Akrobaat

Proosa

Hommikul võtsid nad kohvikus pruukosti ja lonkisid randa. Pikkade pükste all olid neil supelpüksid. Päev oli jahe, aga vette võis siiski minna. Mongibellos olid nad külmemagi ilmaga ujumas käinud. Rand oli peaaegu inimtühi — mõned omaette hoidvad paarikesed ja salk mehi, kes mängis kaldapealsel mingit mängu. Lained kaardusid üles ja murdusid liival talvise ägedusega. Nüüd märkas Tom, et meestesalk tegeles akrobaatikaga.

"Vist profid," oletas Tom. "Kõigil on ühesugune kollane niudevöö."

Tom jälgis huviga, kuidas ehitati inimpüramiidi: jalad toetati kummuvatele reitele, käed haarasid küünarvartest. Ta kuulis hõikeid: "Allez!" ja "Un — deux!"

"Vaata!" ütles Tom. "Ülemine võtab koha sisse!" Ta seisis vaikselt ja jälgis kõige väiksemat, umbes seitsmeteistkümneaastast poissi, kes upitati kolmest ülemisest mehest keskmise õlgadele. Nooruk seisis sirgelt, käed laiali, nagu plaksutajaid tänades. "Braavo!" hüüdis Tom.

Poiss naeratas Tomile, enne kui hüppas maha, nõtkelt nagu tiiger.

Tom vaatas Dickie poole. Dickie silmitses lähedal pingil istuvaid mehi.

"Kümme tuhat haldjat koos koogutamas tantsuhoos," ütles Dickie hapult Tomile.

Tom jahmus ja tundis siis samasugust kõrvetavat häbi nagu Mongibellos, kui Dickie oli öelnud: Marge arvab, et sa oled lilla. Olgu pealegi, mõtles Tom, akrobaadid on homohaldjad. Võib-olla kubiseb Cannes homodest. Ja mis siis? Tomi käed olid püksitaskus kõvasti rusikas. Ta mäletas tädi Dottie mõnitusi: Mammapoeg! Maast madalast mammapoeg. Täpselt nagu isa! Dickie seisis, käed vaheliti, ja tuiutas ookeani. Tom hoidus meelega akrobaatide poole vaatamast, ehkki nad olid palju huvitavamad kui ookean.

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 68-69

Ta püüdis sõbrannade käest üksikasjalikult välja uurida, mida Euroopa kuulsaim lõvitaltsutaja Filipiino siis ikkagi oli teinud, aga sõbrannad kehitasid õlgu ja rääkisid vaimustusega hoopis akrobaatidest, kes publiku hulka tohutult õhusuudlusi olid saatnud, ja kuidas nad riides olid ja mismoodi don Alfredo — mis don Alfredo, pahandas Johanna, räägi ometi veel lõvidest — noh, loomad nagu loomad ikka, üksainus lõvi oligi, hüppas läbi põleva rõnga — Läbi põleva rõnga?! — Jah, ja pärast seda tuligi don Alfredo... Tont temaga, selle don Alfredoga, kelle nimi oli näiteks Paul Peterson ja kes teenis endale elatist sellega, et neelas igal õhtul mõõku alla, kuni oli lõpuks läbi torgatud nagu nõelapadi.
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 23

Amet - ta oli õhuakrobaat - näis teda olevat vormis hoidnud. See andis talle teatava võlu. Tema jalad olid eriliselt sitked nagu neil, kes õhus trikke teevad, randmetes oli tunda kangi jäikust, kõnnakus puukoortega kaetud areeni vetruvust: justnagu oleks õhk oma kerguse, oma vastupanu puudumisega osutunud peaaegu ületamatuks takistuseks ja muutnud tema saleda ja kompaktse keha näiliselt massiivsemaks kui maa peal liikuvatel naistel. Tema näol oli pinevil ilme nagu võõra keskkonnaga kohanenud organismidel. Tema nahal näis olevat samasugune muster kui kostüümilgi: trikood, mis oli luitunud kolm korda päevas tehtud proovide tolmust, kaunistasid punased ja kollased rombid, sügav seljadekoltee ja rüüsid ümber käsivarte, lisaks punased sukkpüksid ja nööritavad saapad - oli tunne, et muster läbistab tervet tema keha nagu kõva siiruviirulist pulgakompvekki ning tema kummis jalgevahe, mis toetus trapetsile, üks jalg kõverdatult vastu teise säärt, oli niisama kõva, otstarbekohane ja sile kui tammepuit. Sukkpüksid ei olnud enam kehakate, vaid tema ise: õmblustega tugevdatud jalgevahe oli pingul nagu tema enda nahk, nii et ta mõjus sootu nukuna. Ühest õmmeldud asjast sai lapse lelu, teisest ei ühelegi mehele naist.
Djuna Barnes, "Öömets", tlk Krista Mits, LR 11-13 2016, lk 27-28

"On ju vahva?" küsis emme, pigistades Antoška niisket pihku ning maailma parima emme kroon sätendas tema juustes, piinates, pimestades. Oma partiid viimse noodini peast teadev Antoška noogutas, alludes nähtamatule piitsale ja - alle hopp! - hüppas kuulekalt läbi päris tõeliselt leegitseva tulerõnga. Ta vihkas tsirkust - hirmu ränkraske kontsentratsiooni, meeleheite ja valu pärast. Tsirkuses oli kõigil halb olla, isegi puudlitel ja lõvidel, kes saatsid piinatud pilguga samasuguse ärapiinatud dresseerija iga liigutust. Iga "alle" või "hopp" peitis endas lööki - kiiret, kõrvetavat, nähtamatut, kuid päris ehtsat.

Valus!

Ja jälle - valus.

Hopp!

Antoška, suu õudusest paokil, vaatas akrobaate ja kloune - vananevaid, tinutavaid, õnnetuid. Läbi valge mingi, sulgede ja litrite vaatasid teda inimlikud silmad - väsinud, pingutusest verd täis valgunud, kollakate skleeradega, haiged. Harjumuslik liigesevalu, harjumuslik hirm end vigastada, närune palk, närune kadedus, väljakannatamatu gastrollipiin, hais, rööpapõkkudel õõtsuv rahvas, ohtlik, reetlik platskaart...

Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2015, lk 107-108

Luule

Ning tugipuuta, nöörita
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
/---/
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.

Betti Alver, "* Maailma saatust alati" koguteoses "Arbujad" (1938), lk 12

Ennäe õuna kinni hoidmas puust
õhuakrobaati teise suust
külmakartjat jahtuvastki leest
hapuarga lahtuvastki meest
ennäe seda naist ja seda meest
nelja käega kinni hoidmas kuust
aga kuu on auke täis kui juust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

Paul-Eerik Rummo, "Kinni hoidmas" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 26