Kõrv

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Francesco Bartolozzi joonistusetüüdid - kõrv
Hieronymus Bosch. Mets, mis kuuleb ja põld, mis näeb. Sulejoonistus, ~1500

Kõrv on selgroogsete elund, mille ülesanne on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi.

Piibel[muuda]

  • Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: "Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane kuuleb!"
11 Ja Issand ütles Saamuelile: "Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema."
ja eks suulagi maitse rooga?

Pööra oma kõrv mu poole,
tõtta mind kiskuma välja hädast,
ole mulle kaitsjaks kaljuks,
mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!


Kes kõrva on istutanud,
kas tema ei peaks kuulma?
Kes silma on valmistanud,
kas tema ei peaks nägema?


  • Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale,
see peab ka ise karjuma vastust saamata.


  • Otsekui koera kõrvust haarab kinni see,
kes mööda minnes vihastab riiu pärast,
millega temal ei ole tegemist.


Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida:
silm ei küllastu nägemast
ja kõrv ei täitu kuulmast.


  • Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!


  • Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: "Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?"
50 Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.
51 Aga Jeesus kostis: "Jätke see!" Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.


Ilukirjandus[muuda]

  • "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."


  • "Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!" ütles proua Malmberg õpetlikult. "Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!"
"Ja muidugi, proua Malmberg," oli Indrek nõus.
"Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?"
"Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad," vastas Indrek. "Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta."
"See olekski õiglane," arvas proua Malmberg, "sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil."
"Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.
"Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."
"Aga tassid ei lähe ju puusärki," arvas Indrek.
"Mis sest?" küsis proua Malmberg vastu. "Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeval üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, XII peatükk


  • Midagi ikka leiab, kui ei julge jääda koju, et tühjuses ära kuulata neid kahtteistkümmet kõmisevat lööki, mis iga aastaga kõlavad järjest lähemal ja valjemini, kuni neist kõrvad lukku jäävad.
  • Mis aga kõigepealt mu tähelepanu äratas, oli hiiglasuur marmorist kõrv. Kuju, millele see omal ajal oli kuulunud, võis tõepoolest olla imposantne ja isegi hirmuäratav. Nüüd omaette tundus see kõrv ainult naljakas. /---/ Pidin mõtlema sellele, et nähtav kõrv tõepoolest oli palju parem ja kõigepealt ausam vahend, et inimesi hoiatada.

Vanasõnad[muuda]

  • Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
  • Kõva jutt jääb kõrva, salajutt läeb sauna.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Pea nagu Pärnu linn, nina nagu Nissi kirik, kael nagu kalaveerand, silm nagu Siimu sigade laut, koon nagu Koluvere mõis, kõrv nagu Kõnna kuurialune (öeldakse ilusast näost lugu pidajale).
  • Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
  • Uhke läheb hukka, kõrge kõrva, käre kärna, hiljuke edasi.
  • Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
  • Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel