Siirus

Allikas: Vikitsitaadid

Siirus on puhtsüdamlik ja teeskluseta olek.

Proosa[muuda]

  • Igal andekal inimesel, olgu ta siis mees tugevate kirgedega, fanaatik või lihtsalt despoot — kui ta oma taotlustes ainult siiras on, esineb sääraseid ülevusmomente, mil ta alistab ja valitseb. Tundsin St. Johni vastu sügavat austust, nii tugevat, et selle ajend mind ootamatult kuristikku tõukas, kust ma varem eemale olin hoidnud. Tundsin kiusatust loobuda temaga võitlemast, lasta ennast ta tahtevoolust kaasa kiskuda ja selle sügavusse täiesti ära kaduda. Nüüd surus ta mulle oma tahet peale niisamasuguse visadusega, nagu kord varem keegi teine, tõsi küll, sootuks erinevamate tunnetega oli teinud. Ja mõlemal korral olin narr olnud. Tookord järele anda olnuks patt südametunnistuse vastu, nüüd nõustuda olnuks patt mõistuse vastu.
    • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 409



  • Naeruväärsus on vormel, mille inimkond on käibele lasknud siiruse vastu. Pole olemas inimlikku, siirast tegu, mis poleks naeruväärne. Ja armastuses on tõepoolest ülendav just tõsiasi, et sel õnnestub ületada naeruväärsus kahe inimese vahel, maha suruda nende siirust loomusunniliselt vaos hoidev tsensuur. Armastus on naeruväärne vaid kolmandale isikule. Ülejäänud suured siirusavaldused tunduvad naeruväärsed kõigile.
    • Mircea Eliade, "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 11


  • Täiuslikuna näiv inimene ei ole meie meelest sümpaatne! Me kahtleme ta siiruses. Vaist ei peta meid. Me avastame kange skeemi, milles kõik inimlikult väärtuslik ja kaunis on jämedalt ära nuditud. Meid haavab inimese ebainimlikkus ja elutu veatus.


  • [Alley Oop:] "Selle kultuuri juures on kõige mõnusam asi toiduküllus," kuulutas ta. "Vanadel hallidel aegadel olid meil oma paremad ja halvemad päevad. Püüdsime mastodoni kinni ja sõime oksendamiseni, siis sõime veel ja ..."
"Ma kahtlen," sõnas vaim hoiatavalt, "kas see on õhtulauas kõige sobilikum teema."
Oop heitis Carolile pilgu.
"Seda vähemalt peab minu auks ütlema," lausus ta, "et ma olen siiras. Kui ma pean silmas oksendamist, siis ma ka ütlen oksendamine, aga mitte antiperistaltika."


  • Siiras andestuses on võlujõud, mis ravib. Andestuses, mida sa annad, ja veel enamgi andestuses, mida sa saad.


  • Tegelikult mind huvitaks, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime. Kui aga kaaslane on uuesti siiras, tuleb hääl tagasi. Enamasti arvatakse, et mul on küll hea tunnetus, aga hääle äraminekut ma näitlen. Nagu ma jõuaks kogu aeg näidelda!
Ja oleks see siis raskelt eripärane omadus. Isegi mu kassil on teatud selekteerimisvõime. Ta kuseb nõmedate külaliste voodisse. (lk 10)
  • Kadri Kõusaar, "Ego", 2001, lk 10


  • Ei. Siiruse aeg on möödas. Siirus on kaotanud oma viimasegi löövuse, niis sellel kunagi ka on olnud. Siirus on ilus asi, kuid maha visatud ajakirjanikele, kes on kasvanud üles holokausti järgsel ajastul, loevad truult Mad Magazine’i ega usu ühtki teadlikult siiralt öeldud sõna, kui seda neile ka fooliumpakendis serveeritaks.


  • "Andke käsi, härra Lipwig," ütles proua Pillav. "Või et postiülem? Olete ikka tegelane! Andke aga siia!"
"Mis asi? Aa..." Niiske haaras naisel käest. Tal oli tunne, nagu oleks talle külm pärgament pihku surutud.
Proua Pillav hakkas naerma. "Ja-jah. Täpselt samasugune siiras ja rahustav käepigistus nagu minu kadunud abikaasal. Ühelgi ausal inimesel ei ole nii ausat käepigistust. Kuidas teil küll finantssektori leidmisega nii kaua aega läks?"


  • Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.
  • Ausus on siirusest kergemini riknev kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale, ja on seega haavatav, siira inimese "tõe" kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemisõiguse vastu. Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline sallima ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses võib seetõttu olla  sallimatuse ilming – "kui mina arvan nii ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!" või siis "ma ei usu, et Meikar või Snowden on siirad, järelikult ma ei kuula nende juttu!".

Draama[muuda]

  • [Polkovniku lesk:] See on ju kõige tähtsam, eks ole, see siiruse kohisev allikas, mis meie kirjanduses, nagu räägitakse, mühisema hakkab korsetist taevaväravateni.
    • Juhan Smuul, "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi", 1965


Luule[muuda]

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

  • Andres Ehin, "Vanaaegne kevadsonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 6


Mees töötas Draamateatris näitlejana
ja vahel värsse üles tähendas.
Ta polnud noor, kuid mitte veel ka vana.
Ta oma vanust veidi vähendas.

Just enda ees, sest elukulu kiirus,
see kohutav, ka teda painas, sest
ta teadis: ausus, sõltumatus, siirus
ei päästa iial kinnismõtetest.


Lõikub lõpmatuses mõni
                lennujälg.
Igiühine sääl üks vaid:
                elunälg
verepisaraini siiras,
saatev sind,
kes sa lauljaks saad
                kesk valgust,

laps
   või lind.

  • Katrin Tammik, "Läbi valguse ja vere" kogus "Ussihari" (1990), lk 51