Patricia Highsmith

Patricia Highsmith (sündinud Mary Patricia Plangman, pseudonüüm Claire Morgan; 19. jaanuar 1921, Fort Worth, Texas, USA – 4. veebruar 1995, Locarno, Ticino, Šveits) oli USA kirjanik.

"Andekas mr Ripley"

Tsitaadid väljaandest: Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 (2. trükk).

Tom vaatas selja taha ja nägi, et Green Cage'ist välja astunud mees tuleb tema poole. Tom lisas sammu. Kindel mis kindel: mees jälitas teda. Alles viis minutit tagasi oli ta märganud, kuidas võõras teda silmadega sõi, justkui poleks küll päris kindel, et Tom on otsitav, aga siiski enam-vähem. Sedavõrd kindel paistis ta ometigi olevat, et Tom tegi klaasile kähku põhja peale, maksis arve ja läks välja. (lk 5, romaani algus)

Kas jälitaja oli talle sappa sokutatud? Oli, ei olnud, oli? Politseiniku ega detektiivi moodi ta küll ei olnud. Pigem ärimehe, ontliku pereisa moodi: hästi riides, täissöönud, oimukohtadel juba halli, mõnevõrra kohmetu. Kas säherdused saadetaksegi sihukest tööd tegema — kõigepealt ajavad baaris sinuga juttu ja siis, säh sulle, löövad sulle käe õlale ja torkavad politseinikumärgi nina alla. Tom Ripley, te olete arreteeritud. Tom ei lasknud ust silmist.

Sealt ta tuligi. Vaatas ringi, nägi Tomi, pööras pilgu viuhti kõrvale. Võttis õlgkaabu peast, seadis ennastki baarileti äärde.

Hoidku küll, mis tal tarvis on? Pede ta kindla peale ei ole, mõtles Tom, ehkki see sõna oli piinatud ajust alles nüüd esile kerkinud. Igatahes oleks pede politseinikust etem. Pedele võiks lihtsalt öelda: "Ei, tänan," naeratada ja jalga lasta. Tom nihutas end pukil ja tegi südame kõvaks. (lk 5)

Tomile meenus, kuidas ta oli Dickie Greenleafiga Schrieverite kokteilipeol käinud. Küllap olid Greenleafidel Schrieveritega sõbralikumad suhted kui temal, ega muidu, sest tema oli Schrieveritega ju vaevalt kolm-neli korda kohtunud. Ja viimati, mõtles Tom, oli ta neid näinud tol õhtul, kui ta oli aidanud Charley Schrieveril tuludeklaratsiooni täita. Charley oli vabakutseline telerežissöör, kelle arvepidamine oli sassis mis sassis. Charley oli pidanud Tomi geeniuseks, sest Tom oli leidnud võimaluse, pealegi täiesti seadusliku, kuidas Charley saaks palju vähem tulumaksu maksta, kui ta ise oli rehkendanud. Võib-olla seepärast oligi Charley teda härra Greenleafile soovitanud. Ta võis öelda härra Greenleafile, et Tom on intelligentne, tasakaalukas, piinlikult aus ja väga abivalmis. Selles ta kahjuks eksis. (lk 7)

"Kus ta seal Euroopas siis täpsemalt on?" küsis Tom, ehkki see ei läinud talle küünemusta võrdki korda.

"Rannakülas nimega Mongibello, see jääb Napolist lõunasse. Seal polevat isegi raamatukogu. Richard purjetab ja maalib. Ostis maja. Tal on oma sissetulek — mitte eriti suur, aga Itaalias elamiseks ilmselt jätkub. Nojah, igaühel oma maitse, aga mind sinna küll ei kutsu." Härra Greenleaf naeratas vapralt. (lk 7)

"Muide, kui vana Dickie praegu on?" päris ta.

"Kahekümne viie aastane."

Nagu minagi, mõtles Tom. Küllap tunneb Dickie Itaalias elust mõnu. Sissetulek, maja, purjekas. Miks peakski ta koju kippuma? Nüüd tuli Dickie nägu talle selgemini meelde: lai naeratus, heledapoolsed käharjuuksed, muretu ilme. Dickie oli õnneseen.

Millega Tom ise kahekümneviieselt tegeleb? Elab päev päeva haaval. Pangaarvet pole. Varjab end võmmide eest. On matemaatikas andekas. Pagana pihta, miks selle eest palka ei maksta? Tom adus, et on pingule tõmbunud, tikutoosi puruks pigistanud, lausa laiaks litsunud. Tal on kopp ees, pagana pihta, tal on kõigest siiber! Ta oleks tahtnud üksi jääda. (lk 8)

"Minagi käisin paar korda teie pool," laskis Tom end mälestustest kaasa kiskuda. "Dickie näitas mulle oma laevamudeleid."

"Need tegi ta lapsepõlves!" Härra Greenleaf säras. "Kas ta näitas teile ka oma majamakette? Või joonestusi?"

Neid polnud Dickie näidanud, kuid Tom kostis reipalt: "Jaa! Muidugi näitas. Sulejooniseid. Mõned olid võrratud." Tom polnud neid näinudki, aga äkitselt seisid need ta vaimusilma ees — iga joon, ühenduspunkt, kruvike joonestaja täpse käega paika pandud; tema silme ees oli joonestusi demonstreeriva Dickie naeratus; ta oleks võinud härra Greenleafi vaimustuseks tükk aega üksikasju kirjeldada, kuid hoidis end tagasi. (lk 8)

Enne liivakivimaja trepist ülesminekut jäi Tom seisma ning vaatas teraselt mõlemale poole. Ei kedagi peale mutikese, kes jalutas koera,ja taaruva vanamehe, kes keeras ümber Kolmanda avenüü nurga. Kui Tom üldse midagi jälestas, siis tunnet, et teda jälitatakse; ükskõik, kes seda ka teeks. Paraku oli tal viimasel ajal pidevalt niisugune tunne. Ta jooksis trepist üles. (lk 10)

Härra Greenleaf oli ise korralik ja pidas enesestmõistetavaks, et ka kõik teised on korralikud. Tom oli peaaegu unustanud, et ka sääraseid inimesi on olemas. (lk 11)

Vestlus oli igav ja õhtusöök suurepärane. Tom ütles, et töötab reklaamifirmas Rothenberg, Fleming ja Barter. Firmat teist korda mainides nimetas ta seda meelega Reddington, Fleming ja Parkeriks. Härra Greenleaf ei pannud tähelegi. Jäänud pärast õhtusööki härra Greenleafiga kahekesi, tegi Tom firmast jälle juttu.

"Kas te õppisite Bostonis?" küsis härra Greenleaf.

"Ei, härra. Õppisin mõnda aega Princetonis, siis sõitsin Denverisse teisele tädile külla ja astusin seal kolledžisse." Tom ootas küsimusi Princetoni kohta, kuid härra Greenleaf ei küsinud midagi. Tom oleks võinud rääkida õpetamissüsteemi ajaloost, üliõpilaslinnaku reeglitest, tantsupidudest, üliõpilaskonna poliitilistest seisukohtadest — kõigest. Möödunud suvel oli Tom saanud sõbraks Princetoni esmakursuslasega, kes oli vahetpidamata Princetonist jahvatanud, ja Tom oli pumbanud temast, mis pumbata andis, mõeldes, et ehk saab seda millalgi ära kasutada. Tom oli öelnud Greenleafidele, et Bostonis oli teda kasvatanud tädi Dottie. Kui poiss oli saanud kuueteistkümneaastaseks, oli tädi ta Denverisse viinud. Tegelikult oli Tom vaid keskkooli lõpetanud, kuid Denveris tädi Bea majas oli elanud noormees nimega Don Mizell, kes oli käinud Colorado ülikoolis. Tomile tundus, nagu oleks temagi seal õppinud. (lk 15)

Üle Tomi valgus külm hirmuvahk. Meenus minevanädalane vahejuhtum rohupoes, ehkki see oli möödas, ehkki tegelikult ta ei kartnud, igatahes praegu küll ei karda. Ta andis Teise avenüü rohupoe telefoninumbri neile, kes jäid endale kindlaks ja tahtsid talle tulumaksu asjus tingimata uuesti helistada. Ta andis selle täpsustamisosakonna numbri pähe ja ütles, et teda saab kätte ainult kolmapäeva ja reede pärastlõunati kella poole neljast neljani. Sel ajal passis Tom rohupoe taksofonikabiini läheduses telefonihelinat oodates. Kui ta juba teist korda seal oli tolknenud ja müüja oli teda umbusklikult silmitsenud, ütles Tom, et ootab tütarlapse kõnet. Eelmisel reedel oligi helistatud. Kui ta kõne vastu võttis, sõnas mehehääl: "Te teate, millest jutt, eks? Me teame, kus te elate. Kui tahate, et tuleksime teie poole... Meil on teile midagi, kui teil on midagi meile." Tungiv ja läbitungimatu hääl; Tom oli pidanud helistajat kelmiks ega leidnud kohe sobivaid sõnu. Siis ütles helistaja: "Teate mis, me tuleme kohe praegu teie poole. Teie koju."

Taksofonikabiinist väljunud, võdises Tom nagu sült, aga siis oli ta märganud müüja pärani silmi ja kabuhirmul pilku, ning äsjakuuldu mõte oli talle korrapealt selge: rohupoe müüja äritses narkootikumidega ja kartis, et Tom on politseidetektiiv, kes on tulnud teda teolt tabama. Tom oli naerma pahvatanud ning rõkates välja läinud, küll tuikudes, sest jalad olid hirmust ikka veel nõrgad. (lk 17)

Päevade möödudes muutus õhkkond üha kummalisemaks. Tundus, nagu oleks New Yorgist miski haihtunud — tõelisus või tähtsus, ja linn teeskleb tema ees, etendab kolossaalset näitemängu, milles osalevad bussid, taksod, ruttavad jalakäijad, kõigis Kolmanda avenüü baarides mängivad telerid, isegi päise päeva ajal valgustatud filmireklaamid, mille taustaks on tuhandete autopasunate prääksatused ja tühja lobisevate inimeste hääled. Justkui oleks kogu New York papist lavadekoratsioon, mis kukub kõminal ümber niipea, kui Tomi laev laupäeval sadamast välja sõidab.

Aga võib-olla ta kartis. Ta ei sallinud merd. Ta polnud kunagi varem laevaga sõitnud, kui välja arvata reis New Yorgist New Orleansi ja sealt tagasi New Yorki, aga tollal oli ta suurema osa ajast töötanud alltekil ega olnud õieti tähelegi pannud, et on laeval. Need mõned korrad, kui ta oli tekil käinud, oli ta veevälja silmates kohkunud, siis oli tal süda pahaks läinud ja ta oli jooksnud ummisjalu tagasi alla, kus tal hakkas parem. Tomi vanemad olid Bostoni sadamas uppunud ning ta oli ikka arvanud, et just seepärast ta oligi alati, nii kaua kui mäletas, vett kartnud, ega olnud isegi ujuma õppinud. Kõhusopis tekkis õõnes tunne, hakkas keerama mõttest, et juba vähem kui nädala pärast laiub tema all ilmatu sügav meri, mida ta peab vahetpidamata vaatama, sest ookeanilaevade reisijad veedavad ju suurema osa ajast tekil. Ja merehaigus pole põrmugi peen, tundis ta. Seni polnud Tom veel kordagi merehaiguse all kannatanud, kuid viimastel päevadel oli see talle Cherbourgi-reisist mõeldes õige mitu korda kallale kippunud. (lk 19)

Cleo Dobelle oli sale tumedapäine kahekümne kolme kuni kolmekümnene neiu — täpset vanust Tom ei teadnud —, kes elas koos vanematega Gracie Square'il ja maalis väikest viisi, tõtt-öelda väga väikest viisi, pisikestele vandlilaastudele, mis olid vaevalt postmargisuurused ja mida tuli luubiga vaadata; ka maalides kasutas Cleo suurendusklaasi. "Mõtle kui mugav, ma võin kõiki maale sigarikarbiga kaasas kanda! Kõigil teistel kunstnikel on palju tube, sest muidu ei mahu lõuendid ära!" ütles Cleo. (lk 20)

Merelemineku hommik, see suure erutusega oodatud hommik, algas jäledasti. Tom läks stjuuardi kannul oma kajutisse, rõõmustas, et Bobile öeldud kindlad sõnad "ma ei soovi saatjaid" olid vilja kandnud; ja oli vaevalt jõudnud sisse astuda, kui kõlas verd tarretama panev huige.

"Kus on šampanja, Tom? Me ootame!"

"Jessas, kuidas haiseb! Küsi endale ometi viisakam uberik!"

"Tommie, võta mind kaasa!" hüüdis Ed Martini sõbratar, kelle poole Tom ei tahtnud vaadatagi.

Seal nad siis olidki, puha Bobi sõbrad, aelesid Tomi voodil, põrandal, igal pool. Bob oli merereisist teada saanud, aga sellist tempu polnud Tom temalt küll oodata osanud. Ta pidi end pingutama, et mitte jäiselt lausuda: "Šampanjat ei ole." Ta püüdis kõigile tere öelda, püüdis naeratada, ehkki oleks tahtnud lapse kombel töinama pista. Ta saatis Bobile pika hävitava pilgu, aga Bob oli end juba pilve tõmmanud. Mul viskab haruharva üle, mõtles Tom ennast õigustades, aga igatahes praegu küll. Laevale tulles oli Tom lootnud, et ebameeldivad üllatused, lärm, inimrämps, labased tüübid, juhmardid on mahajäänud, aga need reostasid salongi, kus ta pidi viis päeva elama! (lk 23)

Laev liikus juba, kui Tom söandas oma kajutisse tagasi minna. Ta astus areldi sisse. Tühi. Kena sinine päevatekk oli jälle sile. Tuhatoosid tühjendatud. Mitte märkigi sellest, et siin oleks võõraid käinud. Tom rahunes ja naeratas. Oli see vast teenindus! Cunard Line'i vana hea tava, Briti meresõidukunst ja puha! Voodi juures põrandal seisis suur puuviljakorv. Tom haaras õhinal väikese valge ümbriku. Selles oli kaart:

Head reisi ja jumal õnnistagu teid, Tom.

Parimate soovidega Emily ja Herbert Greenleaf.

Kõrge sangaga korv oli pakitud kollasesse tsellofaani; korvis olid õunad, pirnid, viinamarjad, mõned šokolaaditahvlid ja mitu pisikest likööripudelit. Tom polnud kunagi saanud hüvastijätukorve. Tema meelest olid need krõbeda hinnaga tobedused, mida nägi lillepoe aknal. Nüüd aga avastas Tom, et tal on pisarad silmas, pani käed näo ette ja hakkas nuuksuma. (lk 25)

Äkitselt tuli tal mütsitahtmine ning ta ostiski pudukauplusest pehmest inglisvillast sinakashalli tagasihoidliku mütsi. Mütsinoka võis näole tõmmata, kui oli tahtmine lamamistoolil tukastada või teha, nagu tukastaks. Nokkmüts on asjalik peakate, mõtles Tom ja pani imeks, miks ta polnud varem sellele tulnud. Nokkmütsiga võib välja näha nagu härrasmees, kõrilõikaja, inglane, prantslane või lihtlabane Ameerika mats, oleneb, kuidas müts pähe sättida. Tom lahutas sellega kajutis peegli ees meelt. Ta oli alati arvanud, et tal on maailma kõige igavam nägu, väga hõlpsasti ununev nägu, millel arusaamatul kombel valitses alandlik ja koguni pisut hirmunud ilme, mida tal ei õnnestunud kunagi palgeilt pühkida. Muganduja nägu, mõtles ta. Müts muutis kõike. See andis talle maamehelikkust, Greenwichi, Connecticuti, mõne muu kolkakoha hõngu. Nüüd oli ta pealtnäha jõukas noormees, vahest alles üsna hiljuti Princetoni lõpetanud. Ta ostis mütsile lisaks veel piibugi. (lk 26)

Tom alustas uut elu. Hüvasti kõik tühisused, kes olid viimased kolm aastat New Yorgis tema ümber keerelnud ja kelle ümber tema ise oli keerelnud. Ta uskus, et tunneb seda, mida tundsid ümberasujad, kes olid öelnud lahti kõigest, jätnud maha sõbrad, sugulased ja minevikuvead ning seilanud Ameerikasse. Puhas leht! Mingu Dickie'ga, kuidas läheb, Tom täidab oma ülesande hästi, härra Greenleaf teab seda ja peab temast sellepärast lugu. Kui härra Greenleafi raha on otsas, ei tulegi Tom võib-olla Ameerikasse tagasi. Ehk leiab ta huvitava tööotsa näiteks hotellis, kus vajatakse terast nägusat inglise keelt kõnelevat töötajat. Või siis saab temast mõne Euroopa firma esindaja, kes reisib mööda maailma ringi. Või on kellelgi vaja täpselt temasugust noormeest, kes juhiks autot, arvutaks kiiresti, lahutaks elatanud vanaema meelt, oleks tütre tantsupartner. Tom oli mitmekülgne ja maailm oli avar! Ta vandus endale, et hoiab töökohta hoolega. Kannatlikkus ja püsivus! Üles ja edasi! (lk 26-27)

"Kas teil Henry Jamesi "Saadikud" on?" küsis Tom esimese klassi raamatukogu valveohvitserilt. Riiulil seda polnud.

"Kahjuks ei ole, härra," vastas ohvitser.

Tom oli pettunud. Selle raamatu kohta oligi härra Greenleaf küsinud. Tom tundis, et peaks seda lugema. Ta läks teise klassi raamatukokku. Ta leidiski otsitava, aga kui ta tahtis seda laenutada ja ütles kajutinumbri, teatas ametnik vabandavalt, et esimese klassi reisijad ei tohi teise klassi raamatukogust raamatuid võtta. Seda oligi Tom kartnud. Ta pani köite alandlikult tagasi, ehkki oleks olnud kerge, nii kerge riiulist mööda minnes raamat hõlma alla pista. (lk 26-27)

Tervitada polnud mõtet. Tädike oli terve nagu purikas. Tom lisas:

P.S. Mul pole aimugi, kus ma elama hakkan, niisiis ei saa ma Sulle aadressi anda.

Kohe hakkas parem, sest need sõnad lõikasid ta tädist lõplikult ära. Tal ei tarvitse tädile üldse asukohta teatada. Enam ei tule ühtki halvustavat ja urgitsevat kirja, ühtki salakavalat võrdlust isaga, tühiseid tšekke naeruväärsetele summadele, nagu kuus dollarit nelikümmend kaheksa senti ja kaksteist dollarit üheksakümmend viis senti, justkui oleks tädil viimase arve tasumisest veidike üle jäänud või nagu oleks ta ostetud eseme kauplusse tagasi viinud ja krossid leivaraasukesena Tomi ette visanud. Arvestades, kui palju oleks tädi Dottie oma sissetuleku juures tegelikult võinud saata, olid nood tšekid sulaselge solvang. Tädi Dottie väitis, et isa jäetud kindlustusrahast ei jätkunud Tomi kasvatamiseks kaugeltki, ja võib-olla oligi nõnda, aga kas seda pidi talle tõesti niimoodi nina peale viskama? Kas ükski inimene, kel süda sees, viskab niisugust asja lapsele nina peale? Paljud tädid, koguni võhivõõrad, kasvatasid lapsi punast pennigi saamata ja olid õnnelikud pealegi. (lk 28)

Tädi Dottie kirja valmis kirjutanud, tõusis Tom püsti ja kõndis mööda tekki, et tusameelt lahutada. Tädile kirjutamine vihastas teda alati. Talle oli vastukarva, et peab tädi vastu viisakas olema. Ent seniajani oli Tom tädile alati aadressi andnud, sest tal oli noid armetuid tšekke hädasti vaja. Ta oli läkitanud tädi Dottie'le trobikonna kirju järjekordse aadressiga. Enam pole tal tädi raha vaja. Nüüdsest peale seisab Tom oma jalgadel. (lk 28)

Tom oli tahtnud saada näitlejaks, kuigi siis, kahekümneaastasena, polnud tal õrna aimugi, kui raske see on, mismoodi peab end ette valmistama, kui andekas peab olema. Ta oli end andekaks pidanud ja arvanud, et produtsendid palkavad ta otsekohe, nii kui ta on mõne naljaloo ette kandnud — näiteks selle, kuidas proua Roosevelt kirjutab vallasemade kliinikus kirjandit "Minu päev" —, aga esimesed kolm äraütlemist olid röövinud temalt julguse ja lootuse. (lk 29)

Tomi peamine viga seisnes selles, et ta polnud kuskile pidama jäänud. Ta oleks võinud töötada näiteks kaubamajas raamatupidajana ja karjäärigi teha, aga paraku oli kaubamaja edutamissüsteem liiga aeglane ja Tomi tööisu sai otsa. Olgu, tema järjekindlusetus oli mingil määral tädi Dottie süü, tädi polnud teda lapsepõlves kunagi kiitnud, isegi mitte siis, kui ta hakkas kolmeteistkümneselt ajalehti laiali kandma. Ajaleht oli autasustanud teda hõbemedaliga Töökuse, Virkuse ja Usaldusväärsuse Eest. Noid aegu meenutades tundus, nagu mõtleks ta kellestki teisest — kondisest, alailma tatisest hädavaresest, kes ometi töökuse, virkuse ja usaldusväärsuse eest medali saanud. Tädi Dottie jälestas tema pidevaid nohusid ja oleks poisi nina röökides selle peaaegu otsast väänanud. (lk 28)

Tom mäletas, et oli juba kaheksa-aastasena andnud endale sõna, et põgeneb tädi Dottie juurest, oli kujutlenud vägivallastseene — tädi Dottie hoiab teda kinni, tema kolgib tädi rusikatega, paiskab ta pikali, kägistab teda, rebib viimaks ta kleidilt suure prossi ning torkab talle sellega mustmiljon korda kõrisse. Seitsmeteistkümneselt oligi ta ära jooksnud, aga tagasi toodud, kahekümneselt oli ta uuesti põgenenud ja sedapuhku õnnestunult. Hämmastav ja hale, kui lihtsameelne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varastanud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi. (lk 29-30)

Pariisist ei näinud ta muud kui raudteejaama aknast paistvat kohvikuesist, vihmast ligunenud varikatust, laudu kõnniteel, kastidesse istutatud põõsaid nagu turiste peibutaval reklaamplakatil, lisaks pikki jaamaperroone, kus ta kõmpis tema kompse kandvate jässakate sinises vormirõivas pakikandjate kannul. Viimaks astus ta magamisvagunisse, et sõita Rooma. Pariisi võib teinekord tagasi tulla, mõtles Tom. (lk 31)

Järgmisel hommikul ärkas ta juba Itaalias. Sel hommikul juhtus midagi väga toredat. Tom vaatles aknast maastikku, kui kuulis, et kupee ukse taga koridoris mainitakse muu jutu sees Pisat. Akendest libises mööda linn. Tom läks koridori, et seda paremini vaadelda, otsis pilguga viltuvajunud torni, ehkki ei teadnud, kas ta üldse ongi Pisas või kas torn paistab, aga seal see oligi! — madalate kriitjate hoonete vahel kõrgus jäme valge sammas, ning oli viltu vajunud; viltu vajunud niisuguse nurga all, et Tom poleks seda iial uskunud! Ta oli alati olnud kindel, et jutud Pisa torni kaldenurgast olid liialdatud. See tundus talle hea enne; märk sellest, et Itaalia õigustab ta ootusi ning temal ja Dickie'l läheb hästi. (lk 31)

"Missuguses hotellis te peatute?" küsis Marge Tomilt.

Tom naeratas. "Ma pole veel hotellis käinudki. Missugust te soovitate?"

"Miramare on kõige parem. See jääb Giorgiost siiapoole. Peale selle on veel ainult Georgio, aga..."

"Georgios olevat pulci," katkestas Dickie.

"See tähendab "kirbud". Giorgio on odav," jätkas Marge tõsiselt, "aga teenindus..."

"Sellist asja seal polegi," täiendas Dickie.

"Oled sina täna alles rõõmurull!" nentis Marge ja viskas Dickiet gorgonzola tükiga. (lk 36)

Miks peakski Dickie tahtma metroode, taksode, tärgeldatud kraede ja kontoritöö juurde tagasi tahtma? Miks peakski ta sohvriga sõidukit või Florida ja Maine'i puhkusi taga igatsema? Ka see kõik ühtekokku ei saa muretu purjetamise vastu, peetud rõivad seljas, ilma et tarvitseks kellelegi aru anda. Tagatipuks oli Dickie'l oma maja ja lahke teenija, kes arvatavasti tegi talle kõik ette ja taha ära. Liiatigi oli tal raha, et reisida, kui isu tuleb. Tom oli kangesti kade; ülevoolav kadedus ja enesehaletsus käristasid südant. (lk 38-39)

Tom kirus ennast, et oli olnud nii sünge ja tõsine. Kõik, mida ta võttis ette surmtõsiselt, läks alati luhta. See oli talle juba aastaid tagasi selgeks saanud.

Las läheb paar päeva, mõtles ta. Nagunii tuleb tal kõigepealt Dickie'le meeldima hakata. Seda tahtis Tom üle kõige maailmas. (lk 39)

"Mulle tuli just meelde, et täna on ju pühapäev," ütles Dickie. "Marge läks kirikusse. Tulge õige meile lõunale. Pühapäeviti on meil alati kana. Pühapäevakana on vana Ameerika komme, teate ju küll." (lk 42)

"Kas söök on valmis?" küsis Dickie neiult. "Mul on kõht tühi."

"Need pagana artišokid pole veel valmis. Tead ju, et üks keeduplaat hingitseb patuga pooleks." Ta naeratas Tomile. "Mõne koha pealt on Dickie väga vanamoeline, Tom, eriti nendes asjades, millega temal endal ei ole vaja vaeva näha. Siin on seniajani puuahi ja ta ei taha osta isegi külmkappi või vähemalt jääkasti."

"Selle kõige eest ma Ameerikast varvast viskasingi," kostis Dickie. "Milleks raha raisata, kui teenijaid on jalaga segada? Mida Ermelinda peale hakkaks, kui lõuna saaks poole tunniga valmis?" (lk 43)

"Need seal on maastikumaalid," ütles Dickie tõrjuva naerupahvakuga, ehkki kibeles kangesti Tomi suust kiitust kuulda, sest oli oma kätetöö üle silmanähtavalt uhke. Kõik olid jaburad, kriiskavad ja väga ühtemoodi. Peaaegu igal maalil võimutsesid punakaspruun ja elektrisinine; punakaspruunid katused ja mäed, erk elektrisinine meri. Sedasama sinist värvi olid ka Marge'i portree silmad. (lk 43)

"Minu sürrealismikatsetus," ütles Dickie järjekordset lõuendit põlvele toetades.

Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisikeste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahandustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.

"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)

Ameeriklase nimi oli Freddie Miles. Tomi meelest oli ta eemaletõukav. Tom jälestas punapäid, eriti valge tedretähnilise nahaga punapäid. Freddie'l olid suured sõstrasilmad, vilav pilk jättis mulje, nagu oleks ta kõõrdsilmne, või siis kuulus ta lihtsalt nende kilda, kes ei vaadanud kunagi vestluskaaslasele otsa. Pealegi oli Freddie paks. (lk 46)

"Mulle meeldib kangesti lauas istuda ja möödujaid vaadata," ütles Dickie Gallerias tundeküllaselt. "Niimoodi hakkab elu uue pilguga nägema. Anglosaksid tegid väga rumalasti, et nad ilmaelu kõrvalt ei jälginud."

Tom noogutas. Ta oli seda ennegi kuulnud. Dickie suust oleks ta oodanud midagi sügavamõttelist ja ennekuulmatut. Dickie oli ilus. Piklik kaunite joontega nägu, arukad silmad ja uhke hoiak tegid ta ainulaadseks, sõltumata sellest, mis tal seljas oli. Sedapuhku olid tal jalas katkised sandaalid ja juba üsna räpased valged püksid, aga ometi istus ta sellise näoga, nagu kuuluks Galleria temale, ning lobises kelneriga, kes tõi espressot. (lk 47)

Dickie raputas teda järsult õlast. Tom rabeles vastu ja haaras tal käest: "Dic-kie-e!" Ta tegi silmad lahti ja nägi politseinikku.

Tom tõusis istuli. Ta oli pargis. Oli koidik. Dickie istus tema kõrval rohul ja rääkis politseinikuga väga rahulikult itaalia keeles. Tom tundis reisitšekkide nelinurkset mügarikku. Need olid tal endiselt taskus.

"Passporti!" põrutas politseinik taas, ning Dickie hakkas jälle rahulikult seletama.

Tom teadis täpselt, mida Dickie ütles. Ta ütles, et nad on ameeriklased ja neil pole passe kaasas, sest nad olid läinud ainult korraks kuud vaatama. Tomil oli tahtmine naerma pursata. Ta tõusis tuikudes ja kloppis rõivaid tolmust puhtaks. Ka Dickie ajas end püsti ning nad läksid ära, ehkki politseinik jõuras edasi. Dickie ütles talle midagi viisakal ja selgitaval toonil. Vähemalt ei hakanud politseinik neid jälitama. (lk 49)

Tom märkas, et neiu mõõdab Dickie't põlastava pilguga, sest Dickie oli kassiahastuses, raseerimata ja tinutas jälle. Kui Marge oli väga tõsine, andis pilk talle elukogenud ja targa ilme, hoolimata lapsikutest rõivastest, tuulest sasitud juustest ja koolitüdruku välimusest. Nüüd oli ta pigem ema või vanema õe moodi, suhtus pisipoisude ja meeste ohtlikesse mängudesse üleolekuga. La dee da! Või oli ta hoopis armukade? Marge sai vist aru, et Tom oli selle ööpäevaga saanud Dickie'ga lähedasemaks, kui tema ise oleks iial suutnud — paljalt seetõttu, et Tom oli mees —, ükskõik kas Dickie armastas teda või mitte, ja tegelikult ei armastanud. Peagi Marge rahunes ja kummaline pilk kadus ta silmist. (lk 50)

Tom küsis vaikselt: "Kas sa armastad Marge'i, Dickie?"

"Ei, aga mul on temast kahju. Ma hoolin temast. Ta on minu vastu väga lahke olnud. Meil oli koos tore. Sina seda vist ei mõista."

"Mõistan küll. Ma arvasingi, et sinul on tema vastu sõbratunded, aga tema armastab sind."

"Armastab jah. Keegi ei taha haiget teha inimesele, kes on sinusse armunud." (lk 57)

"Itaallased ei ütle lihtsalt voglio," sõnas Dickie. "Nad ütlevad io vo' presentare mia amica Marge, per esempio." Dickie viipas käega. Itaalia keelt kõneldes žestikuleeris ta alati graatsiliselt, nagu juhataks orkestrit legato. "Parem kuula rohkem Faustot ja tuubi vähem grammatikat. Mina sain itaalia keele tänaval selgeks." Dickie naeratas ja läks mööda aiarada minema. Fausto astus parajasti väravast sisse.

Nad vahetasid naerdes paar itaaliakeelset lauset. Tom kuulas tähelepanelikult, pingutas, et iga sõna mõista.

Fausto tuli muheldes terrassile, vajus toolile ja viskas paljad jalad rinnatisele. Ta nägu oli alati kas muigel või mossis ning võis ühe hetkega muutuda. Dickie sõnul oli Fausto üks väheseid külaelanikke, kes ei rääkinud lõunapoolset murrakut. Fausto elas Milanos ja oli mõneks kuuks Mongibellosse tädile külla sõitnud. Ta käis kolm korda nädalas keha viie ja poole kuue vahel; nad istusid terrassil, rüüpasid veini või kohvi ja lobisesid umbes tund aega. Tom ponnistas kõigest väest, et jätta meelde kõik, mida Fausto rääkis kaljudest, veest, poliitikast (Dickie rääkis, et Fausto oli kommunist, parteipiletiga kommunist, kes lehvitas oma piletit ameeriklaste ees alati, kui sai, sest nende jahmatus tegi talle nalja) ning ühe kui teise külaelaniku ohjeldamatust kassipulmalikust seksielust. Mõni kord ei tulnud Faustol midagi pähe, ta jäi Tomile ainiti otsa vaatama ja pahvatas naerma. Aga Tom tegi suuri edusamme, itaalia keel oli ainus, mida talle meeldis õppida ja mille omandamisel ta tegi edusamme. Tom tahtis rääkida itaalia keelt niisama hästi kui Dickie ja arvas, et saab sellega kuu aja jooksul hakkama, kui kõvasti vaeva näeb. (lk 59)

Tom jäi seisma. Ta tahtis tõesti tagasi minna, mitte itaallase juurde, vaid Dickie'st eemale. Korraga andis pinge järele. Tuikavad õlad lõtvusid, hingamine rahunes. Tom oleks tahtnud leppida, oleks tahtnud juhtunu Dickie'l peast pühkida. Aga keel oli kammitsas ja lepitussõnad ei tulnud. Ta vaatas Dickie sinisilmi, mis põrnitsesid endiselt altkulmu, päikesest pleekinud heledaid kulme, säravaid ilmetuid silmi, mis olid tühjad sinised tarretisepiisad, must täpp keskel, tuimad, ükskõiksed. Arvatakse, et silmadest paistab hing, et silmist näeb armastust, et silmadest näeb teise inimese sisemusse, kuid Dickie silmad olid nagu kalk elutu peegel. Tom rinnas sähvatas valuvahk, ta kattis näo kätega. Tal oli tunne, nagu oleks ta Dickie'st äsja ilma jäänud. Nad pole sõbrad. Nad ei tunnegi teineteist. Tomi rabas kohutav tõde, aegadeülene tõde, tõde kõigi kohta, keda ta oli kunagi tundnud ja kellega kunagi tutvub: igaüks seisab ainult iseenda eest, nüüd ja igavesti, ta avastab ikka ja jälle, et ei õpi teist iial tundma, ning mis kõige hullem: ta arvab iga kord, ikka ja jälle, et tunneb teist, usub, et on tema moodi ja nende suhted on harmoonilised. See tõdemus oli talumatult ränk. Raevuhoos tundus, nagu kaoks pind ta jalge alt. See oli liig: võõras maa, võõras keel, ebaõnn ja Dickie vihkamine. Tom tajus võõrast vaenulikkust. Tundis, kuidas Dickie rebis järsult käed ta silmade eest. (lk 62-63)

Tom sööstis hallist kööki. Nurgas valendas tohutu suur valge külmkapp. Tom oli tahtnud jääga kokteili. Nüüd ei tahtnud ta seda riistapuud puudutadagi. Ta oli päev otsa Dickie ja Marge'iga mööda Napolit traavinud, külmkappe vaadanud, uurides jäävorme, lugedes üle osi, kuni ta ei teinud enam külmikutel vahet, aga Dickie ja Marge olid õhinas nagu noorpaar. Nad olid mitu tundi kohvikus istunud ja kõigi nähtud külmikute head ja vead läbi arutanud, enne kui olid ära otsustanud, missugust tahavad. Nüüd käis Marge veel sagedamini nende pool, sest hoidis külmikus ka oma toidukraami, ja tahtis tihtilugu jääd. Korraga mõistis Tom, miks ta külmkappi nii väga vihkab. See tähendas ju, et Dickie kavatseb paikseks jääda. Järelikult ei tule talvel mingit Kreeka-reisi, järelikult ei koli Dickie kunagi Pariisi ega Rooma elama, nagu nad alguses olid unistanud. Enam ei tule see kõne allagi, sest nüüd on Dickie'l külmkapp, mida külas oli kokku ainult neli tükki, külmkapp, millel oli kuus jäävormi ja nii palju riiuleid nagu poes. (lk 64-65)

Marge ei tahtnud San Remosse sõita. Ütles, et tal on parajasti vaim peal. Marge töötas hooti ja oli alati heas tujus, ehkki oli enamasti mülkas, nagu ta ise rõõmsalt naerdes kurtis. Sellest tuleb teadagi jõle raamat, mõtles Tom. Ta tundis kirjanikke. Raamatut ei kirjutata nagu muuseas, lüües pooled päevad rannas surnuks ja arutades, mida lõunaks süüa. (lk 67)

Hommikul võtsid nad kohvikus pruukosti ja lonkisid randa. Pikkade pükste all olid neil supelpüksid. Päev oli jahe, aga vette võis siiski minna. Mongibellos olid nad külmemagi ilmaga ujumas käinud. Rand oli peaaegu inimtühi — mõned omaette hoidvad paarikesed ja salk mehi, kes mängis kaldapealsel mingit mängu. Lained kaardusid üles ja murdusid liival talvise ägedusega. Nüüd märkas Tom, et meestesalk tegeles akrobaatikaga.

"Vist profid," oletas Tom. "Kõigil on ühesugune kollane niudevöö."

Tom jälgis huviga, kuidas ehitati inimpüramiidi: jalad toetati kummuvatele reitele, käed haarasid küünarvartest. Ta kuulis hõikeid: "Allez!" ja "Un — deux!"

"Vaata!" ütles Tom. "Ülemine võtab koha sisse!" Ta seisis vaikselt ja jälgis kõige väiksemat, umbes seitsmeteistkümneaastast poissi, kes upitati kolmest ülemisest mehest keskmise õlgadele. Nooruk seisis sirgelt, käed laiali, nagu plaksutajaid tänades. "Braavo!" hüüdis Tom.

Poiss naeratas Tomile, enne kui hüppas maha, nõtkelt nagu tiiger.

Tom vaatas Dickie poole. Dickie silmitses lähedal pingil istuvaid mehi.

"Kümme tuhat haldjat koos koogutamas tantsuhoos," ütles Dickie hapult Tomile.

Tom jahmus ja tundis siis samasugust kõrvetavat häbi nagu Mongibellos, kui Dickie oli öelnud: Marge arvab, et sa oled lilla. Olgu pealegi, mõtles Tom, akrobaadid on homohaldjad. Võib-olla kubiseb Cannes homodest. Ja mis siis? Tomi käed olid püksitaskus kõvasti rusikas. Ta mäletas tädi Dottie mõnitusi: Mammapoeg! Maast madalast mammapoeg. Täpselt nagu isa! Dickie seisis, käed vaheliti, ja tuiutas ookeani. Tom hoidus meelega akrobaatide poole vaatamast, ehkki nad olid palju huvitavamad kui ookean. "Ujuma tuled?" küsis Tom ja nööpis julgelt särgi lahti, ehkki vesi tundus korraga jääkülm.

"Ei tule," vastas Dickie. "Kui tahad, jää siia ja vahi akrobaate. Mina lähen tagasi." Ta keeras otsa ringi, enne kui Tom jõudis vastata.

Tom nööpis särgi tõtakalt kinni ja jälgis, kuidas Dickie läheb akrobaatidest eemale, ehkki järgmine teele viiv trepp oli peaaegu kaks korda kaugemal kui see trepp, mis jäi akrobaatide lähedale. Võtaks teda pagan! mõtles Tom. Peab ta siis kogu aeg nii ükskõikselt ja üleolevalt käituma? Nagu poleks ühtki naiselikku homo näinud. Selge pilt, mis Dickie'l viga oli! Rahunegu ometi maha! Mida tal nii väga kaotada oleks? Tom jooksis Dickie'le järele, salvavad sõnad keelel, kuid Dickie viskas tahe üle õla nii külma ja põlastava pilgu, et Tom neelas sarkasmi alla. (lk 68-69)

Temas kobrutas viha, kiindumuse, kärsituse ja masenduse kummaline segu, mis mattis hinge. Ta tahtis Dickie't tappa. See mõte ei tulnud talle sugugi esimest korda pähe, kuid seni — kord või kaks või kolm — oli see olnud vaid vihast või pettumusest kihvatanud uid, uid, mis kohe kadus, jättes asemele häbi. Nüüd mängis Tom selle mõttega päris tükk aega, sest ta kavatses Dickie niikuinii maha jätta, järelikult polnud enam põhjust häbi tunda. Dickie'ga oli ta mööda pannud. Tom vihkas Dickie't, sest kust otsast ta asja ka ei arutanud, möödapanek ei olnud tema süü, seda polnud põhjustanud ükski tema tegu, vaid ainuüksi Dickie ebainimlik jonnakus. Ja armutu jõhkrus! Tom oli pakkunud Dickie'le sõprust, seltsi ja lugupidamist — kõike, mis tal oli pakkuda, aga Dickie oli vastanud tänamatuse ja koguni vaenulikkusega. Dickie tahtis temast lihtsalt lahti saada. Kui ta reisil tappa, mõtles Tom, võib öelda, et juhtus õnnetus. Võib... Korraga tuli Tomile oivaline mõte: ta hakkab ise Dickie Greenleafiks! Siis võib ta teha kõike, mida tegi Dickie. Kõigepealt läheb ta tagasi Mongibellosse, võtab Dickie asjad, luiskab Marge'i suu-silmad täis, seab end sisse mõnes Rooma või Pariisi apartemendis, saab iga kuu Dickie tšeki ja võltsib Dickie allkirja. Ta poeb Dickie nahka! Greenleafi-papa hakkab tema pilli järgi tantsima. Ohutunne õhutas Tomi üksnes takka. Ta hakkas aru pidama, kuidas plaan teoks teha. (lk 69-70)

Tom kooris end paljaks, võttis kingad ja sokid jalast. Pikkade pükste all olid tal ujumispüksid nagu Dickielgi.

"Mina hüppan sisse, kui sina tuled ka!" hõikas Tom. "Kas tuled?" Ta tahtis, et Dickie käiku aeglustaks.

"Et kas tulen või? Selge see!" Dickie võttis mootori tuurid järsult maha, laskis roolipinni käest ja viskas pintsaku seljast. Paat jõnksatas seisma. "Läki," ütles Dickie ning noogutas pikkade pükste poole, mida Tom polnud veel jõudnud ära võtta.

Tom vaatas kalda poole. San Remo paistis häguse valkjasroosaka plekina. Tom võttis aeru, hooletult nagu naljaviluks, ning äigas pükse maha ajavale Dickiele pähe.

"No kuule!" karjatas Dickie, kulm kortsus, ja libises istmelt maha. Tema heledad kulmud kerkisid juhmis üllatuses.

Tom tõusis ja lõi uuesti aeruga, tugevasti, täiest jõust.

"Jumala pärast!" pomises Dickie teadvust kaotades, ta sinisilmad olid pungis ja pöörlesid ägedalt.

Tom äsas talle vastu oimukohta. Aeru serv lõi sinna nüri haava, mis valgus kohe verd täis. Dickie tõmbles ja vintskles paadi põhjas. Ta röögatas oigamisega pooleks nii tugevasti, et Tom ehmus. Tom raius talle kolm korda vastu kaela, justkui oleks tal aeru asemel kirves käes. Paat kiikus, istmelaua taha haagitud jalgadele loksus vett. Tom lõi Dickie le otsaette, kust hakkas voolama lai verejuga. Tom hakkas löömisest juba väsima, aga Dickie küünitas ikka veel käsi tema poole, sirutas jalgu, et teda üle parda tõugata. Tom torkas aeru käepidemega nagu odaga Dickie'le külge. Lamaja lõtvus, jäi vaikseks ja liikumatuks. Tom sirutas end ning tõmbas vaevaliselt hinge. Ta vaatas ringi. Ei ühtki paati, mitte midagi peale valge täpikese kaugel-kaugel eemal — mootorpaat kihutas kalda poole. (lk 71-72)

Tom kaotas tasakaalu ja kukkus vastu roolipinni. Tühikäigul podisev mootor möiratas.

Tom rabas roolist, aga paat tegi suure kaare. Tom nägi vett, nägi oma väljasirutatud kätt, sest ta oli püüdnud kahmata pardast, aga parrast polnudki enam.

Tom rabeles vees.

Ta ahmis õhku, tungles ülespoole, haaras paadi järele, aga ei saanud kätte. Paat oli hakanud pöörlema. Tom sööstis uuesti üles ja vajus siis alla, nii sügavale, et vesi lõi tema pea kohal kokku, saatuslikult, surma tõotades, aeglaselt, aga ometi nii kiiresti, et ta ei jõudnud hinge tõmmata ja hingas vett sisse samal hetkel, kui silmad kerkisid veepinnale. Paat pöörles veidi eemal. Sellist pöörlemist oli Tom varemgi näinud, see ei lakanud enne, kui mootor seisati. Tomi haaras voogude tapvas süleluses surma eelaimus. Ta vajus pekseldes jaheda vee alla, mootorimüra rauges sedamööda, kuidas vesi raius noormehe kõrvades, summutades kõik helid peale tema enda hingeldamise, rabelemise, vere kohina kõrvus. Tom kerkis jälle pinnale, sumas masinlikult paadi poole, sest see oli ainus, mis püsis pinnal, ehkki pööreldes. Ta ei saanud sellest kinni. Terav käil vihvatas temast mööda kaks korda, kolm korda, neli korda selle üürikese aja jooksul, mil Tom jõudis korra hinge tõmmata. Ta karjus appi ja neelas suutäie vett. Käsi puutus vastu paadi põhja, paiskus käila jõhkrast hoobist eemale. Tom kahmas hullunult ahtri, hoolimata sõukruvi labade löökidest. Sõrmed tabasid tüüri. Ta sukeldus, aga liiga hilja. Kiil lajatas talle vastu pead, paat sõitis temast üle. Nüüd oli ahter taas lähedal, Tom püüdis sellest kinni haarata, sõrmed libisesid tüürilt maha. Teine käsi puutus parrast. Tom sirutas käe, katsus sõukruvist eemale hoida. Üleinimliku jõuga viskus ta ahtri poole ja saigi pardast kinni. Ta sirutas end ja sõrmed leidsid hoova.

Mootori tuurid vähenesid.

Tom klammerdus mõlema käega parda külge, mõistus tuhmus kergendus ja jahmatusest. Alles siis tundis ta kurgus kõrvetavat valu ja iga hingetõmbega hakkas rinnus pistma. Tom puhkas minuti, aga võib-olla ka kümme, mõeldes ainult sellest, kuidas jõudu koguda, et end paati vinnata. Viimaks õõtsutas ta end vees aeglaselt üles-alla, paiskas kogu kehaga ette — ja lamaski näoli paadis, jalad üle parda. Ta puhkas, tajudes alateadlikult, et libe niiskus sõrmede all on Dickie veri, mis seguneb tema enda ninast ja suust niriseva veega. Ta ei jaksanud veel liigutada, aga mõtles juba, et paat on verine, järelikult ei saa seda tagasi viia, mõtles, et peab varsti mootori käivitama. Mõtles sõidusuunast. (lk 73-74)

Valged siledad linad kupee magamisasemel olid kui luksuse tipp. Tom silitas neid enne tule kustutamist. Puhas sinakashall tekk, asjalikult pea kohal laksuv must võrk — Tom nautis õndsust, mõtles elumõnudest, mida ta nüüdsest saab endale Dickie rahaga lubada, mõtles vooditest, laudadest, meredest, laevadest, kohvritest, särkidest, eesseisvatest aastatest, mis on täis vabadust ja naudinguid. Siis kustutas Tom tule, pani pea padjale ja jäi peaaegu otsekohe magama — õnnelik, rahulolev ja enesekindlam kui kunagi varem. (lk 77)

Tom luges kirja läbi, otsustas mõned komad vähemaks võtta, trükkis kirja kannatlikult uuesti ümber ja kirjutas alla. Kord oli Tom näinud Dickie kirjutusmasinas pooleliolevat kirja vanematele, seega tundis ta Dickie stiili. Ta teadis, et Dickie viskab kirja kümne minutiga valmis. Kui see kiri ongi teistsugune, mõtles Tom, siis ainult selle poolest, et on isiklikum ja osavõtlikuni kui harilikult. Kirja teist korda üle lugedes oli Tom üpris uhke. (lk 85-86)

Seejärel tegi Tom rõskes uduses detsembriõhtus jalutuskäigu. Ta kõndis, pea püsti, naeratus näol. Talle meeldis Pariisi õhkkond, millest ta oli nii palju kuulnud, talle meeldisid käänulised tänavad, halli fassaadi ja katuseaknaga majad, lärmakad autopasunad, avalikud pissuaarid, mida oli igal pool, kirevaid teatrikuulutusi täis kleebitud sambad. Tom tahtis Pariisi aegamööda sisse elada, mitu päeva selle õhkkonnaga harjuda, enne kui läheb Louvre'isse, Eiffeli torni või mujale. (lk 86)

Tom oli oma välimust õige vähe muutnud, aga uskus, et ilme sarnaneb nüüd Dickie omaga. Tema huulil oli naeratus — võõrale heidutav, vanale sõbrale või armsamale kutsuv. Nii naeratas Dickie ikka, kui ta heas tujus oli. Tom oli heas tujus. Tema ümber laius Pariis. Küll oli hea istuda kuulsas kohvikus ning mõtelda, et homme ja ülehomme ja üleülehomme on ta Dickie Greenleaf! Mansetinööbid, valged siidsärgid, isegi kantud rõivad — pruun kulunud vöö messingpandlaga, vanad pruunid tugevast nahast kingad, mis Punchi reklaami järgi pidid kestma eluaja, vana sinepikarva avar kotitavate taskutega kampsun — need kõik olid tema omad ning ta armastas neid. Ja veel väikeste kuldinitsiaalidega must täitesulepea. Ja veel rahatasku, tublisti kulunud alligaatorinahast Gucci rahatasku. Ja selles oli paks patakas raha. (lk 86)

Euroopas, järeldas Tom, tähendab šikk seltskond külma tuba talvel ja sooja martiinit suvel. Ta oli kolinud kallimasse hotelli, et oleks soojem, aga kallimas hotellis oli veel külmem. Vanasti oleks see hoone vist vägagi noobel olnud, oletas Tom. (lk 86)

Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimendid kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kehe minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)

Kõht oli tühi, aga Tom leidis, et võib vabalt söömata magama minna. Ta otsustas, et istub tunnikese itaalia keele vestlussõnastiku taga, siis poeb põhku. Äkki tuli talle meelde, et peab umbes viis naela juurde võtma, sest Dickie kehakatted olid talle laiavõitu ja Dickie oli olnud ka näost priskem kui tema. Niisiis põikas Tom baar-tabac'i, tellis pika krõbeda leivaviilu singiga ja klaasi kuuma piima, sest just seda jõi tema kõrval istuv mees. Piim oli peaaegu maitsetu, puhas ja rõõsk nagu armulaualeib. (lk 88)

Kui saaks ainult vagusi redutada, siis poleks midagi katki. Ainult paadilugu ja Freddie Milesi mõrv teevad olukorra keerukaks. Temaga ei juhtu mitte midagi, vaja vaid õigesti toimida ja õiget juttu rääkida. Pärast on jälle pärituul purjedes. Kreeka või India. Tseilon. Mõni kauge, kauge maa, kuhu ei satu ükski vana sõber. (lk 110)

Kujutluspilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist ülikond mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, lips sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas puudutuse eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat naeru. "Tom!" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, hulga etem kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda.

"Ma ujusin välja!" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, kajas nagu tunnelist.

Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud kardinate varjust ja põrandalt teiselt poolt voodit. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. Mulle puistati vist midagi veini sisse, mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli enesekontrolli kaotanud. (lk 111)

Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse Palermosse. Teisel pool plaza't oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb Siracusa, roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja Etna! Suur saar, kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! Sitsiilia! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda torniga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid võlve, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu lehka, mida täiendab loendamatute küünalde ning aastasadade jooksul põletatud viiruki hõng. (lk 121)

Eelootus! Tomile tuli korraga pähe, et eelootus pakub talle suuremat naudingut kui kogemus ise. Kas see jääbki nõnda? Kui ta istus õhtute kaupa üksi, sõrmitses Dickie asju, vaatas Dickie sõrmuseid oma sõrmes, Dickie lipse või musta alligaatorinahast rahataskut, kas ta nautis siis eelootust või kogemust ennast? (lk 121)

Sitsiiliast läheb ta Kreekasse. Tom tahtis Kreekat väga näha. Ta tahtis näha Kreekat Dickie Greenleafina, Dickie Greenleafi raha taskus ja Dickie Greenleafi rõivad seljas. Aga äkki ei näegi ta Kreekat Dickie Greenleafina? Äkki tuleb ette üks takistus teise järel? Äkki ajavad mõrv, kahtlused, inimesed tema plaanid nurja? Tom polnud tahtnud tappa, see oli olnud hädavajadus. Mõte minna Kreekasse Tom Ripley'na, ja rühkida vaevaga akropolile Ameerika turisti Tom Ripley'na, ei köitnud teda sugugi. Siis ta parem ei lähegi. Pisarad silmis, tõstis Tom pilgu katedraali kampaniilile, pööras ringi ja läks teist tänavat pidi ära. (lk 121)

[Marge kirjas Dickie'le:] Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su süümepiinu vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest. (lk 122)

[Marge kirjas Dickie'le:] Suur tänu kõigi imeliste mälestuste eest. Need on nagu muuseumieksponaadid või merevaigukivistised, natuke isevärki. Küllap pead mindki niisuguseks. (lk 122)

Möödus viis päeva, rahulikku, üksildast, aga väga meeldivat päeva. Tom uitas mööda Palermot, astus siia-sinna sisse, istus tunni-paar kohvikus või restoranis luges reisijuhte ja ajalehti. Ühel mornil päeval võttis ta carrozza ja sõitis Monte Pelligrinosse vaatama Palermo kaitsepühaku püha Rosalia kuulsat hauasammast, mille pilte Tom oli Roomas näinud. Pühak oli jäädvustatud määratus ekstaasipuhangus, mida psühhiaatrid nimetavad sootuks teisiti. Tomile tegi haud kangesti nalja. Sammast nähes suutis ta vaevu naeru tagasi hoida: lopsakas poollamasklev naisekeha, kobavad käed, juhm pilk, paokil huuled. Ainult mõnuoiged olidki puudu. (lk 124)

Siiski tundis ta end üksildasena. Hoopis teistmoodi kui Pariisis — seal oli ta olnud üksi, aga mitte üksildane. Ta oli arvanud, et leiab palju uusi lustakaid sõpru, kelle seltsis alustada uut elu uute seisukohtade, normide ja harjumustega, mis on kõigist senistest palju paremad ja õilsamad. Nüüd tõdes Tom, et seda ei juhtu iial. Ta peab alati inimestest eemale hoidma. Võib-olla suudab ta omaks võtta uued normid ja harjumused, aga sõpru ta ei leia, kui ei sõida just Istanbuli või Tseilonile. Aga mis sõpru sealt leiaks? Tom oli üksildane ja mängis üksildast mängu. Sõbrad on teadagi ohtlikumad kui vaenlased. Kui ta jääbki ihuüksi, siis seda parem: pole vähemalt vahelejäämist karta. See oli üksilduse helge külg, ning sellele mõeldes läks Tomi meel rõõmsamaks. (lk 124)

Talle tuli meelde Capri. Ilm oli ikka kole, aga Capri asus Itaalias. Koos Dickie'ga Caprile heidetud pilk oli ainult igatsust suurendanud. Sa mu meie, tol päeval oli Dickie olnud viimane nuhtlus! Võib-olla peaks suveni politseid kannult raputama, mõtles Tom. Aga ta ihkas Caprile veel rohkem kui Kreekasse ja akropolile. Kultuur käigu põrgusse. Ta oli lugenud, missugune on Capri talvel: tuul, vihm ja üksildus. Aga ikkagi Capri! Seal olid Tiberiuse pelgupaik ja Sinine koobas; inimtühi plaza, ehtne plaza, mitte mingisugune munakiviplats. Ta võib sinna kas või täna sõita. Tom lisas sammu ja tõttas hotelli poole. Cote d'Azuri polnud uusi turiste tulnud. Ehk saab Caprile lennata? Tom oli kuulnud, et Napolist käib Caprile vesilennuk. Kui see veebruaris ei lenda, võib selle üürida. Tal on ju raha! (lk 125)

See oli kõva pähkel, kuid ühtäkki oli Tomil selge pilt, mida ta teeb, kui on Itaaliasse tagasi jõudnud. Ta ei lähe Rooma lähedalegi. Parem sõidab Milanosse või Torinosse või Venezia lähistele ja ostab auto, pruugitud, hästi suure läbisõiduga auto. Ütleb, et on viimased paar-kolm kuud Itaalias ringi sõitnud ega tea üldse, et Thomas Ripley on tagaotsitav. Thomas Reepley.

Tom pakkis edasi. Dickie Greenleafi lõpp on kätte jõudnud, teadis ta. Tom poleks tahtnudki enam Thomas Ripleyks tagasi, ei tahtnud jälle ümmargune null olla, vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda, tunda, kuidas talle ülevalt alla vaadatakse ja tema seltsis igavust tuntakse, kui ta just tola ei mängi, ta ei tahtnud end jälle tunda soss-sepana, kes kõlbabki ainult pajatsiks. Tom ei tahtnud enam iseendaks saada, nagu ta poleks tahtnud ka vanu musti kortsus räbalaid jälle selga tõmmata. Ta poetas pisaraid, need tilkusid Dickie sinise-valgetriibulisele päevasärgile, mis oli kohvris kõige peal; särk oli tärgeldatud, puhas ja uhiuus, nagu ta oli selle Mongibellos Dickie sahtlist võtnud. Paraku olid rinnataskule tikitud Dickie pisikesed punased nimetähed. (lk 128-129)

Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)

Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal tuvid — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik plaza'le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. Plaza mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas kakofooniaks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suvepäikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri. (lk 131)

Ta oleks võinud lendu tõusta nagu lind! Need tolvanid! Ninapidi mollis, aga ise ei saa arugi! Neile ei tule pähegi, et Dickie puges peitu sellepärast, et ta polnudki Dickie Greenleaf! Nad kahtlustasid ainult seda, et Dickie Greenleaf võis tappa Freddie Milesi. Aga Dickie Greenleaf oli surnud mis surnud ja tema, Tom Ripley, on väljaspool hädaohtu! Ta võttis telefonitoru.

"Palun ühendage mind Grand Hoteliga," ütles ta. "Il ristorante, perpiacere. Kas reserveeriksite mulle kella poole kümneks üheinimeselaua? Tänan teid. Nimi on Ripley. R-i-p-l-e-y."

Täna õhtustab ta täie toredusega. Imetleb Canale Grande'l mänglevaid kuukiiri. Jälgib gondleid, mis triivivad laisalt, nagu sõidutaksid mesinädalaid veetvaid noorpaare vaatama gondoljeere ja kuuvalges vees peegelduvaid aere. Tom ei jõudnud seda ära oodatagi. Ta tellib kõige kallima roa, Grand Hoteli firmaroa, faasanirinna või petto di pollo, alustuseks cannelloni't, maitsvat koorekastmega pastarooga ning head valpolicella't, mida tulevikuunistuste ja edasiste plaanide sepitsemise kõrvale rüübata.

Rõivaid vahetades tuli Tomile hiilgav mõte: tal peaks olema ümbrik, millele oleks kirjutatud, et seda ei tohi mitme kuu jooksul avada. Ümbrikus oleks Dickie allkirjaga testament, mis pärandaks kogu Dickie raha ja sissetuleku temale. Oli see vast mõte! (lk 139)

Tom ei pidanud oma hotelli mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid niisuguseid tõesti palazzo'deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõita gondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollise võtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sissepääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonet tänavast eraldav kivimüür, viis aeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikku oliivipuud ja lindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi. Ilu oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aastat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143)

Lorenzo Franchettil oli seljas roosa tikitud vest, all inglese, Inglismaal õmmeldud ülikond ning jalas tugeva kontsaga Inglise kingad. Tema vend oli samamoodi riides. Seevastu Peter oli pealaest jalatallani Itaalia riietes. Tom oli juba ammugi pidudel ja teatris tähele pannud, et Inglise rõivaste kandja on itaallane, ja vastupidi. (lk 153)

Tom puges sooja voodisse tagasi ja püüdis veel tukkuda. Ta mõtles, kas Marge oli koputust kuulnud ja tuleb uurima, kes käis, aga Marge polnud vist ärganudki. Tom kujutles, kuidas ta ütleb härra Greenleafile tere, surub tal kätt. Ta püüdis kujutleda ka küsimusi, aga vaim oli unesegane ja see tegi pelglikuks. Tom oli liiga unine, et küsimusi ja vastuseid välja mõelda, kuid liiga pingul, et uinuda. Ta oleks tahtnud kohvi keeta ja Marge üles ajada, et oleks, kellega juttu rääkida, aga lihtsalt ei suutnud tema tuppa minna ning laialipillutud pesu ja sukki näha, lihtsalt ei suutnud. (lk 156)

Tom vahtis lakke ja unistas laevareisist Kreekasse. Ta sõidab Veneziast üle Aadria mere ja siis üle Joonia mere Kreeta saarele. Vaat, mida ta suvel teeb. Juunis. Juunis. Kui armas ja õrn sõna, selge, ramb ja päikesepaisteline. (lk 163)

Oli imelik tunne lugeda New Yorgi tuttavatest, Edist ja põhupea Lorraine'ist, sellestsamast, kes oli tahtnud end Tomi kajutisse peita ja koos temaga ära sõita. Imelik ja igav. Kui haledat elu nad elavad: rähklevad New Yorgis, trügivad metroos, vahivad meelelahutuseks mõnes Kolmanda avenüü urkabaaris televiisorit, ja kui leiavadki vahel harva raha Madisoni avenüü baari või heasse restorani minekuks, on nende elu ometi masendavalt hall võrreldes Venezia kõige viletsamagi trattoria'ga,kus pakutakse rohelist salatit, oivalist juustu ja maailma parimat veini! (lk 165)

Võib-olla ei lähe ta enam kunagi Ameerikasse tagasi. Seda soovi olid temas tekitanud rahulikud üksildased õhtud Venezias ja Roomas. Õhtud omaette, kui ta uuris maakaarte või lamas sohval ja lehitses reisijuhte. Õhtud, kui ta vaatas oma rõivaid — oma ja Dickie rõivaid —, katsus Dickie sõrmuseid, silitas antiloobinahast kohvrit, mille oli Guccist ostnud. Ta oli määrinud kohvrit erilise Inglise nahktoodete hooldusvahendiga, et nahk kauem vastu peaks. Tomile meeldisid kallid asjad, neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid eneseväärikust. Tomil polnud suurushullustust, ta armastas kvaliteeti. Kallid asjad meenutasid talle, et ta on olemas, ja aitasid tal elust rõõmu tunda. Nii lihtne see oligi. Juba see üksi oli midagi väärt. Tom tundis elust rõõmu. Seda oskavad vähesed, isegi kui neil on raha. Et elust rõõmu tunda, pole raha õieti vajagi, vähemalt mitte kuigi palju, selleks oli vaja hoopis kindlustunnet. (lk 165)

Marge tuli paljajalu trepist alla. Tom tõusis istukile. Neiul oli käes pruun nahkkarp.

"Leidsin Dickie sõrmused," ütles ta hingetult.

"Ah jaa. Ta andis need minu kätte hoiule." Tom tõusis püsti.

"Millal?"

"Vist Roomas." Tom taganes sammukese, jalg põrkas vastu kinga; ta võttis selle üles, et poleks näha, et ta närvitseb.

"Mis tal plaanis oli? Miks ta need sulle andis?"

Küllap otsis tüdruk niiti, et rinnahoidjat parandada, mõtles Tom. Pagan võtaks, miks ta sõrmuseid ometi kuhugi mujale polnud pistnud, näiteks kohvri voodri vahele? "Pole õrna aimugi," ütles Tom. "Ju tal tuli selline tuju. Sa ju tunned teda. Ta ütles, et kui midagi peaks juhtuma, tahab ta, et sõrmused jääksid mulle."

Marge oli hämmeldunud. "Kuhu ta läks?"

"Palermosse, Sitsiiliasse." Tom hoidis kinga mõlema käega, valmis kontsa relvana kasutama. Tal käis kähku läbi pea, kuidas ta lööb tüdruku kingaga uimaseks, lohistab ta uksest välja ning viskab kanalisse. Ta ütleb, et tüdruk oli vetikatel libastunud ja vette kukkunud. Et Marge oli hea ujuja, siis oli Tom arvanud, et ta suudab end vee peal hoida.

Marge põrnitses karpi. "Siis kavatses ta ju end ikkagi tappa."

"Jah... kui soovid, sõrmused... Need jätavad tõesti mulje, et ta tappis end." (lk 166)

Tom vajus taas sohvale ja sirutas jalad välja, liiga väsinud, et kingi ära võtta. Täpselt sama väsinud nagu pärast Freddie Milesi tapmist, mõtles ta korraga, või nagu San Remos pärast Dickie tapmist. Ta oleks jälle äärepealt tapnud! Ta mäletas kainet vaagimist, kuidas Marge kingakontsaga oimetuks lüüa, aga mitte veriseks, kuidas ta läbi halli lohistada, uksest välja vedada — tuled kustutab ta enne muidugi ära, et keegi ei näeks; ta mäletas, et oli kiiruga nuputanud loo et Marge libastus, ja tema oli arvanud, et tüdruk jaksab trepi juurde ujuda, ega olnud seepärast talle järele hüpanud ega ka abi kutsunud, kuni... Ta oli kujutlenud koguni, mida tema ja härra Greenleaf teineteisele ütlevad, härra Greenleaf vapustatud ning jahmunud, tema ise pealtnäha samuti, aga ainult pealtnäha. Sisimas on ta rahulik ja enesekindel nagu pärast Freddie mõrva, sest tema juttu ei saa kummutada. Tom valetas väga hästi, sest ta mõtles kõik nii põhjalikult, nii värvikalt ja elavalt läbi, et hakkas ise oma valesid uskuma.

Ta nagu kuulnuks oma häält: "...seisin trepil ja hõikasin teda, arvates, et ta tuleb kohe pinnale või teeb niisama nalja... Ma ju ei teadnud, et ta oli viga saanud. Alles ta seisis trepil, väga heas tujus..." Tom pingutas end. Tundus, nagu mängiks peas grammofon, nagu toimuks elutoas näitemäng, mida ta ei saa katkestada.

Tom nägi end ukse juures koos Itaalia politseinike ja härra Greenleafiga. Ta nägi ja kuulis end tõsiselt kõnelevat. Ja teda usuti.

Ei jutt ega pettekujutlus, nagu oleks ta seda teinud (tegelikult Tom ju teadis, et ei olnud seda teinud), kohutanud teda nii väga kui mälestus sellest, kuidas ta oli Marge'i ees seisnud, king käes, ning kõik jahedalt läbi mõelnud. Ja see, et ta oli seda juba kaks korda teinud. Need kaks korda olid fakt, mitte pettekujutlus. Võis ju öelda, et ta polnud tahtnud seda teha, aga ta oli seda siiski teinud. Ta polnud tahtnud mõrtsukaks saada. Vahel läks tal meelest, et oli tapnud. Aga mõnikord — nagu praegu — ei saanud ta seda peast. Täna oli ta selle tõesti unustanud, siis kui mõtles varandusest ja sellest, miks talle meeldis elada Euroopas.

Tom keeras end külili. Ta higistas ja vappus. Mis temaga toimus? Mis oli juhtunud? Kas ta räägib homme härra Greenleafile hulga totrusi? Ütleb, et Marge kukkus kanalisse, tema karjus appi, kargas vette, aga ei leidnud tüdrukut? Järsku läheb ta Marge'i enda kõrval segaseks? Kas läheb ta ikkagi segaseks, laob loo lagedale, ütleb, et on hullumeelne?

Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..." (lk 167-168)

"Olen paipoiss, aga mul on sellest kõrini," kurtis Tom. "Vahin siin ainult viisakusest ja et aidata. Kui veel mõni reporter mu majja trügib, saab ta otse kohe haavlilaengu tagumikku." Tom oli tõesti ärritunud ja nördinud, seda oli häälestki kuulda.

"Saan sinust väga hästi aru," tundis Peter kaasa. "Tead, ma sõidan mai lõpus koju. Kui tahad, tule Iirimaale. Seal on haudvaikne, seda ma sulle ütlen."

Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausameelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)

Mai keskel oli Tom ostnud pileti Kreekasse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud auto ning sõitnud Veneziast Brenneri kaudu Salzburgi ja Münchenisse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas Englischer Garten'is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus vaimustuses. (lk 183)

Tomi nimel oli ainult kaks tuhat dollarit, mille ta oli endale Dickie pangaarvelt üle kandnud ja Dickie elatisrahast kokku hoidnud. Rohkem polnud ta kolme kuu jooksul söandanud kõrvale panna. Tom ei suutnud vastu panna riskile ja hädaohule, mis kaasnesid Dickie päranduse püüdmisega. Ta oli Venezia üksluistest sündmusvaestest nädalatest surmani tüdinud, iga järjekordne päev rõhutas, kui muretu ja igav on tema elu. [---] Tom tundis tühjust ja otsusevõimetust. Need ähvardasid teda hulluks ajada ja lõpuks võttis ta kätte ja sõitis Münchenisse. Kui ta oli Veneziasse tagasi tulnud, et Kreeka-reisiks asjad pakkida ja maja kinni panna, oli tühjustunne veelgi süvenenud. Kreeka iidsetele saartele valmistus sõitma kohmetu alandlik Tom Ripley, kellel oli pangas kaks tuhat dollarit, aga raha sulas sõrmede vahelt, nii et tuli hoolega aru pidada, kas ta saab endale isegi kunstialbumit lubada. See oli väljakannatamatu. (lk 183)

Venezias otsustas Tom, et sellest tuleb kangelaslik merereis. Ta läheb Kreeka saartele julge ja enesekindla isiksusena, mitte ümmarguse nullina Bostonist. Kui Pireuse politsei võtabki ta kinni, jääb talle mälestus päevadest, kui ta seisis laeva vööris meretuultes, seilas üle tintmusta mere nagu võidukalt retkelt naasev Iason või Odysseus. (lk 183)

Tom püüdis Kreekale keskenduda. Kreeka oli tema silmis otsekui kullaga häilitud — sõjameeste soomusrüüde kullaga, kuulsate päikesekiirte kullaga. Ta nägi vaimusilmas rahulikke raidkujusid, niisuguseid nagu Erechtheioni karüatiidid. Tom ei tahtnud minna Kreekasse, sõrmejäljed Damoklese mõõgana pea kohal rippumas. See rikuks tuju. Ta tunneks end põlastusväärse rotina, kes sibab Ateena rentslites, räpase kerjusena, kes palub Saloniki tänavatel almust. Tom surus käed näole ja puhkes nutma. Kreekaga on lõpp, unistus oli lõhkenud nagu kuldne õhupall. (lk 185)

Kõige halvem märk oli see, et Roverini, kes seni oli olnud Tomiga väga sõbralik ja avameelne, ei poetanud Veneziast leitud kohvrite ja maalide kohta poolt sõnagi. Tom askeldas terve öö ja terve päeva, et kõik ärasõidueelsed pisiasjad korda ajada, maksta Annale, Ugole ja kaupmeestele. Ta ootas, et iga hetk tuleb politsei. Alles viis päeva tagasi oli ta rahulik, nüüd aga ähvardas ärev ootus südame seest süüa. Tom ei saanud magada, süüa ega rahulikult paigal istuda. Anna ja Ugo tundsid kaasa, sõbrad muudkui helistasid ja küsisid, kas Tom teab kohvritest midagi — see tundus saatuse irooniana ja oli Tomile liig. Saatuse iroonia oli ka see, et Tom tohtis ärevust, lootusetust ja ahastust välja näidata ning see ei äratanud kelleski kahtlust. Kõigi meelest oli see loomulik, sest võib-olla oli Dickie tõesti mõrvatud; kõigi meelest oli paljutähendav, et kõik Dickie asjad olid kohvris, isegi pardel ja kamm. (lk 186)

Hellenese pardale astunud, tundis Tom end nagu kõndiv viirastus. Ta oli magamata, söömata, espressot täis tangitud ja liikus ainult tahtejõu varal. Ta oleks tahtnud küsida, kas laeval on raadio, aga küllap ikka on. See oli ju suur kolme tekiga laev, mis võttis peale nelikümmend kaheksa reisijat. Viis minutit pärast seda, kui stjuuard oli pagasi kajutisse toonud, kukkus Tom kokku. Ta mäletas, et lamas silmili kois, käsi kõveras keha all, nii väsinud, et ei jaksanud end liigutadagi, ning ärgates tajus ta, et laev liigub, rullab rauges rütmis. See andis aimu suurest jõust, mida ei takista miski, mis pühib kõik oma teelt. Tom tundis end paremini, ainult käsi oli surnud. Kell oli kolmveerand kümme ja väljas oli päris pimedaks läinud. (lk 186)

Tom kahetses ainult seda, et ta polnud jõudnud kogu maailma näha. Ta tahtis käia Austraalias. Ja Indias. Ta tahtis käia Jaapanis. Ja Lõuna-Ameerikas. Näha nende maade kunsti — ja surra, mõtles Tom. Ta oli kunstist palju õppinud, koguni Dickie keskpäraseid maale jäljendades. Pariisi ja Rooma kunstigaleriides oli ta avastanud, et tunneb maalide vastu suurt huvi. Varem polnud ta seda märganud — aga vahest polnud seda huvi varem olnudki. Tom ise ei tahtnud kunstnikuks saada, aga kui oleks raha, mõtles ta, siis koguks ta suurima rõõmuga maale ja aitaks noori kunstnikke. (lk 187-188)

Kas see oli nali? Aga Burke-Greenleafi kirjapaber tundus ehtne: paks, krobeline paber, graveeritud kirjapea; liiatigi ei teeks härra Greenleaf ilma pealgi säärast nalja! Tom läks ootava takso juurde. See pole nali. Kõik kuulub talle! Dickie raha ja vabadus! Talle tundus, et vabadus, nagu kõik muugi, on talle ja Dickie'le ühine. (lk 191)

Tom kujutles, kuidas ta tõstab jala Kreetale, sellele piklikule saarele, mida kroonivad kuivad sakilised kraatrihuuled, kujutles laeva sildumisel puhkevat melu, poisikesi, kes kipuvad pakke kandma, et saada jootraha, ja seda on Tomil külluses, tal on raha kõigeks ja kõigile. Ta nägi kujuteldaval sadamasillal nelja liikumatut kuju, kannatlikult ootavaid Kreeta politseinikke. Ühtäkki ta kangestus. Kas edaspidi viirastub talle kõigis sadamates, et politseinikud ootavad just teda? Aleksandrias? Istanbulis? Mumbais? Rios? Sellele ei tohi mõelda. Tom ajas selja sirgu. Ei maksa reisi kujutluspiltidega rikkuda. Isegi kui sadamasillal seisavad politseinikud, ei tähenda see...

"A donda, a donda?" küsis taksojuht itaalia keeles.

"Hotelli, palun," ütles Tom. "Il meglio albergo. Il meglio, il meglio!" (lk 191, romaani lõpp)