Mine sisu juurde

Kaaslane

Allikas: Vikitsitaadid
Louise Abbéma (1853–1927), "Truu kaaslane", s.d.

Proosa

[muuda]


  • Ei tule just harva ette, et edevad inimesed, kel on enesest hea ettekujutus, pole mitte egoistid ega kalgi loomuga, nagu võiks arvata, vaid malbed, heatahtlikud, toredad kaaslased ning head ja teenistusvalmid sõbrad. Uskudes, et kõik neid imetlevad, armastavad nad oma imetlejaid ja aitavad neid, kui suudavad, ka seetõttu, et usuvad selle olevat kohase üleolekule, millega saatus on neid nende endi arvates soosinud.


  • Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.


  • Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi.


  • "Verity väärib kaaslast, mitte kaunistust oma käisele," vaidlesin ma põlglikult vastu. "Kui mina oleksin Verity, tahaksin ma naist, kes oskab midagi teha. Mitte ainult ehteid valida või ise oma patse punuda. Ta peaks oskama särki nõeluda või oma aeda pidada või teadma midagi erilist, mis on omane ainult talle, näiteks kirjakunsti või taimeteadust."
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 318


  • Tegelikult mind huvitaks, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime. Kui aga kaaslane on uuesti siiras, tuleb hääl tagasi. Enamasti arvatakse, et mul on küll hea tunnetus, aga hääle äraminekut ma näitlen. Nagu ma jõuaks kogu aeg näidelda!


  • [Dumbledore Voldemorti kooliaegsete kaaslaste kohta:] Nad moodustasid eripalgelise kogumi: segu nõrkadest, kes otsivad kaitset, auahnetest, kes ihkavad jagatud kuulsust, ning jõhkarditest, keda tõmbas ligi see, kes võis neile näidata julmuse peenemaid vorme.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 311


  • Sotsiaalsed mõjutused võiks jagada kahte suurde lahtrisse. Esimene seondub teabega. Kui paljud inimesed teevad midagi või mõtlevad mingil moel, siis nende teod ja mõtted edastavad teavet selle kohta, kuidas teilgi tasuks käituda või mõelda. Teine seondub kaaslaste survega. Kui hoolite sellest, mida teised teist mõtlevad (sest äkki te arvate ekslikult, et nad pööravad tähelepanu sellele, mida te teete – sellest tuleb meil veel juttu), siis võite karjaga kaasa minna, et vältida nende raevu või pälvida heakskiitu.
    • Richard H. Thaler, Cass Sunstein: "Nügimine: viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni". Tõlkinud Lauri Liider, 2018, lk 69-70


  • "Me lahutasime seetõttu," ütles Jane, "et me mõlemad vajasime ruumi. On väga oluline, et abielus oleks ruumi, kas sa ei arva?"
"Ma'i tea," vastas Hamish, "pole abielus olnd."
Jane'i suured silmad pöörlesid kui tõllarattad, peatudes viimaks Hamishil. "Igaühele oma," ütles ta rõõmsalt. "On sul kaaslane?"
"Ma ei ole homo."
"Miks sa siis abielus ei ole? Tähendab, sa oled ju vanem kui kolmkümmend, kas pole? Ja iga üle kolmekümnene, kes ei ole abielus, on kas homo või emotsionaalselt ebaküps."
"Võiks vaielda, et lahutus on märk emotsionaalsest ebaküpsusest," ütles Hamish. "Oskamatus asjadega hakkama saada, kui esimene oivaline ja muretu joovastus vaibub."
"Sina, Hamish, oled küll pimedast keskajast pärit!"
  • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 28-29


  • Need kaks justkui välistavad teineteist: on olemas vallaliste lõbus elu, mis toimub öösel, ja pereinimeste korralik elu, mis leiab aset päeval. Üks oleks justkui mõeldud eluks enne kaaslase leidmist ja laste saamist, ja teine ajaks, kui oled ühtäkki muundunud pereinimeseks. Siit pole enam pikk samm mõtteni, et midagi peab sinuga lahti olema, kui sa kell kaks öösel peol tantsid.


  • Suudlemise teel on kaaslase kohta võimalik saada keemilisi signaale, muu hulgas ka vastastikuse geneetilise sobivuse (või mittesobivuse) kohta. Seda oletust näib kinnitavat asjaolu, et uuringute kohaselt on naistele suudlemine olulisem. Naised peaksidki kaaslasevalikul olema valivamad ja kindlamad geneetilises sobivuses, kuna nad investeerivad järeltulijasse (vähemalt esialgu) rohkem.
"Las ma suudlen sind" on seega tõlkes "lase ma maitsen su suure koe­sobivuskompleksi kohta käivaid lõhna- ja maitsesignaale, et aru saada meie geenide omavahelisest sobivusest". Mida paremini su kaaslane "maitseb", seda suurema tõenäosusega tulevad teil tugeva immuunsüsteemiga lapsed.


  • Kui kehv suhe lõpeb, siis see pole traagiline, vaid asjade loomulik käik. Traagiline on, kui ilus suhe lõpeb. Eriti, kui põhjus on noore inimese surm. Surm on ainus, mis lõplik. Ainus, milles lohutamatud oleme. Aga kogeda sellist armastust või omada kaaslast, kes su pärast teise maailma otsa kõnnib, on kaunis kahtlusteta. See mõte jääb mind kandma.


  • Seltskondliku ajaveetmisena kuulus tingimata ja täiesti vältimatult kokku alkoholitarbimine, mis Eesti puhul tähendas ennekõike mehist õllejoomist. Koos kaaslasega kannu õlle võtmine oli kesk- ja varauusajal igapäevaellu sügavalt juurdunud komme, tollase suhtlemiskultuuri lahutamatu osa.
    • Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" Tallinn: Argo, 2020, lk 175


Luule

[muuda]

Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus,
silmades punakas helk, millise loob eha kiirg,
nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas,
kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas.
Aeg-ajalt sirguvat hahkjate tiibade võimukat lööki
saadab taevases sõus kõlajas, kaikuja hääl.
Kaaslane kaaslasi kutsub ja häälitseb kurgusel toonil
üleval pilvisel teel, kust läheb sajane lend.

  • Villem Grünthal-Ridala, "Metshaned". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 456-457


Igimuistne, -kauge vaev,
inimhinge varjutaja,
ürgsest ajast igavesti
antud talle kaaslaseks.

Valu kalakülmad sõrmed
ümber kuuma südame.

  • Marie Under, "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10


Armastan suvist linnakodanikku,
kui ta, õhtusoojusest ebalev,
seab sammu läbi tänavate,
peaaegu meelest lastes, kuhu,
unustades selle, mis toidab ja täidab ta päevi,
kire ja mure, himu ja hirmu,
kaaslase, kes käib kõrval või ei käigi.

  • Katre Ligi, "*Ikka, läbi suve..." kogus "Aeg augustit ära saata", 1988, lk 53