Rein Saluri
Ilme
Rein Saluri (22. september 1939 Salla vald, Virumaa – 13. oktoober 2023) oli eesti bioloog, kirjanik ja tõlkija.
Lühiproosat
[muuda]- Elu on ikka keerulisem kui kirjandus, ja belletristlikud metamorfoosid ei tähenda midagi, st tähendavad kõike. (lk 24)
- Mui endal on kõik kohad alustatud, lõpetamata, poolikuid käsikirju täis, igal pool vedeleb midagi - alustused, hoovõtud...
- Kõik kohad on saatmata kirju täis, pole postmarke, pole tahtmist. Pole ahju, kaminat, leelõugast, kus prahti põletada. Käsikirjad põlevad hästi, Bulgakov vigurdas kujunditega. Vaene tarkpea Gogol, kuidas ta oma hulluses põletas ja põletas ja põletas!
- Olen hädas selle prahiga, olen hädas mälestustega. Need tüütud eilsed urinad ja kiunumised... (lk 25)
- Paks kaust pealkirjaga "Isiklikud asjad". Turtsun koos koeraga tolmupilvedes. Kas visata kõik prügikasti? Vanalinn on täis paberipahna, tuul lennutab ajalehti, jäätisepabereid, tükkideks rebitud ei-tea-mida.
- Lehtedel punasega kellegi ütlemised, sinisega minu enda (?) reageeringud, millest ei saa mõhkugi aru. Ilmselt oli kavas midagi kirjutada, õnneks ei kirjutanud, vist ei kirjutanud, ei mina mäleta.
- EI MINGEID MÄLESTUSI! (lk 25)
- Mati, kas Sa tead, mis on kirjanduse mõte, mina küll ei tea. (lk 26)
- Vahing ütles: "Mh-hh." Mina ütlesin, et niimoodi ütlevad paljud, kas see ütlemine on temast alguse saanud või kellestki muust.
- "Ikka minust," vastas Vaino.
- Ma rääkisin, et Raine Loo oli minuga kurjustanud, kui ma mitu korda olin öelnud "mh-hh".
- "Mh-hh," ütles Vahing. "See on hea sõna, saab kõik ära öelda." (lk 28)
- Mati, kevad läheneb. Varsti hakkavad märtsikassid kräunuma. Ma loodan, et Sinu allüürnikud on kombekalt steriliseeritud?
- Kuigi on öeldud, et "Koera pulmas oleks ka hää, aga liiga palju tuleb traataidest läbi pugeda" (vt Eesti vanasõnad 1,4077). (lk 29)
- Rein Saluri, "So what?", Vikerkaar 3/1993, lk 24-29
- Nad oleksid ennast julgemini tundnud vesivärvide võõba all, hirmuäratav mask ja veidrad hõlstid oleksid neid terve üksildase hommikupooliku kaitsnud. Kellelt nad on õppinud valeriideid selga tõmbama, valenägu ette maalima; see ei ole lihtlustlik mäng, neil pole kellegi ees oma väljamõeldist näidata? Nad lohistasid liiga pikki lillelisi seelikuid järel ja tüdinesid ainult hoovi peäl ringiratast tammumisest, tulid mulle vastu ja ei tahtnud, et keegi neid ära tunneb, nad peitsid oma pelgust iseenda eest.
