Õun

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna Maria Punz, "Vaikelu õunakorviga" (1754)
George Dunlop Leslie, "Õunakoored" (1880)
Anna Lea Merritt, "Eeva" (1885)
Levi Wells Prentice, "Õunad plekkämbris" (1892)
Anthonore Christensen. Õunapuuoksad (1910)
Firmin Baes, "Õunakoristus" (1914)
Joseph Kleitsch. Õunte madonna (1927)
Ella Ehrenberger (1874-1945), "Sügise sõnumitoojad". s.d.

Õun on õunapuu vili, botaanilises mõttes õunvili.

Piibel[muuda]

Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda,
tema vili on magus mu suule.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.

Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema pahem käsi on mu pea all,
parem käsi kallistamas.

Proosa[muuda]

  • Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.
„Indrek,“ hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki.“
Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.
„Onu, las mina!“ hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.


  • Homme pidi suur lambakari, mis eilsest saadik väetas naaberpõldu Mangoldide juures, aetama tema sugulaste suurele õunapuuväljale. Seepärast tahtsid need täna õuntekorjamise lõpetada. Kolmkümmend viis läbipõimunud okstega krobelist puuvõra, mis võimsalt sirutusid sinendavasse õhku, olid kuldrenette tihedalt täis. Kõik õunad olid niivõrd läikivad ja valmid, et nad nüüd, varases hommikuvalguses, leegitsesid nagu lugematud väikesed ümarad päikesed. (lk 5)
  • Samal ajal aga laps, Lotte ja Herberti, gestaapo poolt surnuks piinatud Herberti laps, avas aiavärava, astus aasale ja jäi esimese õunapuu alla seisma.
Algul vaatles ta ainult puu tüve ja tõmbas sõrmega mööda selle krobelist koort, siis aga kallutas peakese kuklasse. Üksteisest läbipõimunud oksad sirutusid võimsalt ülespoole, kuid kogu võra püsis siiski liikumatuna. Ka laps ei liigutanud end. Puu lehed, mis alt vaadatuma paistsid täiesti mustadena, värelesid lakkamatult. Läbi lehtede helkis õhtune taevas. Üksik längus päikesekiir tungis okste vahele ja tabas midagi ümarat ning kuldset.
"Üks ripub üleval," hüüdis laps.
Köögis kargasid kõik ehmunult püsti ja mõtlesid, et ei tea mis hirmus asi on juhtunud, jooksid siis õue ja vahtisid ülespoole. Seejärel toodi kohale puuviljakäärid. Kuna lapsel polnud veel küllalt jõudu, juhtisid teised ta kätt, mis hoidis raskeid puuviljakääre nagu hiigelkrihvlit. Juba olidki käärid õuna kohal, juba potsatas õun maha: tere õhtust, õunakene!
"Võid õuna endale võtta," ütles proua Marnet, ja leidis ise, et ta on väga helde. (lk 325-326)


  • Loomad olid pidanud endastmõistetavaks, et mahakukkunud õunad jagatakse võrdselt kõigi vahel, kuid ühel päeval tuli käsk, et kõik õunad tuleb kokku korjata ja riistakuuri sigade käsutusse tuua. Mõned muud loomad nurisesid selle üle, aga sest polnud tulu. Selles asjas olid kõik sead täiesti ühel meelel, sedakorda isegi Lumepall ja Napoleon.

Luule[muuda]

Faust (noorega tantsides):
Üht kaunist und ei unusta.
Noort uibut nägin unes ma.
Kaks kaunist õuna läikis puus,
neid läksin murdma, vesi suus.
Kaunitar: Ma tean, et juba paradiis
te mõtted õunte peale viis.
Hea meelega ma aitan teid —
ka minu aias kasvab neid.
Mefistofeles (vanaga tantsides):
Üht võigast und ei unusta.
Suurt lõhmust nägin unes ma.
Puul oli sügav lõhe sees,
jäin seisma võlutult seal ees.


Saab ploomil küpseks liha, valmib luu,
veel imendub aroome rakkudesse.
Ja laisalt ootamas on mahlapresse
õun õuna kõrval... Et saaks selleks suu,

vein sõstraist juba käärima on pandud
ja keldrist kerge lõhnavoog kui aim
hõrkhapukana läbi uste kandub.

  • Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109


Ennäe õuna kinni hoidmas puust
õhuakrobaati teise suust
külmakartjat jahtuvastki leest
hapuarga lahtuvastki meest
ennäe seda naist ja seda meest
nelja käega kinni hoidmas kuust
aga kuu on auke täis kui juust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

  • Paul-Eerik Rummo, "Kinni hoidmas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 182


Küll lutsutaksin su luid, sa mu arm.
Küll rahuldaks alles mu isu
Su reite meekärg, Su rinna suhkrune liha,
Su kõri mahlakas õun.

Kirjandus[muuda]

  • Nazim Hikmet. "See punane õun". Tõlkinud Ly Seppel ja Ain Kaalep. Tallinn: Eesti Raamat, 1965
  • Ene Mihkelson. "Võimalus õunast loobuda". Tallinn: Eesti Raamat, 1990
  • Mari Saat. "Õun valguses ja varjus". Tallinn: Eesti Raamat, 1985

Vanasõnad[muuda]

  • Ilus õun, uss sees.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel