Mine sisu juurde

Alpikann

Allikas: Vikitsitaadid
Maria Sibylla Merian (võimalik, et koostöös tütarde Johanna Helena Herolti ja Dorothea Maria Graffiga), "Valge alpikann" (pärast 1691)
Johanna Beckmann, alpikannid teoses "Die Gartenwelt" VI (1902)
Olga Wisinger-Florian, "Vaikelu valgete ja punaste alpikannidega" (1910-1911)
Florence Engelbach, "Alpikann" (1931)

Alpikann ehk tsüklaamen (Cyclamen) on paarikümne liikmega mugultaimede perekond nurmenukuliste sugukonnas, mürsiineliste (Myrsinaceae) alamsugukonnas. Looduslikult elavad alpikannid Vahemere ümbruses, kultuuristatud on neid ka karmima kliimaga aladele nii poti- kui aialilledena.

Proosa[muuda]

  • Ta kuulis ülal mrs. Ramsay kiireid samme; kuulis tema reibast, siis tasast häält; silmitses põrandamatte, teetoose, klaasist lambivarje; ootas üsna kannatamatult; ihkas asuda tagasiteele, kindlalt otsustanud naise kotti kanda; kuulis siis teda väljuvat, ust sulgevat; ütlevat, et nad peaksid hoidma aknad lahti ja uksed kinni, küsima tema poolt kõike, mis neil vaja (ilmselt rääkis ta lapsega), kui äkitselt astuski naine sisse, seisatas hetkeks sõnatult (otsekui olnuks stseen ülal teesklusmäng, millest ta nüüd hetkeks puhkas), seistes viivu täiesti liikumatult Sukapaelaordu sinist linti kandva kuninganna Victoria pildi ees; ja korraga taipas noormees, mis see on, jah, just see: — et mrs. Ramsay on kõige ilusam inimene, keda ta eales näinud.
Silmis tähekiirgus ja peas loor, juustes aasa- ja alpikannid - mis totrust ta küll mõtleb? Naine on vähemalt viiekümnene; tal on kaheksa last. Nii teel läbi lilleväljade, tõstes rinnale puhkenud pungi ja kadunud tallekesi; silmis tähekiirgus ja juustes tuul - Tansley võttis tema koti.
  • Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, Hea Lugu, 2018, lk 20


  • Umbes poole miili kaugusel meie majast kõrgus kaunis suur, rohtu ja kanarbikku kasvanud mäekuhik, harjal kolm tillukest oliivisalu, nende vahel mirdipadrikud}. Ma nimetasin neid salusid alpikannimetsadeks, sest igal aastal kindlal ajal lõi puudealune õhetama erksalt veinpunastest alpikanniõitest, mida siin tundus ka tihedamalt ja lopsakamalt kasvavat kui kusagil mujal ümbruskonnas. Trullakad korpas mugulad kükitasid austritena mullas, igaühel püsti tutt tumerohelisi heledasoonelisi lehti ja kimp imekauneid õisi, mis olid nagu erepunastest lumeräitsakatest kokku pandud. /---/ Künkaharjal näis oma eratuul olevat, kuigi üsna nõrguke, sest ükskõik kui lämbe ka all orus ei olnud, kolme oliivituka vahel mängles ikka kerge tuuleke, lehed sosistasid ja rippuvad alpikanniõied kummardusid üksteisele lõputus tervituses.

Luule[muuda]

kummalise tõotuse andsin ma sulle hoida alati
elavaina neid punaseid alpikanne mis sa mulle
kord kinkisid hoida alati elavaina neid lilli
ja nende kaudu hoida alati elavana ka sind

ennast /---/

                                      alati
ostsin ma lillepoest uusi ja ikka punasemaid
alpikanne kui vanad juba närtsinud olid alati
ostsin kuni ma ükskord ühel hommikul taipasin

et need elavad lilled on tegelikult ainult
imepisikesteks osakesteks selles suures
süsteemis mis meid lahutab ja siis panin ma
nende asemele paberist lilled

  • Toomas Liiv, "Armastus ikka punane" kogus "Kurbus vikerkaarest" (1971), lk 10


Alpikannide valevad pungad,
tipus roosakad nibuväljad.
Mulle puhkeb kevade ootel
Sinu rindade rõõskus.

  • Ants Paikre, "* Alpikannide" kogus "Vere tõus ja mõõn" (1982), lk 45


Tol päeval —
lumes külmuvad alpikannid
terav taevavalgus
üle maa —
avati mälestusmärk
vanale ja kuulsale mehele
kellele saatus on lubanud
meid uhke olla

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel