale ilmusid roosakad triibud. Nad jäid sõbralikult valgenevasse hämarusse lobisema. Poole kuue paiku muutus taevas juba kollaseks, roosaks ja siniseks, kätte jõudis imekaunis päev, ning värske mereõhk sõõrmetes, hakkasid kummalised öised sündmused seljataha jääma. Peagi märkasid nad silmapiiril tumedat laigukest, millele järgnesid teised tumedad laigud, ning sadama serva juurde ilmusid kalarookijate ja turumüüjate kaubikud. Merikajakad läksid aina rohkem elevile. (lk 126-127)
Polly naeratas. Paistis, et Tarniel polnud kallimat. Ta polnud ettegi kujutanud, kui raske võib olla kaluritel pruuti, leida - tõtt-öelda polnud ta selle peale kordagi mõelnud -, aga mõeldes tõsiasjale, kui kaugele jäi nende elupaik ülejäänud maailmast, kui vähe oli neil võimalusi suhelda...

"Miks sa kala järele ei haise?" küsis Polly ootamatult.

Tarniet näis loogika puudumine lõbustavat.

"Mida?"

"Ee, palun vabandust, lihtsalt tuli korraks selline mõte."

...

Tarnie hakkas tagasi paadi poole minema, aga pööras end siis ümber.

"Mandliseep!" hõikas ta ja lehvitas. Polly lehvitas vastu.

Ülakorrusel paiknev pisike korter oli laitmatus korras, palju puhtam ja paremini hooldatud kui pood. See oli tulvil igasuguseid nips-asju: väikesi savist kujukesi ja kristallhobuseid. Vaipkatet kaunistas kriiskavat värvi spiraalmuster ja tikitud lambrekäänid akende kohal olid tolmust kenasti puhtaks pühitud. Ruumi ühes nurgas seisis suur vanaaegne teler ja selle kõrval torkasid kohe silma kenasti virna laotud nädalalehed Radio Times. Pollyt haaras klaustrofoobia ja ta tundis end tõelise sissetungijana. (lk 129-130)
[Tarnie:] "Inimesed lihtsalt ei kujuta ette, kui ohtlik on meri. Uudistes räägitakse pidevalt: oh, torm on möödas, kõik on korras, kuigi tegelikult peetakse silmas seda, et torm jõudis merele, aga kes siis sellest hoolib."

Ta hõõrus uuesti kaela.

"Pidevalt korrutatakse: oh, kala püütakse liiga palju, vaesed kalad oh kui pahad kalurid. Meie aga teeme lihtsalt seda, mida oleme alati teinud, ehk tööd, mis on raske, mille eest makstakse vähe ja mis on... See on ohtlik. See on tõesti ohtlik, Polly."

Polly hammustas huulde.

"Ma pole kordagi selle peale mõelnud.”

"Nojah, selle peale lihtsalt ei tulda. Küll aga kurdetakse, et krõbekartulitega praekala on liiga kallis..." (lk 131-132)

[Tarnie:] "Me kõik olime tol päeval merel. Jimmy koos oma isaga Calina peal... Minu isa oli tookord mängust väljas. Ning järsku tekkis eikusagilt torm. Seda ei mainitud ilmateates ega midagi: me saime faksi teel viisteist minutit varem hoiatuse. Lained olid kolmekorruselise hoone kõrgused ja paiskusid paatidele, justkui mägi kukuks kaela. Ja meil polnud aega ... meil polnud üldse aega. Iga kord, kui paat õnnestus õigesse suunda seada ja liikuma saada, paiskus peale järjekordne laine ... ümberringi polnud midagi peale vee. Sellisel juhul täituvad kopsud veega isegi püsti seistes - see lükkab sind, kuhu tahab."

Polly ei pööranud temalt pilku. Tundus, justkui libiseksid mälestused mehe silme eest läbi.

"Me tulime lööduna tagasi - kadunud olid kõik mastid, ka võrgud olid läinud. Tüürpoordi poolt ära rebitud, nagu oleks kellegi käsi neist kinni haaranud ja vee alla sikutanud."

Ta keeras end Polly poole, näol ahastus.

"Asi polnud selles, et me ei pidanud merel üksteist silmas. Aga sa pead mõistma, mis tunne on seal olla siis, kui lained on kümne meetri kõrgused ja ümberringi valitseb kottpimedus. Näha pole isegi omaenese näo ette tõstetud kätt. Näha pole absoluutselt mitte midagi. Sa võid uppuda vette minemata, mõistad?" Ta hääles oli raev. (lk 132)

Linnu küünised liikusid küljelt küljele. Polly jättis lõikelaudadele jahu puistamise sinnapaika ja astus lähemale, et vaadata, mis toimub. Ta nägi all sadama läheduses passivaid kalureid - Tarniet nende hulgas polnud -, kes tegid suitsu ja ajasid juttu. Jayden lehvitas talle, ning kui mees nägi, mida Polly teeb, sirutas ta kausiks kumerdatud peopesad väikese linnu poole.

"Ne-il! Ne-il!" skandeerisid mehed kooris, et lunni lähemale meelitada. Jayden lehvitas tema suunas kalapeaga. Polly naeratas.

"Näed nüüd?" küsis ta. "Kõik on korras. Tõuse lendu! Tõuse lendu!"

Ta nügis lindu hästi õrnalt ettepoole. Neil ajas pikkamööda tiivad laiali ning sööstis priskevõitu lunnibeebi kohta vägagi graatsiliselt jõulise liigutusega õhku.

Polly plaksutas käsi.

"Lenda, Neil!" hõikas ta. "Lenda, poisu! Lenda!"

Neil läks seda kuuldes väheke närvi, lehvitas tiibu liiga kiiresti ning kaldus paremale, aga kalurite ergutushüüded sundisid teda keskenduma, misjärel ta liugles nõksatades ja kogenematult otse Jaydeni kätele, kus teda ootas maitsev kalapala.

"HURRAA!" hüüdsid kõik mehed rõõmuga.

"Hurraa!" kordas Polly kajana oma korteris, lai naeratus suul. "Püsi paigal, ma tahan sind pildistada!"

Ta haaras mobiili, ning kui Jayden tõi Neili tagasi Polly akna juurde ja lasi seal linnu uuesti lahti, tegi Polly temast keset lendu pilti, naerusuised poisid linnu selja taga.

Seejärel tahtis Neil kogu pealelõuna lennata üles-alla, et nupsusaia tükikesi ja kala saada. Polly taipas, et tõenäoliselt pole selline treening enne lunni metsikusse loodusse tagasilaskmist just kõige targem, aga lohutas end mõttega, et see on talle hea lennupraktika. (lk 136)

Kui maailmas oli olemas mõni asi, mida Polly polnud elu sees suutnud seedida, siis oli selleks halb sai - sai kui põhiline toiduaine, üks elu tugisammas! Ta oli alati arvanud, et kui juba see untsu läheb, siis läheb untsu ka ülejäänud päev. (lk 137)
Andy vajutas CD-mängija klahvi ja ruumi täitis pikk kaeblik sikusarve heli. Hetk hiljem paisus see minoorses helistikus džiigiks, mis kõlas ühtaegu erutava ja melanhoolsena. Muusika oli metsik ning Polly tundis, kuidas ta süda samas taktis taob, sest meloodia oli nii võõrapärane ja kaunis. Seejärel hakkasid mehed tema ülimaks hämmastuseks tantsima, esialgu veidi kohmetult, ent elasid siis järjest rohkem rolli sisse, kummardusid ja kallutasid keha, ning nende kannad põrutasid kõigest jõust vastu pubi hööveldamata laudadest puitpõrandat. See oli tõeline Inglise madrusetants, millesarnast Polly polnud eales varem näinud, ning kui muusika tempo tõusis, keerutasid mehed täpselt õiges taktis, nähes kõik korraga välja igivanad ja noored, ning Polly plaksutas vaimustusega käsi, kui Tarnie talle lumivalgete hammaste välkudes laia naeratuse kinkis, pidevalt pöörlevad mehed aga liikusid üksteisega põimudes kiiresti edasi-tagasi, kuni muusika jõudis tormilise kulminatsioonini ning kogu ruumis vallandusid vaimustushüüded ja kostis maruline aplaus. (lk 179-180)
Ta pistis käe sõbranna käsivangu, kui nad koduteele friikartuleid kaasa ostma läksid. Polly polnud eales näinud, et Kerensa oleks söönud friikaid. Ta ei teadnud isegi, kas ta oskab seda teha.

"JESSAS, need lõhnavad jumalikult!" ütles Kerensa sügavalt sisse hingates.

"Sa võid neid ka süüa," teatas Polly. "Muidugi juhul, kui soovid."

Friikartulid, mida nad kastsid soola- ja äädikakastmesse ning loputasid alla paari purgi Fantaga, viisid ikka veel soojas ööõhus keele alla. (lk 180-181)

"Alles sa ütlesid, et vihkad seda meest. Ma ise kuulsin, kuidas te George W. Bushi üle vaieldes teineteise peale karjusite."

"Jah, ma tõepoolest vihkasin teda. Aga mulle isegi meeldis temaga vaielda, mõistad?"

"Ei," vastas Polly. "Mulle ei meeldi kellegagi vaielda, mitte kunagi."

"Oh!" ütles Kerensa. "Tead, kui sa kohtad kedagi, kes on tõeline idikas, siis pole tarvis end tagasi hoida, sest võid ennast vabalt välja elada." (lk 181)

"AII!" kriiskas Polly, tundes, kuidas kogu sisemus kokku tõmbub, kui ta agoonias vees pladistas. "Misasi SEE veel on?"

Tarnie puhkes naerma. Veider oli näha nii lõdvestunud meest: ta lebas selili ja õõtsus õnnelikult üles-alla.

"Harjud ära," kinnitas Tarnie. "Veidi külma vett pole kellelegi kurja teinud."

"Muidugi on! Alati on teinud!" karjus Polly vastuseks, šokk ikka veel sügaval kopsudes. Ta sukeldus uuesti vee alla. Vesi oli fantastiliselt selge, täpselt nagu Vahemeres. Ta tundis, kuidas üks kala ta jalga nügis, ja oleks peaaegu kiljatanud. (lk 192)

"Ma arvan, et sa peaksid võtma mind sellisena, nagu ma olen," lausus Polly tõredalt.

"Ma tean," ütles Huckle nukralt. "Ma ei sobi nüüdisaega."

"Kas seal, kust sina tuled, näevad kõik välja nagu Dolly Parton?"

"Kindlasti on kusagil kuldne kesktee," sõnas Huckle rõõmsameelselt. "Aga Dolly meeldiks suile."

"Muidugi meeldiks, aga tema minu garderoobi heaks ei kiidaks."

"Seda ta ei teeks," nõustus Huckle. "Mina pööran lihtsalt pilgu viisakalt kõrvale." (lk 224)

Vaatepilt oli võluv. Huckle pani üles suitsumasina, et mesilased maha rahuneksid, kui ta nende sekka läheb; ta tõstis tarust välja paar meekärge, aga mitte nii palju, et nad elevile läheksid. Ta näitas sõrmega suursugusele paksule mesilasemale, keda poleks olnud võimalik kellegagi segamini ajada ja kes oli nii eriline, et Polly jäi teda läbi kaitseprillide põrnitsema, ühtaegu võlutud ja hirmul.

Huckle näitas talle, kuidas mett kärgede seest välja kallutada ja sel kuldsete ringidena purkidesse voolata lasta, ning neid ümbritses magus lõhn ja sumin ja õitsvad metsalilled, ning Pollyl oli tohutult hea olla. (lk 238)

Edasi kõndides - ta oli otsustanud valida rannaäärse raja, mitte maantee, mis tähendas teekonda otse üle lageda nõmme - tundis ta, et tuul tugevneb. Esialgu õige vähe, aga kodutee jätkudes muutus ka tuul läbilõikavamaks. Justkui eikusagilt välja ilmunud suured mustad ja hallid pilved, rasked ja ähvardavad - mitme nädala jooksul esimesed - varjutasid taeva esialgu osaliselt, seejärel pooleldi ning lõpuks tervikuna. Kui vihm kohale jõudis, tõstis Polly tempot ja hakkas viimaks jooksma, aga jäi siis seisma ja leppis paratamatusega: ta teadis, et on varsti läbimärg ega saa selles suhtes midagi ette võtta. Ta sirutas käed üles ja lasi vihmal mööda keha alla voolata. Vesi oli soe, aga mõjus värskendavalt, peaaegu nagu duši all. Pohmell oli kadunud ja äkitselt haaras teda fantastiline vabadustunne, sest nii elavana polnud ta end juba pikka aega tundnud.

"JUHHUU!" hõikas ta üksipäini mäetipus seistes täiest kõrist loodusjõududele. Ühest küljest oli see väheke hullumeelne. Aga teisalt tahtis ta end vabaks lasta. Muidugi käitus ta nagu segane, aga siin üleval ei näinud teda keegi, pealegi oli uskumatult mõnus päästa valla kogu masendus, mis temasse viimaste kuude - jeerum, lausa viimaste aastate - jooksul oli kogunenud.

"JUHHUU!" möirgas ta taevale. "EHHEE!" Ta keerles hiiglaslike raskete vihmapiiskade all ringiratast.

"Hakkas parem?" kostis vaikne hääl.

Otse tema selja taga seisis Huckle, tohutu suur must vihmavari käes.

"JESSAS!" hüüatas Polly end poolsurnuks ehmatades. "Kust PAGANA kohast sina välja hüppasid?"

"Ee, palun vabandust!" lausus Huckle. "Ma lihtsalt märkasin lähenevat vihmapilve ja mõtlesin, et sul võib sirmi tarvis minna. Ma ei et sa taaslavastad siin üleval "Vihurimäed"." (lk 239-240)

Nii mõnusat vanniskäiku nautis Polly esimest korda elus. Ta süütas ahjus tule, et väike korter hubaseks muuta ja boileris vesi soojaks ajada, ning et selleks kulus aega, sõtkus ta vahepeal hommikuks taina valmis ja jõi seejuures ära nii suure kruusitäie teed, kui sisse mahtus. Ta kasutas ära kogu mahutis leiduva kuuma vee, täitis vanni ääreni ja viskas vette viimased peened lõhnataimed, mis talle eelmisel aastal sünnipäevaks olid kingitud - seda sünnipäeva mäletas ta hästi: nad kõik olid läinud uude šikki restorani, kus kasseeriti tillukeste köögiviljakuubikute eest sisse terve varandus, ning ta oli pidevalt muretsenud nende krediitkaardi pärast, ehkki tema sõbrad olid Kerensa eestvedamisel peale käinud, et maksavad ka tema osa -, ning lõpuks oli kogu korter soe, aurune ja lillelõhna täis. (lk 242)
Ehkki oli alles varane pärastlõuna, valitses väljas pimedus nagu kesktalvisel ööl: ühtki ühepäevareisijat polnud täna näha. Pollyle näis uskumatuna kiirus, millega ilm oli end kehtestanud, puhudes nüüd raevukate tormi-iilidena üle mere. Kuulda oli ähvardavat kõuekõminat ja vihale aetud taevast lõhestavad välgunooled langesid vahetevahel kokku tavatult vara sisse lülitunud majaka valgusvihuga. (lk 242)
Roosatava taeva all ujus mitme kilomeetri suurusel territooriumil vee peal tuhandeid ja tuhandeid - lugematu hulk - väikesi kollaseid kummiparte. Mõnel neist olid vuntsid, mõnel peas roosa kübar, mõni olid riietatud golfimängijaks või deemoniks või kandis politseinikukiivrit, aga kõik nad olid väikesed kollased pardid.

"Ilmselt olid nad transpordikonteineris peidus," lausus Huckle. "Ja pääsesid vabadusse."

"Pardid PÄÄSESID?"

"Tundub küll."

"Te vaid vaadake neid!" hüüatas Kerensa. "Ujuvad vabalt ringi!"

"Toyotade saatus polnud sama lahe," sõna Huckle. "Internetis kirjutati, et sellel laeval oli tohutu suur laadung autosid. Ma ei usu, et need nüüd vabalt mõõda merd ringi sõidavad."

Kõik pöörasid pilgu allapoole, mõeldes süngelt, mis võiks olla paadi all.

"Ma avan siin sukeldumiskooli," ütles Reuben äkitselt. "Maailma parima sukeldumiskooli. Soovijad võivad sukelduda ja teeselda, et sõidavad veealuste autodega." (lk 256)

Dave'i ilme muutus ja äkitselt oli Pollyl tunne, et mees võib iga hetk nutma puhkeda.

"Nojah," pomises Dave ja jäi põrnitsema oma kingi, mida katsid juba pori ja vara maha langenud puulehed.

"Ühesõnaga..." lausus Polly. Nad olid peaaegu maja juurde jõudnud. "Ühesõnaga, kas te üldse teate, kuidas mesilaste eest hoolt kanda?"

"Ma ... hm, internetist natuke uurisin."

"Mis mõttes?" küsis Polly.

Dave neelatas tugevalt. Ta oli üleni higine.

"Palun vabandust," ütles ta umbes nagu viieaastane. "Palun vabandust. Mul on seda tööd väga-väga vaja. Tööagentuuril polnud pikka aega midagi pakkuda, aga siis nad küsisid, ega kellelgi mesilastega kogemusi pole ja... ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ma olin..."

Ta hõõrus silmi.

"Mu kallim on rase," jätkas ta vaikselt. "Ma lootsin, et..."

Polly raputas pead.

"Armas jumal!" lausus ta. "Mis siis, kui oleks otsitud inimest, kes hakkaks tööle tiigrifarmis?"

Dave vaatas Pollyle otsa, olles üllatunud, et naine polegi tema peale pahane.

"Kas te helistate nüüd agentuuri?" pomises ta. "Sest siis jätavad nad mu igaveseks tööotsijate hulgast välja."

"Kas te MIDAGIGI mesilastest teate?" küsis Polly. Ta lükkas värava lahti.

"Nagu ma juba ütlesin... lugesin midagi internetist," vastas Dave. "Aga seegi on nüüd meelest läinud." (lk 307)

Aias, mis tema viimasest külaskäigust möödunud aja jooksul oli ehk veidi metsikumaks muutunud, valitses pärast tormijärgseid tugevaid vihmasadusid ja eredat päikesepaistet selline lopsakas juuli-kuu keskpaiga üleküllus, mis tundus peaaegu liiast. Tohutu suured roosad fuksiad ja roosid, õielehed pudenemas, kasvasid omasoodu puutüvede ümber põimununa; viimane kui üks lapike murust oli nii tihedalt kaetud karikakarde ja angervaksadega, et see sarnanes pigem nurmega. Näha oli isegi bugenvilleaid, mille ereroosad ja -lillad õied panid lausa jahmatama, ning õuna- ja kirsipuud olid viljadest rasked, tuulega kukkunud saak juba tüve ümber kogunemas. Polly ei suutnud kiusatusele vastu panna ja maitses üht kirssi, aga see oli veel väike ja hapu. Ideaalne moosiks, mõtles ta. Hapu kirsimoos maitsva kukli peal. (lk 308)
All jõe ääres sumisesid rõõmsalt mesipuud. Suur hulk mesilasi pistis noka lille sisse ja tõmbas välja, pannes õhu vibreerivate tiibadega helisema.

Dave'i nägu polnud enam punane. Nüüd oli see valge.

"Jeerum!" ütles ta. "On alles ohtlikud tegelased, kas pole?"

Polly pöördus ja vaatas talle otsa.

"Nalja teete?" küsis ta. "Ega te ometi mesilasi ei karda?"

"Kas need siin on üldse mesilased?" tahtis mees sammhaaval taganedes teada. "Nad näevad rohkem herilaste moodi välja. Selles mõttes, et on ka neid, kes mesilase nõelamise peale võivad ära surra, on ju?"

Polly vahtis Dave'i senikaua, kuni mees pilgu ära pööras.

"Me paneme nüüd kaitseülikonna selga," lausus ta kindlameelselt. "Lähme, need on kuuri all."

Nagu arvata võis, oli kuuriuks lahti. Ainult eriti veidrad ja sihikindlad murdvargad oleksid viitsinud nii pika tee Huckle'i maja juurde ette võtta.

Dave silmitses varnas rippuvaid kombinesoone ja hõõrus uuesti kukalt.

"Mis siis nüüd on?" tahtis juba pahaseks saanud Polly teada.

"Ei midagi," vastas Dave. "Asi on ainult selles, et ma võin muutuda täiesti klaustrofoobseks. Tegelikult on mul selle kohta arstitõend ja puha. Ma ei... ma tõesti ei usu, et suudaksin sellise kombinesooni sisse pugeda."

"Kui te internetist mesinduse kohta infot otsisite," alustas Polly, "kas te siis ikka keskendusite õigele asjale või huvitas teid hoopis arvutimäng "Sõdalaste maailm, mesilase lahing"?"

Dave näis veelgi enam kohmetuvat.

"Ma soovin kogu südamest, et poleks agentuurile öelnud, justkui võiksin siin hakkama saada," lausus ta. (lk 308-309)

Polly pidi tunnistama, et Kerensa nägi vapustavalt hea välja. Ta oli päevitunud ja võtnud kaalus natuke juurde, aga just nii palju, et nüüd oli ta mõnusalt ümar, mitte end ületööga ära kumanud; tema silmis oli unelevalt unine ilme ja nahk ideaalne. Polly sai aru, milles asi. Kerensa oli õnnelik.

"Uskumatu!" ütles Polly. "Sa olid justkui maa pealt pühitud. Sellepärast, et sul on nüüd peika! Reuben on sinu peika!"

"Jeerum, ei ole," teatas Kerensa. "Ei ole. Ta on minu... ee, seksilelu?"

"Väkk!" ütles Polly. "Vastik." (lk 313)

"Ta on totakas," kinnitas Kerensa, aga tema hääl oli hell. "Tead, selles on midagi väga seksikat, kui mees väidab, et ta on fantastiline, ja nii ongi." (lk 315)
"Miks sa siia tagasi tulid?" tahtis Polly teada. "Ütle mulle, et sinu töö pole seotud uue sillaga. See käiks sul üle jõu."

Noormees raputas pead. "Ei ole. Ma kuulsin, et ühe kalalaeva peal on vaba töökoht."

Väide vastas tõele. Ehkki piirkonnas valitses suur tööpuudus, oli endiselt raske veenda mehi, et nad läheksid merele kala püüdma, sest seda ametit peeti eluohtlikuks, ebamugavaks ja madalapalgaliseks. Jaydeni koht Archie uuel laeval oli täitmata.

Polly vaatas talle karmi pilguga otsa.

"Dave," alustas ta, soovimata raisata Archie aega. "Oled ikka kindel, et ei karda kalu?"

Dave kehitas õlgu.

"Ma'i tea," vastas mees. "Tegelikult söön ma ainult kalapulki. Aga haisid kardan ma küll."

"Selles kandis leidub ainult väikesi haisid," ütles Polly.

"Väikesed haid ongi kõige mürgisemad," teatas Dave. "Või ei, üks hetk, kas need polnud mitte ämblikud?"

"Ma ei tea," ütles Polly. (lk 328-329)

"Ja mis sai mehest, keda sa vihkasid?" küsis Polly.

"Ma vihkasin teda enne seda, kui ma temaga seksisin," ütles Kerensa. "Milline mees!"

"Olgu, olgu, ma ei taha rohkem kuulda!" ütles Polly. "Pole tarvis rääkida seda kellelegi, kes ei seksi enam kunagi ja on leppinud eduka ärinaise staatusega. Palju õnne!"

"Ma tean!" lausus Kerensa. "See saab olema äge. Me korraldame kõigi aegade kõige uhkemad pulmad."

"Hahaa," ütles Polly. "Sa kõlad juba täitsa tema moodi."

"Me oleme paljuski väga sarnased," väitis Kerensa. "Välja arvatud asjaolu, et tema on hästi tüütu ja mina pole." (lk 333)

Andy polnud kunagi aega raisanud ja oli ära kasutanud kõik uute kauplemisvõimaluste eelised, seda eriti tõusuajal. Aga tema praekala krõbekartulitega jäi alati kuumaks ja krõbedaks ja soolaseks, suured mahlased kalaportsjonid sulasid suus ning kaasa pakitud paberkotti jäi veel suur hulk raasukesi, mistõttu hinnatõusu üle eriti ei nurisetud. (lk 335)
Polly marssis pikemalt mõtlemata sisse. Mehel olid punased püksid ja kõrva kriipiv Londoni aktsent. Tema nägu oli sama punane nagu tema püksid ja ta karjus nii kõvasti, et sülge pritsis. Kumbki ei näinud teda sisenemas.

"Te ei tohi sellise sita eest raha võtta!" möirgas mees. "Seda pole võimalik süüa! Ma saadan teile tarbijaameti kaela! Kui mõni kaubahall müüks midagi sellist, tuleks neil uksed kinni panna. Te ei tohi korralikke inimesi niisuguste neetud võileibadega nöörida! See on häbematus! Majonees on peaaegu halvaks läinud."

Äkitselt tundis Polly, et teda lõhestab armastus hea, korraliku, ausa toidu vastu - millesse ta tõepoolest uskus - ja soov kaitsta eelkõige inimesi, kes elasid tema uues kodualevis.

Ta köhatas valjusti. Ikka veel raevunud mees pööras end ringi. Ta oli suur.

"Vabandage mind," ütles Polly ning tajus, kuidas tema aktsent omandab korniliku kõla ning ta hääldab sõnu kohalike moodi, mitte nagu Lõuna-Inglismaa elanikel kombeks. "Te olete meie alevis, on mul õigus? Ja kui teile ei maitse meie võileivad, siis oleks teil targem tõmmata siit kähku uttu ja minna tagasi sinna, kust te tulite."

"Aga need on kohutavalt kopitanud maitsega."

"Just sellisena need meile maitsevadki," teatas Polly käsivarsi väljakutsuvalt rinnal ristates. "Ja nüüd teen teile ettepaneku lahkuda. Tegelikult hoiatage kõiki oma tuttavaid, et nad siit läbi ei astuks, sest kui ka nemad on samasugused jubedad skandaalitsejad, kes ähvardavad vanadaame, siis minu meelest saame paremini hakkama, kui siin teiesuguseid kliente ei käi, selge? Loodetavasti ei taha te kaheksakümneaastast prouat edasi terroriseerida, sest mul on kiirvalikus konstaabel Charlie number."

Ta tõstis ähvardava liigutusega mobiili.

"See paik on jõle!" hõikas mees vihaselt. "Ma loodan, et te kõik lähete põrgusse!"

"Mina samuti," lausus Polly. "Kui teiesugust saasta sinna sisse ei lasta."

Mees virutas vana logiseva puitukse nii kõvasti kinni, et kogu kauplus värises. (lk 336-337)

Polly taipas, et see on esimene kord, mil proua Manse kasutab tema eesnime. Üldjuhul ütles ta Pollyle lihtsalt "sina", nagu näiteks lauses: "Just sina hävitasid selle alevi." (lk 341)
"Kui kõik on vaikseks jäänud," alustas rabi neile pahast pilku heites napisõnaliselt, "siis võime alustada."

"Minu kuninganna," luges Reuben madala monotoonse häälega kaardile kirja pandud sõnu. "Olgu Jõud meiega, kui me rändame läbi elugalaktika. Ma luban, et ei pöördu kunagi Jõu tumeda poole poole..."

"Selleks on väheke hiljavõitu," sosistas Huckle ja Polly müksas teda.

"... vaid seisan igavesti meie armastuse valguses. Ma tõotan võidelda kurjuse impeeriumiga ja sina võid sisse võtta oma koha minu kõrval, kui me koos juhime galaktikat."

"Ma teen seda," ütles Kerensa.

Ta võttis välja oma kaardi. Polly hammustas väga-väga tugevasti huulde.

"Minu Jedi, minu armastus! Ma võtan sinu käe ja ühinen sinu tõotusega. Olgu meie Jõud tugev. Jää Jediks ja ma seisan alati sinu kõrval."

"Ma teen seda," lausus Reuben, aga raske hingamine, mis kostis läbi mikrofoni, muutis ta hääle krigisevaks. (lk 347-348)

Pollyt vaevas süütunne, et ta oma panma sõbranna pulmas nii halvasti käitub, aga seda ainult senikaua, kuni Kerensa, kes grupi keskel kuningannalikku staatust ja ebamugavaid rõivaid arvestades hästi aeglaselt liikus, talle lähemale tuli, veripunastest roosidest pruudikimp välja sirutatud käes.

"Ma ei kavatse kimpu üle õla visata," ütles ta. "Niikuinii ei jaksa ma käsi tõsta. Minu arust on see just sulle." (lk 349)

Huckle'ile küll meenus, et peaks minema isamehe kõnet pidama, aga kui ta suure telgi juurde jõudes nägi, et inimesed lehvitavad endale igal pool tuult ja on teadvust kaotamas, hiilis ta lihtsalt kõrvale, embas oma sõpra (Reuben ei tahtnud, et keegi tema plastkilpi puudutaks, sest hakkas järjest rohkem higistama, aga keeldus rüüd seljast võtmast) ja sosistas talle kõrva:

"Kas sa eelistad täispikka või lühikest varianti?"

"LÕPETA SEE PÕRGU ÄRA!" hingeldas Reuben läbi oma mikrofoni, mispeale Huckle tõstis pokaali ja teatas:

"Ma tõstan klaasi, et tervitada oma sõpra Reubenit, kõige paremat ja kangelaslikumat idikat, keda ma eales olen kohanud, ja tema naist, kes on tema jaoks loomulikult liiga hea!", mispeale kõik ruumisolijad tõid marulise aplausi saatel kuuldavale rõõmuhõisked, aga pigem kergendusest.

"Muide, noorus pakkus Reubenile üksjagu väljakutseid," lausus lühike vanemapoolne mees, kes kandis Luke Skywalkeri kostüümi ega paistnud selle üle eriti õnnelik olevat, kui ta end püsti ajas ja telefoniraamatupaksust märkmepakki viibutas. Ruumi läbis kollektiivne oie. (lk 350)

"Kus Reuben on?"

Kerensa näole tekkis ebalev ilme.

"Ee ... Ta on lihtsalt... Ühesõnaga, tal hakkas kiivri sees väheke palav. See on lihtsalt ettevaatusabinõu."

"Mis nimelt?"

"Tal tekkis kerge vedelikupuudus. Ta viidi tilguti alla."

"Ta on HAIGLAS?"

"Ta pidutseb kogu hingest," kaitses Kerensa oma meest. (lk 354)

Nagu selgus, oli Chrisi uus kallim suurte ninaneetidega radikaalne kunstnik, kes kasutas oma piltide tegemisel verd. Pollyle tundus, et see naine võib talle isegi meeldida. (lk 366)
Nad seisid tuletorni tipus ruumis, mille aknad avanesid igasse ilmakaarde ja tekitasid peadpööritava tunde, justkui seisaksid keset merd või lendaksid linnuna selle kohal. (lk 375)