- Kas nad on seda minult õppinud? Kus ma olen midagi sellist läbi elanud — ainult otsimine ja minek ei tea kuhu? Teadmine, et ka leidmine, äratundmine ei saa olla rõõmus. (lk 1492)
- See võis olla minu sünnipäev, vaevalt tollal mingeid teisi tähtpäevi peeti, vaid sündimine vääris meelespidamist, tuletas meelde, et hoolimata kõigest oled sa siia maailma loodud ja pead ühel kindlaksmääratud päeval rõõmu tundma või kurvastama. Igatahes seisis kapplaual voodi kõrval taldrik, sellel suhkruga läbiimmutatud leivatükid, mis olid hoolitseva saamatusega selliselt kokku pandud, et pidid meenutama kooki või torti, keset leivatükke külmavõetud õunapabul, kortsunud kest püdelat viljaliha koos hoidmas. Võib-olla oli seal ka mingi kingitus, ma ei mäleta, kuid võis olla papitükist väljalõigatud ülehõbetatud eesel või hobune, seljas okaskrooni kandev jumalapoeg, nii nagu neid müüdi täiturul kõrvuti luitunud perekonnaikoonide ja kivikõvade lubjaviltidega. Leivatort pidi märkima argipäevast pidulikkust ja kingitus manitses taltumisele ning hardusele, kuid midagi taolist ma tol hommikul ei tundnud, kindlasti sõin leiva kiiresti ära ja ei osanud midagi tunda peale üksilduse, võib-olla ulgusin nagu mahajäetud koer, piilusin aknast välja tänavale, mis õitses mingites sinistes lilledes nagu heinamaa — siin käis vähe inimesi ja keset tänavat jalutasid vabalt kitsed ning lehmad, neid ei valvanud keegi ja nii rahulikke pudulojuseid ma poleks kartnud. (lk 1492)
- Mulle tundus, et kogu linn on paigale tardunud, päike lõõskas ja kõik koerad lösutasid tolmus, keeled ripakil, jälgisid mind roidunud pilguga, nad ei viitsinud isegi kärbseid eemale tõrjuda, vahel mõni virgem naksas korraks hammastega õhku, ükski neist ei vaevunud tõusma. Inimesed olid katuste varjus ja teenisid leiba, olin ainus, kellel jätkus aega pea ees edasi tormata ja millegi peale loota, võib-olla tahtsin ma samuti istuda, käed töös kinni, liigutada sõrmi, näha vaeva, higistada, tundmata muret või rõõmu, rügada ja teada, et see rügamine on ainuvõimalik ja mõistlik. (lk 1493)
- Kuigi kõik väitsid, et minust on palju rohkem kasu, kui loen neile midagi ette, muidu kipuvad silmad kinni vajuma ja vardad langevad sülle; pidin lugema ilmekalt ja rõhutama seda, mis jutumärkidesse pandud, üksluine jorutamine oli veel suigutavam kui sukavarraste klõbin. Meil oli vaid paar kapsaksloetud raamatut, mingid kokkuköidetud naisteajakirjad, kus toiduretseptide — neid lehekülgi ma vältisin —, lõikelehtede ja aiatööõpetuste kõrval järgnesid haledad lood rikaste inimeste vaesest armastusest, ainult etteaimatav õnnelik lõpp säästis kuulajaid pisaratest ja keegi ei tüdinud kuulamast üht ja sama lugu kümneid kordi. Panin kõik oma oskused mängu ja ainsaks kahtluseks olid rasked võõrapärased nimed, mida pidin paratamatult mugandama selliselt kõlavateks, et need teistele meelde jääksid ja minu keelt ei murraks; nimedes oli topeltveesid, ikse ja igrekeid, nendega ei osanud ma midagi peale hakata, salgasin need lugemisel maha ja pidin omatehtud nimed meelde jätma. (lk 1493)
- Selliseid käsi olen hiljem vaid ühel katusemeistril näinud, ühel neist vähestest, kes veel oskavad tõelist rookatust teha — ta ei kasutanud rookimpude silumiseks mingeid abivahendeid ja lükkas palja käega roovarte otsad ühetasaseks, tundus, justkui oleks tal paremas käes alati olnud must labak. Ise pidas ta ennast Taani kuninga pojaks ja ei osanud teha midagi peale rookatuste, ma ei tea, mis temast on saanud. Räägiti küll, et viimati nähtud teda Dirhami rannas, kaugel madalas meres kätega vehkimas, võib-olla läks võidukalt põhja, täitumatu unistus sõgestunud ajus taltunud. (lk 1493-94)
- Mul polnud vajadust rääkida asjadest, mida olin näinud, teised nägid neid samuti. Ma oleksin võinud rääkida oma muljetest, üllatumistest, ammuli sui jõllitamistest ja pea padja alla toppimisest, aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Muljeid ei tahtnud keegi kuulata. Asju, mis nähtud, sündmusi, mis läbi elatud, ei jutustatud ümber, ei tõlgendatud. Need olid ja jäid, uued sündmused, uued vaikimist väärivad ettevõtmised ja kosmistamised tulid läinute asemele, niisama inimlikud, targad ja totrad. (lk 149596)
- Nendest kartulitest üksinda ei aita. Midagi tuleks juurde nuputada, ei tea mida ja millest. Nüüd on kallid naabrimehed platsis ja kärbsemustaga kirjatud kokaraamat jääb Feliksi pea kohale riiulisse, ma ei saa seda alla võtta. Naeravad veel välja. Mannapuder ja kartulid, konservsupp ja kartulid, riisipuder ja kartulid, mis veel? Puhastatud ja pestud kalkun tuleb seest- ja väljastpoolt soolaga hõõruda, lasta veidi aega seista. Eelkergitusega pärmitaignale lisada uhmerdatud kardemoni, veerand klaasi kuumas vees lahustatud safranit, suhkruga vahustatud või, jahuga segatud hästi pestud rosinad ja sukaaditükikesed. (lk 1499)
- Muresid meil ei ole, lauldi vanasti. Teiste ees laulangi. Üksinda tahaks ulguda. Mitte nutta, vaid just ulguda. Nagu vana hunt, karvad sagris, hambad irevil. Ma ei uluks kellegi peale konkreetselt, kellegi peale nimeliselt, jätaksin isegi kuu rahule, uluksin lihtsalt niisama. Ma pean oma muret vaos hoidma ja pisirõõmudesse lahustama. (lk 1500)
- "Sõjavägi on väärt asi. Seal õpid kõik tööd ise ära. Pole kellegi teise peale loota. Ehitad maja ja kasid hobust ja niidad heina ja teed süüa. Iga mees peab enda eest väljas olema. Kui vaja, mängid sibi. Iga kord, kui ma kodus peldikut tühjaks tõmban, tuleb mulle meelde rühmakomandör. Tema ütles ikka, et poisid, ärge krimpsutage nina. Sita peal kasvab leib ja kui leiba ei ole, alles siis võite nina krimpsutada. Praegu õpiks sõjaväes elektriasjandust. Mui on majas liiga vanad juhtmed. Ühel päeval läheb kõik kärssama, aga mina ei saa elektrikut kätte. Või näeks oma silmadega neid praegusaja võimsaid torusid ja värke. Võtame suurtükiväe terviseks," ütles Leo. (lk 1500)
- Ma peaksin palju tegema, aga käed jäävad rippu — niimoodi öeldakse. Kuidas nad rippu jäävad, ma toetan kätega oma tühja pead. (lk 1500)
- Seina taga keerati raadio lahti. Vanem tüdruk saab asjade kulgemisest aru, ta summutab köögist kostvat jorinat. Pole veel midagi öeldud, aga ta teab, et varsti öeldakse. Raadios lauldi ja avaldati austust tööle. Akna taga mulistas põõsalind. Laua taga räägiti juttu. (lk 1500)
- Nüüd hakkas neil kiire. Teil nii mõnigi jutt rääkimata. Te pole veel jõudnud mulle ette heita, miks ma niisugune olen, nagu olen. Lasku lõdvalt, küll asjad edenevad ise. Tuletage meelde head vanasõna, et aeg annab arutust. Et aeg kõik haavad parandab. Ajapikku tuleb tülpimus. Pikapeale väsib hobunegi. Hommik on õhtust rumalam. Õhtu on hommikust segasem.
- Sa ei ole loomulik. Me teame küll, et sa võid ka teistmoodi välja näha. Sa ei ole meiega loomulik. Sa räägid üht juttu ja keegi ei tea, kus su mõtted uitavad. Kes teab, mis juttu sa nurga taga ajad. Kus mul see nurk siin on, maja nelja nurga taga on lage õuepealne ja laiad põllud. Mine külateele ja kisu särk seljas ribadeks — mis see siis olgu, mille eest?
- "Aitäh, naabrimehed, et meeles pidasite," ütlesin Leole ja Feliksile. (lk 1501)
- Öösel on kõik kassid hallid. Ja rotid kollased. (lk 1516)
- Kui paljudele vekslitele ma täna alla kirjutan? Missugune ma õhtuks olen — rahulik või pingul nagu üleskeeratud pillikeel? Kas sõltub see tuule suunast, sellest, kuidas ahi tõmbab, kas puder põhja kõrbeb, keda ma poeteel esimesena vastu tulemas näen? Ma ei näe kedagi, ma ei lähe kuhugi, olen iseendas kinni. Raputan endale varahommikul tuhka pähe ega taha, et keegi seda pealt näeks. Olen endale peainkvisiitor ja pihiisa korraga, neid ameteid ei usalda ma teiste kätte. (lk 1516)
- Rein Saluri, "Lõimetishoole", Looming 11/1980, lk 1491-1516