Lein

Allikas: Vikitsitaadid
Anne Flore Millet, "Marie Antoinette Temple'i vanglas" (u 1793)
Laurits Andersen Ring, "Kirikaed Fløngis" (1904)
Evelyn De Morgan, "Demeter Persephonet leinamas" (1906)
Anna Margaretta Archambault, "Preili Clementine Dalcour leinariides" (1913)

Lein on kellegi surma suhtes elavate poolt tuntav ja ilmutatav kurvastus või selle imitatsioon, ülekantud tähenduses ka kurbus millegi elutu või abstraktse kadumise suhtes.


Proosa[muuda]



  • "Aga miks ma peaksin teda leinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."
"Ta oli su isa."
"Ta tegi mind suvalise naisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind trots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne kurbus tegid mind maruvihaseks.
"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult kuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas lind meelitab vigastust teeseldes kiskjaid oma poegade juurest eemale."
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 142


  • Mitu kuud pärast seda kattis ema ikka veel laua neljale ning pesi ja triikis hoolega oma mehe riideid. Ikka uuesti ja uuesti. Täiskasvanuna mõistis Peter, kui tohutult ema oma meest leinas, ja ta mõtles, kas ema sellest tegelikult üldse üle saigi.
Ta mäletas oma lapsepõlve sellisena, et alati oli kõige parem nii palju kui võimalik eemale hoida, sest emal justkui ei jätkunud kunagi piisavalt jõudu, kui seda vaja oli. Ajapikku sai talle selgeks, et parem on emaga üldse mitte arvestada, sest ei võinud iial ette teada, millal ta ära väsib.
Ema elutahe oli ära põlenud ja kustunud koos tema elu armastusega, ja kui ta 26 aastat hiljem suri, ei osanud surma põhjust keegi seletada.
Vanemaks saades sai ta aru, et tema ja Eva ei suuda iialgi täita seda tühjust, mis ema jaoks isast maha jäi, kuid kuni selle päevani, mil ema suri, püüdis ta kogu aeg.


  • Eesti ühiskonnas käib üks lakkamatu mälestamine, meenutamine ja leinalintide lehvitamine. 20. sajandi ajalugu annab selleks põhjusi küllaga, see on olnud pidev kannatuste rada. On mälestada Vabadussõja ja Teise maailmasõja ajal rindel langenuid ning laagreis ja tagalas hukkunuid, 1924. aasta riigipöördekatses hukkunuid, okupatsioonides represseerituid ja küüditatuid, Tšernobõli tuumakatastroofi ja Estonia laevahuku ohvreid. Enamasti toob põhjuse üldrahvalikuks leinakampaaniaks ümmargune aastapäev – ja siis pole kellelgi leinast pääsu. Eesti ühiskonnas on justkui tung leina järele.
  • Mõõdutundetu leinamine on vähemalt kahel viisil kahjulik kogu ühiskonnale. Esiteks, seesugune tegevus sugereerib meisse, eestlastesse endisse, et me olemegi üks leina- ja nuturahvas. Kogu aeg on meil halvasti läinud, kogu aeg on üle meie sõjad veerenud, meid on tapetud ja ühest paigast teise veetud. See sisendab meisse arusaama, et me oleme rahvana viletsad ja haledad. See loob meile meie ajaloost hädise ja nutuse kuvandi.
  • [---] kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.


  • [Stalini surmapäeval:] Õpetaja Ida Jüriado, kellest oleme alati väga lugu pidanud, tuleb tundi nutetud silmadega. See võtab veel tõsisemaks. Me tõesti ei tea, kuidas olla.
Teekond ukse juurest õpetaja lauani on lühike, kõigest mõned sammud. Seekord astub meie õpetaja need sammud väga aeglaselt, jääb seisma, justkui samuti aeglaselt.
"Ärge kurvastage, tüdrukud. Tema mõtles meie peale ööd ja päevad. Nüüd on ta lahkunud ja meie mõtleme tema peale."
Õpetaja nuuksatab ja võtab taskuräti välja. (lk 6)
  • "Koos oma suure kodumaaga me jääme teda leinama, aga Stalini üritus ja tema surematud ideed elavad igavesti."
Nende sõnadega õpetaja Jüriado kõne lõpeb. Keegi midagi rohkem ütelda ei taha. Miiting on läbi. Õppealajuhataja annab märku, et võime laiali minna. (lk 12)
  • Korraks tunnen Stalini vastu midagi kaastunde taolist. Ta oli ju inimene, ta on nüüd surnud, aga miks seda nii valjusti ja pealetükkivalt kuulutatakse? Surm on midagi, mis äratab mitte ainult hirmu, vaid ka aukartust ja surnud inimest leinatakse vaikselt, mitte lärmi ja käraga. (lk 16)
  • Paari päeva pärast läheb lahti jutt, et partei ja valitsus on käskinud Stalinit leinata ka kirikutes, mälestada teda jumalateenistustel, palvetada tema eest.
Mu ema vihastas selle peale südamest.
"Seda jumalasalgajat, kirikute rüüstajat, seda tõbrast ja mõrtsukat!" hüüatas ta. "Kas mina peaksin tema pattude kergendamiseks veel küünla ka panema?" (lk 16)




  • Alles kuid hiljem mõistan, et Mammiga koos läks tükk mu südamest. Üks taastumatu osa. Tema lahkumine näitas, et asendamatud inimesed on olemas. Need on need, kelle lahkudes ei ole maailm enam kunagi endine, ja seal, kus oli tema, on nüüd täitmatu tühimik, mis ei kasva kinni ega kao.
Lein muundub tasahilju, õpetab mu mentor. Ilmselt aga mitte niipea, sest igatsus teeb endiselt iga päev haiget.
Kõige raskem on siis, kui oleme kaksikõega koos mõnes olukorras, kus Mammil oli oluline roll. Murakarabas näiteks. Murakad olid Mammi lemmikmarjad ja see hetk, kui korvid olid pilgeni mahlaseid marju täis ja taipasime, et teda, kellega olime harjunud saaki jagama, pole enam... varisesime kokku. Lihtsalt nutsime kahekesi metsaserval. (lk 9)
  • Elavate elu peaks edasi minema, aga tühimik ei täitu niisama lihtsalt, kui kogu ümbrus on täis mälestusi. Eriti, kui inimene on andnud endast liiga palju. (lk 10)
  • "Viimati, kui mu sõbranna läks peikast lahku ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin suhte väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.
"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.
Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri riided, teised külalised, kes kutsutud, olid musta riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond tseremoonia lõpuks mulda sängitas.
״Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.
"Jah, lesk nuttis ja paar külalist veel," vastab Lena.
Lena sõnul läks alates peielauast olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)
  • Kui kehv suhe lõpeb, siis see pole traagiline, vaid asjade loomulik käik. Traagiline on, kui ilus suhe lõpeb. Eriti, kui põhjus on noore inimese surm. Surm on ainus, mis lõplik. Ainus, milles lohutamatud oleme. Aga kogeda sellist armastust või omada kaaslast, kes su pärast teise maailma otsa kõnnib, on kaunis kahtlusteta. See mõte jääb mind kandma. (lk 80)
  • Mina olen end üles leidnud. Leidsin ka tugevuse, mida arvasin endas mitte olevat. Füüsilise, aga ka vaimutugevuse.
Tahan uskuda, et leinas olen nüüd valmis viimaseks faasiks. Olen rohkem tänulik, et imetlusväärne Mammi oli mu elus, ja vähem kurb sellepärast, et tema aeg otsa sai.
Olen kindel, et kui ta oleks veel siin, siis ütleks ta rongijaama aknal veinijoomise, ookeanivees alasti suplemise ja ebaseaduslike piiriületuste peale: "Kurat, tüdruk, sa ikka oskad elada!" Õnneks ta teadis, et elujanu olen pärinud temalt endalt.
Kui suudan oma elu elada sama täisväärtuslikult ja julgelt, nagu Mammi seda tegi, siis pole elatud asjata. Kui ma suureks saan, tahan Mammi olla. (lk 230)

Luule[muuda]

Teie, kes leinate, kastes silmavette
aegu, mis möödas, ja päevi, mis tulemas veel, -
kõik teie ahastus lõpeb ja rahu saab meel,
kui oma pisarad toote Jumala ette,
teie, kes leinate.


Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav,
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav,
leinates lähimat.


Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide


Sul on maa
Mul on muinasmaa

        Maast saab maaki
        ja maagist rauda
        ja rauast terast

        terasest — valget ristikheina

Muinasmaast — muinasjutte
maagiat ja narritutte
kuldvillaku kerast

        ja vahel — sünteetilist leina

  • Urve Karuks, "Terasest valget ristikheina", rmt: "Kodakondur", 1976

Allikata[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel