Mine sisu juurde

Kriitika

Allikas: Vikitsitaadid
Pere Borrell del Caso, "Kriitika eest põgenemas" (1874)


Draama

[muuda]
  • [Celimene:] Sestsaadik kui Damis võttis endale pähe,
    et tal maitse on peen, kõik meeldib talle vähe.
    Ta ühtki loetud teost ei tihka kiita heaks,
    sest kardab, et me siis teda võhikuks peaks.
    Tema arust vaid loll võib tunda puhast mõnu,
    kui asjatundja roll on leida laidusõnu.
    Et demonstreerida suurt üleolekut,
    on ikka sapine ja halvustav ta jutt.
    Ka meie vestlustest ta hoiab ennast eemale -
    talle tunduvad need liiga labasel teemal.
    Risti rinna peal käed, vaimukõrgustest mees
    vaatab kaastundes pealt, mis toimub all ta ees.
    • Molière, "Misantroop", teise vaatuse viies stseen

Proosa

[muuda]


  • Olen alati arvanud, et päris halbu kirjanikke ei peaks soliidsetes ajakirjades nuheldama. Targad toimetajad teevad sama vea, mis indialased, kes peavad orangutangi omataoliseks ja selle loomupärast kõnevõime puudumist kangekaelsuseks, millest nad looma rohke peksuga võõrutada püüavad.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 19


  • Riietuses tuleks eelistada lihtsust suursugususele. Kindlasti on palju rahuldustpakkuvam saada imetletud peene maitse tõttu kui keeruka ja sädeleva hiilguse pärast; esimene neist jätab alati meeldiva mulje, teine aga kutsub üldiselt esile vaid kriitikat. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")


  • Öösiti meie kajuti ukse ees magav laeva koer käis mööda kajutit, karvad turris, ja urises. Ning siis kuulsin selgemini erilist heli, mis äratas minu ja koera.
See heli, mis tuli kusagilt alt, täitis kogu laeva. Oli, nagu tõmmatakse viiliga üle tünnivitsa. "Kriiii-ti־ka, kriiiitika, kriiiitika..." umbes nii libises luunilõikava kriginaga kusagil metall üle metalli.
Ma panin end riide. Kuid oli kuidagi piinlik tõusta sillale külma higiga otsa ees. Et hirmust jagu saada, lugesin ennem läbi paar Paul Rummo luuletust, kus julgelt räägitakse, et luuletaja peab olema julge, ja kutsutakse üles julgust mitte pelgama. Alles siis läksin silda.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 49


  • Pole... noh, jah, ausalt öelda, pole luulet. Seljas. Kui lähemalt vaadata. Jumala alasti. Oh issand, issand, jah (see ohe ei tähenda midagi erilist, lihtsalt üks vanaaegne hingamisharjutus). Paljas nagu noorsõdur arstliku komisjoni ees. No mis sa niuksega teed!
    • Tõnu Õnnepalu Krister Kivi luulekogust "Tulles lähemale". Eesti Ekspress, 20. IV 2006