Idealist
Ilme
Proosa
[muuda]- Vene idealiste ei rahuldanud enam lihtne sõnaline jutlus - nad tahtsid juba tegu näha. Tekkisid ennastsalgavad võitlejad-terroristid, kes tegid oma ülesandeks üksikutelt võimumeestelt ja tsaaridelt elu võtta, et sellega nende julma südant hirmuga täita. Iga mahavõetud pea asemele kasvas aga üheksa uut pead. Siiski - meeled erutusid ja mõtlema hakkasid ka need, kes seni ainult sõid ja magasid. Igatsus ebamäärase vabaduse järele kasvas.
- Selles enesesalgamises oli palju ilusat, palju romantikat. See leidis ikka rohkem ja rohkem järeleaimajaid. Rahvas jumaldas neid ja kuulutas nad pühadeks. Paljud kõrgema seltskonna tütred ja pojad ohverdasid oma elu, oma nooruse, suured varandused ja heaolu mädanema läinud valitsuse kukutamiseks. See idee haaras neid kõiki nii sügavalt, et nad ei vaadanud ei taha, ei ette, ei kõrvale. Nad ainult andusid. Vangikojad täitusid. Mööda laia Venemaad veeresid tapivagunid, vedades isamaa idealiste. Siberi määratud taigad rõkkasid nende vabadust ihkavatest lauludest. Need laulud kadusidki sinna, ainult karud ja teised taigaloomad vastasid möirates. Suur Venemaa aga vaikis edasi. Terav kõrv kuulis küll tasast kauget maa-alust kõminat nagu suure maavärisemise eel, aga harilikud kõrvad ei kuulnud midagi. Sellised inimesed astusid endiselt kindlal sammul, nagu ei võiks sel suurel pinnal iialgi mingit lainetust juhtuda. (lk 13)
- Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010