Hingede öö

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Bella? ... Jah, muidugi, te mõtlete Amarüllist. Kes siis muu!"
"Amarüllis? See kõlab romantiliselt... Mis ta nimi siis õieti on, Bella või Amarüllis?"
"Kuidas soovite! Te võite anda talle ka mõne kolmanda nime, kui teile meeldib nimesid välja mõelda."

"Hingede öö" on Karl Ristikivi 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt. Romaan on pärast seda ilmunud veel Eesti Raamatu väljaandes 1991 Jaan Unduski järelsõnaga, Avita kirjastuselt koos Toomas Liivi ja Reet Neithali esseedega sarjas "Valik väärtkirjandust" 2000 ning Eesti Päevalehe romaanisarjas 2005. aastal.


Tsitaadid "Eesti Raamatu" 1991. aasta väljaandest.

  • Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale. (lk 9)
  • Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna, on raske ühel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina... (lk 10)
  • Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita lubadusi, mida pole kunagi antud? (lk 29)
  • Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud. (lk 30)
  • Ei maksa üldse tähele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavamõtteliselt kõlavaid sõnu, mis palju midagi ei tähenda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud. (lk 32)
  • Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad arvamused, ja kohtan enamasti endisi inimesi uute arvamustega. (lk 46)
  • Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi. (lk 49)
  • Arstil ei ole õigust valida oma patsiente, müüjal ei ole võimalust valida, kellele ta tahab müüa. Meil on sama vähe õigust valida neid, kellele kinkida oma armastust. (lk 57–58)
  • "Miks ma olen siis siin?"
Oli nii hämar, et ma ei võinud näha, aga ma siiski aimasin ta iroonilist naeratust, mis tõmbas ta silmanurgad tihedatesse kurdudesse.
"Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?"
"Ma ei tea. Ükskõik kus — mitte siin."
"Ükskõik kus — see ongi siin." (lk 61)
  • Kui sageli olen kriipseldanud väljamõeldud nimesid paberilehele, mänginud tähekombinatsioonidega, koostanud akrostikone, ainult selleks, et mõnd nimetut varju niigi palju kinni püüda, endale alluma sundida. (lk 72)
  • Kas see oli lõppude lõpuks nii suur kuritegu minna sisse lahtisest uksest? Aga ma teadsin sama hästi, et mida väiksem eksimus, seda valjem on politsei. Miks peakski politsei olema teistest inimestest erinev selles suhtes! (lk 88)
  • Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. Seda märkavad vanemad kõige paremini, nad näevad ju oma lapsi iga päev ja armastavad silmad näevad väga selgesti, kui keegi sureb, kas või üsna natuke. (lk 110)
  • Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata. (lk 113)
  • Niipalju olen jõudnud aastate jooksul õppida, et see alati läheb vastupidi — kui on vaja tervisetunnistust, olen ma puruhaige, kui mitte invaliid, kui aga tunnen ennast haigena ja vajan abi, leitakse, et mul pole midagi viga. (lk 160-161)
  • Kui üks inimene on üksi, on ta juures kerge mingi viga leida, teised pääsevad teda ju igast küljest nägema, tal ei ole ühtegi seina, mille vastu ennast kaitsta vähemalt selja tagant. (lk 176)
  • Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. (lk 179)
  • Kuigi kõik peeglid siin majas arusaadavatel põhjus​tel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt seinalt või uksepaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda nägu, mis on tõeline ainult minu enda jaoks, ​niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222)
  • Majas, kus leina tõttu on peeglid kaetud, ​ei ole peegeldusi​, kui maha arvata see juhtumisi unustatud ​bassein. Siin majas ei ole siis ka unenägusid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, ​kas peame siis hoopis osata jääma​? (lk 245)

"Hingede öö" kohta[muuda]

  • "Hingede öö" on Ristikivi kõige kuulsam, kõige asendamatum, kõige sõltumatum teos. Samas: "Hingede öö" ei ole loonud kooli, tema mõju on olnud varjatud, totaalne, sügav. Ta on essentsina imbunud moodsasse eesti kirjandusse, on otsekui Ristikivi enese loomingu filosoofiline skelett, mille kogumõju ei selgu autori loomingutervikut tundmata.
  • Teksti uitlev otsing, kirjutaja vaikne ärevus, lugeja harjumatus oodata ootamise pärast on mõjurid, mis muudavad "Hingede öö" retseptsiooniloo siksakiliseks. Loodetavasti on "Hingede öö" olemuslik valmimatus veel tabatav tänasegi lugeja jaoks. Ehk ei tõtta ta kohe kiitma klassiku klassikalist meistritööd, vaid veendub, et eelkõige probleemina on "Hingede öö" eesti kirjanduse üks tegusamaid romaane.
    • Jaan Undusk, "Millegipärast". Järelsõna "Hingede öö" 1991. aasta väljaandele.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel