Pea

Pea on loomadel kehaosa, mis asub keha eesotsas (või ülaotsas).

Draama

ABRAHAM: Ütle, tütreke, mis sind mu katsete juures kõige enam häirib. Äkki lihtsalt pelgad. Kardad ehk lahkamisi ja äralõigatud päid... Pead ei tohi karta — see on imetlusväärne, õrn looduse meistriteos. (Näeb uksele tulnud Bertat.) Berta, on meil mõni vaba pea? Vaata sügavkülmutusest...
- Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 18

Proosa

Kui loodus poleks tahtnud, et pea alakeha nõudeid kuulda võtaks, milleks oleks tal siis vaja; olnud pead keha külge liita? Keha oleks võinud ilma mingit pattu tegemata piiramatult õgida ja piiramatult paarida, pea aga oleks võinud ilma kooskõlalist süsteemi loomata, ilma abstraheerimata, ilma veinita ja ilma armastuseta platoonilisest joobumusest ja platoonilistest ekstaasidest rääkida, laulda ja lobiseda. Suudluste mürgitamine on looduse seisukohalt veel hullem tegu kui noolte mürgitamine vaenlasega võideldes. (lk 16)
Mehest, kes pead väljastpoolt korda sätib, peavad buršid Göttingenis rohkem lugu kui sellest, kes neil sedasama seestpoolt teha püüab. (lk 44)
Kui raamatu ja pea kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat? (lk 47)
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk Kersti Merilaas ja August Sang, LR 28/1972

[Aramis:] "Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, sest et ta mul üsna korralikult õlgadel istub."
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 45

Vene idealiste ei rahuldanud enam lihtne sõnaline jutlus - nad tahtsid juba tegu näha. Tekkisid ennastsalgavad võitlejad-terroristid, kes tegid oma ülesandeks üksikutelt võimumeestelt ja tsaaridelt elu võtta, et sellega nende julma südant hirmuga täita. Iga mahavõetud pea asemele kasvas aga üheksa uut pead. Siiski - meeled erutusid ja mõtlema hakkasid ka need, kes seni ainult sõid ja magasid. Igatsus ebamäärase vabaduse järele kasvas.
- Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 13

Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)
Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)
Käeulatuses, nägusal vanal laual seisis valge pea, mille ta hiljuti oli valmis saanud. Modell oli väga puhas ja väärikas vanamees. Tal oli hõre juukseude, peaaegu nagu härmatis, kuid Pauline jättis selle ära ning pea oli paljas — pea, mille voolimine oli talt palju vaeva nõudnud. See oli äratanud temas kummalist huvi. Vanamehe pea, huvitav peakuju, kummalise vormi võtnud luu. Inimkolp — geniaalne kunstiteos. Kuju laup oli massiivne, lai, kondine. Ninajuur lai, kuid nina võrdlemisi lame; tugev nina. Pilk tõsine, kulmud tugevad ja selge joonega, suul kerge üllatusvari, üllatusest toibumise ilme. Pauline oli tegelikult tahtnud edasi anda üht kindlat emotsiooni, hirmu, kuid samal ajal ka selle trotsimist, isegi mitte naha pinnal tunnistamist. Pauline libistas käe üle pealae, üle näo. Külm tina. Külm nahk. Ta surus oma põse vastu pealage. Valmis töö. (lk 61-62)
- Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71

Pea pistetakse tulle, et soojaks kütta maailma: nii heal arvamusel ollakse oma pea kütteväärtusest. (lk 5)
Ta ei kaotanud iialgi pead, see oli küllaldane põhjus tema tegemiseks peajagu lühemaks. (lk 9)
Ja siiski, parimad müürilõhkumise masinad on inimpead. (lk 9)
Mida tühjem pea, seda suuremad sõnad mahuvad suhu. (lk 32)
- Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980

Vanasõnad

Kuidas pea, nõnda kübar.
Kus palju päid, palju mõtteid.
Käed teevad tööd, pea toidab.
Mida enam päid, seda enam tahtmisi.
Mitmed pead, mitmed mõtted, mitmed käed, mitmed tööd.
Mure kõnnib, muhk peas, vilets kõnnib, vesi silmis.
Mõistus mehe peas, aga mitte mehe käes (rammu mehe peos).
Naise pea ja kanapea on ühesugused.
Palju päid ei sünni ühe mütsi alla.
Peaga ei pääse keegi läbi seina.
Tühja pead jõuad kanda, tühja kõhtu mitte.
Tühjad pead ikka püsti.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

Marcel Aymé, "Teise mehe pea". Tõlkinud Lennart Meri. LR 39/1962

Välislingid