Kajut

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sõjalaeva meeskonna kajut

Proosa[muuda]

  • Merelemineku hommik, see suure erutusega oodatud hommik, algas jäledasti. Tom läks stjuuardi kannul oma kajutisse, rõõmustas, et Bobile öeldud kindlad sõnad "ma ei soovi saatjaid" olid vilja kandnud; ja oli vaevalt jõudnud sisse astuda, kui kõlas verd tarretama panev huige.
"Kus on šampanja, Tom? Me ootame!"
"Jessas, kuidas haiseb! Küsi endale ometi viisakam uberik!"
"Tommie, võta mind kaasa!" hüüdis Ed Martini sõbratar, kelle poole Tom ei tahtnud vaadatagi.
Seal nad siis olidki, puha Bobi sõbrad, aelesid Tomi voodil, põrandal, igal pool. Bob oli merereisist teada saanud, aga sellist tempu polnud Tom temalt küll oodata osanud. Ta pidi end pingutama, et mitte jäiselt lausuda: "Šampanjat ei ole." Ta püüdis kõigile tere öelda, püüdis naeratada, ehkki oleks tahtnud lapse kombel töinama pista. Ta saatis Bobile pika hävitava pilgu, aga Bob oli end juba pilve tõmmanud. Mul viskab haruharva üle, mõtles Tom ennast õigustades, aga igatahes praegu küll. Laevale tulles oli Tom lootnud, et ebameeldivad üllatused, lärm, inimrämps, labased tüübid, juhmardid on mahajäänud, aga need reostasid salongi, kus ta pidi viis päeva elama! (lk 23)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel