Marta Lepp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Marta Sophia Lepp (aastast 1913 Marta Kirschbaum, aastast 1927 Maarda Utuste; 12. november 1883 Vardi, Varbola vald, Harjumaa – 11. november 1940 Tartu) oli eesti kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, ja libretist, ühiskonnategelane ja publitsist (kasutas varjunime Sophia Vardi), üks taarausu juhte ja peaideolooge.


"1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010.


  • Ümber lükata oli palju. Mis ja kuidas seda teha - aimati ainult. Võiks olla palju heledam, sest igal pool oli palju vaesust, viletsust ja ülekohut. Ühtedel oli elu äärmiselt halb, aga teistel ülihea. Ühed elasid laheduses, koguni külluses, priiskasid ja pillasid, aga teised said vaevalt süüa. Ühed elasid räpastes hüttides, pimeduses ja mustuses, teised kõrval säravates lossides. Ühed käisid hilpudes ja kaltsudes, kuna kõrval sahises siid. Kas see ei ole ülekohus, kui ühed muretsevad teiste hea elu eest ja saavad ise selle eest vaevalt süüa? Taluperemees toidab ja hoolitseb rohkem oma hobuste ja loomade eest kui sulaste eest. Peremees kurvastab, kui hobune on närb ja sööb vähe, sest siis ei suuda see tööd teha, aga sulase suure isu peale vaatab peremees tusaselt.
Kuhu noored ka ei vaadanud - igal pool ülekohus. Nad tahtsid ülekohtu maa peal olematuks teha, et kõik saaksid endale inimese õigused.
Peterburis tulid noored sagedasti Nevski prospektile meelt avaldama, ilmutama oma protesti ülekohtu vastu, rõhujat valitsejat ״maha” hüüdma ja vabadust nõudma.
Kord küsis mult keegi soliidne suurlinnadaam, nähes meeleavaldajaid, ehmatanult:
"Mis nad siis tahavad?"
"Nad tahavad konstitutsiooni."
"Konstitutsiooni? Mis asi on see? Nad ei viitsi lihtsalt õppida, jooksevad tänavale kära tegema. Noorsugu on hukas. Valitsus on pehme ega karista neid küllalt valjult." (lk 10-11)
  • Ka pahtunud talupojahinge tungis vabaduseihk. Aga tema vabadus oli maa, ja tema vaenlane - mõisnik. Mõisnik elas rikkalt talupoja kulul, mõisniku maad ja rikkust ei suutnud keegi arvata, keegi mõõta. Talupoeg aga pidi leppima väikese maaribaga, mis teda vaevu ära toitis. Mõisnikkudelt on tarvis see maa võtta ja jagada talupoegadele!
Niisugune oli väikeste raamatute tuum ja vabadusjutlustajate õpetuste sisu. Nii mõistsid seda talupojad. Nad võtsid ja põletasid maha mõisad ja mõisniku rikkuse - vilja. "On mõis maatasa tehtud, saab talupoeg maad, vabadust ja rikkust."
Valitsus saatis karistussalgad ja talupojad tehti taltsaks; mässajad pisteti vangi, saadeti Siberisse ja mõisa kahjud maksis valitsus.
Peksu järel kummardasid talupojad veel sügavamalt oma mõisniku, härra ees ja sõid nagu ennegi oma igapäevast leiba, saadud kitsalt mullaribalt, jõid kuus korda päevas teed, aga pühapäevadel ja pühade ajal maitsesid viina ehk puskarit, riidlesid, kaklesid ja olid oma eluga rahul. Rahurikkujatest, mässukülvajatest andsid nad valitsuse agentidele truult teada. (lk 12)
  • Vene idealiste ei rahuldanud enam lihtne sõnaline jutlus - nad tahtsid juba tegu näha. Tekkisid ennastsalgavad võitlejad-terroristid, kes tegid oma ülesandeks üksikutelt võimumeestelt ja tsaaridelt elu võtta, et sellega nende julma südant hirmuga täita. Iga mahavõetud pea asemele kasvas aga üheksa uut pead. Siiski - meeled erutusid ja mõtlema hakkasid ka need, kes seni ainult sõid ja magasid. Igatsus ebamäärase vabaduse järele kasvas.
Selles enesesalgamises oli palju ilusat, palju romantikat. See leidis ikka rohkem ja rohkem järeleaimajaid. Rahvas jumaldas neid ja kuulutas nad pühadeks. Paljud kõrgema seltskonna tütred ja pojad ohverdasid oma elu, oma nooruse, suured varandused ja heaolu mädanema läinud valitsuse kukutamiseks. See idee haaras neid kõiki nii sügavalt, et nad ei vaadanud ei taha, ei ette, ei kõrvale. Nad ainult andusid. Vangikojad täitusid. Mööda laia Venemaad veeresid tapivagunid, vedades isamaa idealiste. Siberi määratud taigad rõkkasid nende vabadust ihkavatest lauludest. Need laulud kadusidki sinna, ainult karud ja teised taigaloomad vastasid möirates. Suur Venemaa aga vaikis edasi. Terav kõrv kuulis küll tasast kauget maa-alust kõminat nagu suure maavärisemise eel, aga harilikud kõrvad ei kuulnud midagi. Sellised inimesed astusid endiselt kindlal sammul, nagu ei võiks sel suurel pinnal iialgi mingit lainetust juhtuda.
Venemaa maa-alune kõmin kostis ka meie kodumaale. Ärksad kõrvad kuulsid seda kohe. Nad sattusid ärevusse. Sealt kostsid isamaahelid, orjarahva vabadushelid härrade sakslaste ja võimuvalitsuse vastu. Veel kostsid ühed hääled. Need olid rõhutud Eesti rahva vabastamise hääled Suur-Vene türanni ikke alt. Aga ei julgenud keegi neid kuulda. Ebamääraselt, teadvustamata kauguses olid need inimeste närvikavas.
Meid, kodumaa noori, joovastas seesama Vene noorte idealism ja vabadusromantika. Me uskusime, et Vene türanliku valitsuse kukutamine sünnib terve Venemaa töörahva ja talupoja kasuks, et sellest vabadusest saavad osa ühevõrra kõik Venemaal elavad rahvad. Ärkamata väiksed rahvad, nende seas ka meie eesti rahvas, ei tundnud Suur-Venega võrreldes teadlikku oma rahva eraldi rõhumist. Nad võtsid revolutsioonist elavamalt ja laiemalt osa üksnes instinktiivselt. Olid rohkem eksalteeritud. See andis ka Vene valitsusele põhjuse süüdistada ainult piirirahvaid ja muulasi - juute ja teisi - Vene revolutsiooni puhkemises 1905. aastal.
Meie meeled tajusid tsaari iket valusamalt. Aga siiski: me uskusime ühes vene noortega, et vaja on ainult vana valitsus troonilt paisata ja kõik on vabad. Vabadus tervele Venemaale tähendab samuti vabadust igale üksikule väikerahvale - suure Venemaa lahutamatule osale. See on Venemaa ühine saatus - olla rõhutud ja tunda isevalitsuse vägivalda.
Nii tundsid meie Eesti idealistid tol ajal ja ühinesid Venemaa noortega nende revolutsioonilistes püüetes.
Nad ei tundnud veel päevapealt ülestõusmist, ei tundud tundi peale viimast päeva. Nad kujutasid ette seda päeva kõige ideaalsemates värvides. Kõik head soovid ja tahtmised olid koos.
Sest nad uskusid ainult head ega tundnud veel rahva enese kurjust. (lk 13-14)
  • See ei tähendanud midagi, et mu naaber oli juut. Sain temaga hästi läbi, sest ma sallisin tol ajal juute. Mu uus omandatud sotsialistlik ilmavaade ja usk nõudsid juutide sallimist. Ja ma sisendasin enesele nende sallimise.
See juutide sallimise sisenduse eeltöö algas juba enne "sotsialistiks saamist". Leidsin niisuguse ühe rahva meeletu ja toore tagakiusamise õigluse seisukohalt täiesti hukkamõistetava olevat. Leidsin, et juudid kui anderikas ja moraalne rahvas võiksid mitmele kristlasele eeskujuks olla: nad hoiavad kokku, ei jäta üksteist hädas abita. Veel palju muid voorusi on neil, mis puuduvad kristlastel.
Alguses oli siiski vaja mõistuse abil võitu saada instinktiivsest vastikustundest juutide vastu. Mäletan esimest juhtumit, kus pidasin seesmiselt just seda võitlust. Sõitsin Venemaal raudteel. Vagunis juttusin kellegi isandaga. Mulle meeldis selle härra julge, vaba, minu arusaamise järgi revolutsiooniline elukäsitus - olin sellele vastuvõtlik. Lõpuks tähendas ta, et ta on juut. Olin alguses jahmatanud ja pettunud. Ei osanud kohe õiget tooni leida. Ka puutus silma ta juudi nina, mida esmalt ei olnud pannud tähelegi. Äge võitlus pääses minus vallali, mis lõppes juudi kasuks. Aga ta kaotas siiski minu silmis vabaduse ja julguse sarmi. Nagu ei olnud ka enam õiget usku ega iseäralist usaldust ta väidetesse.
Revolutsioonilise romantika ajal leidsin täiesti loomuliku olevat, et juudid võtsid revolutsioonilisest liikumisest elavamalt osa kui teised. (lk 36)
  • Meil, põrandaalustel revolutsionääridel, ei olnud tol puhtal idealistlikul ajal ilusaid ega inetuid. Meil olid ainult ilusad hinged, sest andunud revolutsionäärid võisid ainult ideeliselt, tähendab hingeliselt ilusad olla. Keha ilu oli tähtis ainult sellele ilmale, kust meie lahkusime, - noile maistele magajatele hingedele, kes polnud veel ideeliselt ärganud. Me ainult kahetsesime neid. Me olime leidnud vendluse, uue sõpruse ja ka uue armastuse naise ja mehe vahel. Meie armastusel ja meie abielul ei tohtinud midagi ühist olla teise ilma armastuse ja abieluga. Meie armastuse aluseks pidi olema puhas, võltsimata sümpaatia, ideeline ühendus ja hingeline kokkukõla. Meie abielu ei sõlmitud kodanliku seaduse põhjal kiriku rüpes, vaimuliku härra õnnistusel, vaid vabal kokkuleppel. Vastastikune usaldus oli abielu kihlaks ja tunnistajateks olid kõik seltsimehed, kellele ilmutati sellest ühendusest. Me leidsime, et säärane kiriklik-seaduslik abielu kinnitamine oli lihtsalt alandav kahele isikule, kes üksteist usaldasid ja armastasid. Selle ametliku talitusega oleksime usku inimesse, peaasjalikult seltsimehesse, eitanud, mis oli püha tol ajal. (lk 37)
  • Niisugune vangistamine oli tol ajal revolutsionäärile ainult kasulik, oli vahepealseks ülikooliks enese leidmise, süvenemise, arupidamise ja hindamise kohaks, - kõrveks, kuhu pühad põgenevad rahva eest, et enese "sisse vaadata". See vägivaldne eraldumine inimestest ja seltskonnast oli seesmiseks rikastumiseks ja enesedistsipliini kasvatamiseks. Tundsin ise, kuidas muutusin niisuguse istumise järel palju taltsamaks ja rahulisemaks. Mis sees kees, ei tarvitsenud iga kord välja purskuda.
Mis mul iseäranis meeldis vangisolemises, oli tänulik meel, lapselik rõõm kõigest, mida väljas ei pannud lihtsalt tähele: paar sõna tervituseks, tuttav nägu läbi aknavõre, naeratus, tükike sinist taevast, roheline puuleht, väike tähelepanu, meeletuletus - missuguse tänu ja soojusega võttis seda vang vastu! Vang armastas inimesi ja tundis rõõmu igast elavast olevusest. Kõik olid talle head sõbrad, kellele ta saatis sooje kiiri. Ei iialgi väljas pole inimesel niipalju sooje kiiri, nii vähe jämedat egoismi. Vang oli hele, oli tõsiselt püha, nagu inimene suudab püha olla.
Aga see oli ka ainult siis - revolutsiooni romantika ajal -, kui polnud veel pettumusi, kui usk oli kõikumatu. (lk 42)
  • Varsti hakkas ka minu parteiline silmapiir laienema. Niipalju oli selge, et nii enamlased kui ka vähemlased püüdsid üksteisele selgeks teha, et nemad üksi on need ainutõsised sotsiaaldemokraadid, kes tõlgitsevad Marxi õpetust õigesti ja puhtalt. Igaüks kiitis oma arusaamise ainuõigeks, võltsimatuks arusaamiseks. Raske oli tulla otsusele, kui lugesid mõlemate poolte ümberlükkamatuid tõdesid ja kõikumatut usku oma tõdedesse. Ka minu kaaslased kõnelesid vesteõhtuil nii kaljukindlalt, et ei võinud enam mingit kahtlust olla. Aga teisel päeval sain enamlastelt suurest vangikojast pikad kirjad, kus tehti minu kaaslaste väited naeruväärseteks ja lükati loitvalt ümber.
Viimaks taipasin nende kahe voolu psühholoogilist vahet. Enamlased olid otsekohesemad, ägedamad, järjekindlamad, usklik-fanaatilisemad, jooksid tormi õigussihis, ei vaadanud paremale ega pahemale. Nad ei tunnistanud, kui puhkeb sotsialistlik revolutsioon, mingit kompromissi ei kodanlastega, ei ka demokraatliku parlamendiga. Nad nõudsid tööliste sõjariistus vastuhakkamist ja proletariaadi diktatuuri - kõik võim töölistele! Ka uskusid nad, et Euroopa on küps sotsialistlikuks revolutsiooniks, mille algatajaks ja teetasandajaks pidi olema Venemaa. Oma äkilise, ägeda, aktiivse taktika pärast pidasid nad üksi endid tõsisteks revolutsionäärideks.
Vähemlased olid tasasemad, leplikumad ja parlamentaarsemad. Nad ei tunnistanud sõjariistus vastuhakkamist ega proletariaadi diktatuuri; üleüldse kartsid vähemlased verd, mille ees enamlased sugugi tagasi ei kohkunud. Vähemlased propageerisid hulkade valgustamist sotsialismiideega, üleüldist streiki ja muid rahulisemaid ja legaalsemaid võitlusabinõusid sotsialismi saavutamiseks. Ka sallisid vähemlaste põhimõtted kokkulepet kodanlastega.
Põhjendudes taktikale, kujunesid ka lahkvaated organiseerimise küsimuses. Enamlaste organisatsioonid olid vandeseltsid, kus valitses täielik konspiratsioon ja diktaatorlik printsiip. Igas rühmas, igas komitees oli üks vastutav isik kõrgema organisatsiooni poolt määratud, mitte algorganisatsioonist enesest valitud. See vastutav isik oli kõrgema organi tahtmise läbiviija. Keskkomitee otsused olid kõigile ülevenemaalistele organisatsioonidele sunduslikud. Kes ei talitanud keskkomitee tahtmisel, tähendab ei painutanud ennast partei distsipliini alla, heideti parteist välja. Keskkomitee sai oma sunduslikud määrused partei kongressidelt.
Vähemlaste organisatsioonides valitses demokraatlik põhimõte. Iga algorganisatsioon - rühm, komitee - valis kõrgemasse asutusse oma esindaja. Seetõttu oli ka distsipliin vähemlaste organisatsioonides lõdvem, enamlastel aga raudne. (lk 41-42)
  • Paar korda vilgatas meie juures mustalokiline Friedebert Tuglas - romantiline revolutsionäär, kunstnik, näitleja. Tema osa oli kõnelda kunstniku vaimustusega revolutsiooni ilust. Ta ilmus saladuslikult, tasase sammuga tagauksest ja kadus sama müstiliselt. Nõnda näis mulle. (lk 63)
  • Alma Ostra kui revolutsiooniline naine imponeeris mulle väga. Ta võitis esimesest silmapilgust minu südame. Mäletan, kuidas ta astus esimene kord üle mu ukseläve - maailma äravõitja näoga, julge, iseteadva kõnnakuga, pea musta läkiläkiga kuklasse visatud, nagu oleks ta oma rinnaga tahtnud kõik müürid läbi murda. Iseäranis veetlesid ta suured sinised silmad ja kõlaline madal rinnahääl. "Vaata kus Eesti Jeanne d'Arc!" Komitee koosolekuil kõneles ta iseteadvalt ja targalt. Tundsin enese tema kõrval üsna väikese olevat.
Ta peaks alati punast lippu kandma, veetlevalt rahvahulga ees kõndima, seda vaimustama ja võitlusse viima. Ja hulk järgneb sisendatult, nagu kuutõbine, unustades kodu, naised, lapsed, mineviku mured ja tuleviku hädaohud - ta ainult läheb.
Ma peaaegu jumaldasin teda. Aga see on alati kardetav. Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.
Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
  • Sotsiaaldemokraadid - tööliste juhid ja õpetajad - pidid end lihtsustama ja labastama, et olla töölistele arusaadavamad ja lähedamad. Jäljendati tööliste välimust ja riideid, kanti vene särki tärgeldatud krae asemel. Organiseeritud töölised aga vastuoksa püüdsid haritlastele läheneda kommetes, kõnes, neid riietumises jäljendada.
Ma märkasin seda nüüd, vabaduse päevil. Suvel enne vangistamist elasin täiesti ideelises revolutsioonilises uimas ega näinud midagi sarnast. (lk 65)
  • Nii hõljus ja liikus varsti terve maa oktoobri tõukel. Suurem ja ägedam oli liikumine linnas. Maal oli tõusmine linna järelkajana madalam ja pehmem. Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa. (lk 66-67)
  • Maal alustasid karistussalgad oma jälki tööd. Kõneldi, et neist võtsid osa ka mõisnikupojad. Igatahes kirjutas Tallinna saksa leht ise sellest halvakspanevalt.
Karistussalkade juhtidena olid tuttavad: Orlov, v. Sivers ja Bezobrazov.
Sõjavälja kohtu kätte langes eestlastest maaharitlasi, ärksamaid peremehi ja seltside tegelasi. Ka maalt olid juba revolutsioonilisemad tegelased põgenenud. Paigale jäid rahulisemad, passiivsemad, ilmsüütumad. Mõisnikud ja pastorid valmistasid karistussalkade juhtidele punased nimekirjad, hinnates isikute süü suurust ja tähtsust oma südametunnistuse järgi. Nende nimekirjade põhjal karistati. Sel puhul õiendati sõjakohtute abil ka oma isiklikke arveid ja väikesi tülisid.
Äraandjaid ja vabatahtlikke nuuskureid, kes tahtsid oma elu päästa ja ülemate armu sellega võita, leidus küllalt.
Kes mõisteti surma, kellele määrati vitsahoobid.
Mõisnikud võisid jälle oma ihunuhtluse instinkte tõrksate talupoegade vereveermeis rahuldada. Sellest lõbust olid nad juba mõnikümmend aastat ilma. See oli kiimaline lõbu - verepiisad talupoja ihus. Nende õnneks määras Vene valitsus Baltimaale oma sandarmiteks ja timukateks baltisaksa mõisnikud.
Peksti mehi ja naisi. Peksmised muudeti rahvaetendusteks. Küla aeti seks juhtumuseks kokku. Ja nad lasksid end peksta, kes hambaid kiristades, kes oiates, kes roomavalt armu paludes. Ainult Bernhard Laipmann, kunstnik Laipmanni vend Vigalast, oli uhke. Talle määrati sada kepihoopi, aga ta nõudis surmanuhtlust alandava peksu asemel. Ta nõudmine täideti ta laste ja naise juuresolekul.
Ka revolutsioonitegelaste ilmsüütuid sugulasi ja omakseid karistati. Advokaat Teemandi vana isa maja Hageris põletati kõige kraamiga maha. Ainult seepärast, et ta oli Teemandi isa. Teemandi tädipoeg, poliitiliselt erapooletu vaikne noormees lasti maha ja vanemad viskas mõisnik rendikohalt. Talupoegadel keelati surma ähvardustega vanakesi oma ulualla võtmast. Noormehe isa kaotas mõistuse.
Õudne ja jälk oli ka karistussalga ülema von Siversi käitumine Viljandis. Ta asetas inimesed haua veerde ritta ja siis laskis nad otsekohe hauda. Kes veel end liigutas hauas, selle elu lõpetas ta ise revolvriga.
Need olid kurvad, jälgid, õudsed ajad. Kui koguda kõik pisarad, mis sel ajal kodumaal valati, siis muutuks ka meie maa tuhande järve maaks.
Milline kibedus, pettumus, viha ja salajane tasumisiha kasvas rahva hinges!
Tuleb ükskord aeg, kus ka nemad langevad, siis tasutakse neile mitmevõrra.
Oma toore teoga 1905. aastal olid mõisnikud rahva usalduse täiesti kaotanud ja kuristik, mis selle kahe rahvuse vahel arenes meie maal, kasvas nii suureks, et ei olnud mingit lootust, mingit mõtet seda kuristikku tasandada. Kõik sillad, viimased pidemed olid jäädavalt langenud. Need olid kaks verivaenlaste leeri ja süü langes sakslastele endile, kes istusid veel tugevasti keskaja teo- ja mõtteilmas.
Iseäranis raske, õudne ja rõhuv oli elada tol ajal väljaspool vangikoda. Inimesed olid nagu luupainaja küüsis. Ainult vangikojas eneses kestis veel optimistlik meeleolu. Vabadus oli tänavalt vangikotta hiilinud. Ainult trellide taga jätkati veel miitinguid, lauldi revolutsioonilisi laule, unistati ja loodi ilusat tulevikku. (lk 70-71)
  • Väljas valitses terror, aga vanglamüüride vahel kestsid kodanlikud vabadused - sõna-, koosoleku- ja revolutsioonilaulude laulmise vabadus. Meid taheti vähehaaval harjutada endise lõaga. See kinnitati meie kaela ettevaatlikult, samm-sammult. Äkiline tõuge oleks revolutsionääri närvidele liiga teinud, ilmaaegseid sekeldusi sünnitanud, rumalaid mässe provotseerinud. Stolõpin oskas tange pikkamisi koomale vedada. Surma ja verega oli vaja inimesi harjutada: alustada üksikute surmamõistmise juhtumitega, kuni lõpuks ei suutnud surmamõistetute nimestikud enam kellegi verd tarretama panna, ei kedagi üllatada.
Ainult meie Balti karistussalgad armastasid mässu mahasurumiseks reklaami ja see ärritas ilmaaegu inimesi. Nad külvasid oma toore peksuga igavese tasumise idusid rahva hinge. Vaen sakslaste vastu sai uut toitu, kuristik kisti laiemaks.
Ainult meie vangis olime heas tujus ja uskusime revolutsiooni kestvusse, Venemaa tõsisesse pöördesse. Uskusime, et meie vangis viibimine kestab ainult mõne nädala, kõige rohkem paar kuud. Siis oleme vabad jälle!
Ka karistussalku me ei kartnud. Siiski tungis üks õudne kuulujutt müüride vahele. Põhja-Eesti karistussalga ülem Bezobrazov olevat valinud endale mõned ohvrid Tallinna vangide seast, muuseas Otto Sternbecki, Amalie Undi ja minu. Teistele, vähem kuulsatele, valmistatud vitsad. Need vitsad toodud juba vangihoovi. Kohalik kindralkuberner aga keelanud selle draama ja nii olla me pääsenud surmast. Rahvahulk aga oodanud meid mitu korda tänaval, et meid viimsele unele saata. Koguni Peterburi lehtedest lugesin sest vereteost, mille ohvriks mind ennast kirjeldati.
Meie aga püsisime oma optimismis: uskusime muretult inimesse ja ka vaenlase headusse. Ei suuda usumäratsejat ükski vägi heidutada. Ta ei kaota oma usku seni, kui usk tema enese turja veriseks oli peksnud. (lk 72-73)
  • Me sõime ja jõime ja olime heas tuleviku-tujus. Tallinna haritlased pühitsesid trellide taga peaaegu oma täiskogus revolutsiooni järelkaja. Vanglaülem oli vastutulelik, uksehoidjad lahked, sest nende lahkust osati hinnata ja tasuti rikkalikult.
Õhtuti pidasime kõne- ja lugemisistungeid. Loeti, vaieldi vene idealismi, vene noore intelligentsi ja vabadusliikumise üle. Vaidlused olid sõbralikud, rahulised, sest ei olnud sotsiaaldemokraate, ei vähemlasi ega enamlasi, ei sotsiaalrevolutsionääre ega muid õigeusklikke revolutsionääre. Koos olid soliidsed mehed, kes käsitlesid küsimusi puhtakadeemiliselt. Aga meie, revolutsionääride keeles tähendas see "puhtkodanlikult".
Pidin tunnustama, et mul polnud sugugi halb nende kodanlaste seas. Siiski kohustusin mõnikord tundma sotsiaaldemokraatlikke patukahetsuse piinu. Aga need piinad polnud tõsiselt mõeldud.
Varsti pääsesid haritlased vabaks. Nende asemele paigutati seltsimehed sotsiaaldemokraadid. Mul oli nendega igavam ja piinlikum. Pidin seda ka tunnistama. Midagi nagu pitsitas ja segas vaba avaldumist. Sarnast pitsitust tundsin sagedasti ka hiljem, kui viibisin ilmavaateliselt piiratud rühmas, mõnes parteifraktsioonis, usumäratsejate seltsis, moralistide ja pastorite majas - ikka üks ja sama hingemattev tundmus. Oli tarve kõnelda, end avaldada, aga sõnad jäid kurku. Kartsin nende valmis ümberlükkamatuid vastuseid ja tähtsate isikute arvamistel põhinevaid väiteid. Nad tegid minu siis vagaks. Teise autoriteetlik arvamine on nagu vasarahoop pähe - tunned enese nurka aetuna, väikesena, arana. Oleksin tahtnud ruttu välja joosta ringist, kus oli kitsas ja igav.
Sarnane tunne oli ka nüüd oma kaaslaste keskel. Oli igav. Olin vähem vaba kui nende äraneetud kodanlaste seas, kus võisin kartmata oma tarku ja rumalaid mõtteid avaldada, olles kaitstud iroonilistest pilkudest ja sallimatuist märkusist. (lk 74)
  • Ka vangimaja administratsioon muutus vähem lahkeks. Uksehoidjad olid kartlikumad ja korralikumad, sest kehvad revolutsionäärid ei jõudnud tasuda. Nad kartsid nüüd rohkem ülemust, kuna kodanlaste istumise ajal oli ülemus ise meie vabaduse poolt. Oma poolehoiust meie vastu ei taganenud nad nüüdki, ainult olid tagasihoidlikumad. Meie olime nende teades õiguse ja rahva eest kannatanud - seda oskasid nad alati hinnata.
Meie vahid-uksehoidjad olid vaheldamisi sõduritest vangiküüturid ja jalaväelased. Esimesed vahtisid viis päeva, teised kaks päeva. Vangide küüturid olid pärit üle Venemaa, lahked ja head vangide vastu, mõned üksikud toored korrad välja arvatud. Nende vahekord vangidega oli inimlik, koguni sõbralik. Nad olid rohkem arenenud sõdurid - pidid olema kirjaoskajad, ja nende distsipliin oli ka mõistlikum kui sõdivate sõdurite oma.
Nad küütisid peaasjalikult vange ja olid harjunud nendega, võtsid neid inimlikult. Poliitiliste vangide vastu oli neil suur lugupidamine.
Tallinna vangikoja ja trellidetaguse vabaduse ajal olid nad eriti sõbralikud. Olime nende head tuttavad, kelle vahiks nad meeleldi kippusid, koguni võidu. Nende seas oli ka palju eestlasi
Mul oli neile tagavaraks kirjandust - väike raamatukogu. Sellest teadsid ka jalaväesõdurid. Oma vahipäevil läkitati mõni valitud sõdur minu kogust kirjandust paluma. Ja siis sobisime ka nendega. Õpetasin neile ülemuse petmise kunste - kinnitõmmatud lahtisi uksi ülemuse juuresolekul kavalasti valla keerama. Kavalust tarvitati heade tagajärgedega.
Meil polnud millegi muuga nende heategusid tasuda kui ainult hea sõnaga. Nad olid tänulikud ka selle üle. Tol ajal veel oli meil häid sõnu nende jaoks.
Liigutav oli ühe vahisõduri kiri mulle. Ta tegi mulle kaitsmise-ettepaneku. Tal olevat neli tessatini maad Venemaal, lehm ja hobune. Ma võivat seal muretult ja vabalt elada. Ta uskus kindlalt, et tema kosimine vabastaks mu vanglast. Ta soovis ainult head. (lk 74-75)
  • Elasime parema homse päeva lootuses: riigiduuma tuleb kokku, siis teostatakse isikupuutumatus ja me saame vabaks. Aeg kadus, aga ainult kodanlased pääsesid valla. Meie jäime pisarsilmil istuma. Piinlik oli kaasvange välja saata, nähes nende taltsutamatut vabanemisrõõmu. See rõõm oli toores, egoistlik, koguni elajalik. Nõnda näis see meile, kadedaile vangijääjaile.
Viimaks ilmutati ka meile vabadus. Aga ainult vabadus Siberis. Meid otsustati kodumaalt välja saata kolmeks aastaks Siberisse. Sinna sõita tuli tapiga. (lk 75)
  • Huvitav oli just saatmise päev. Minu revolutsiooniline ja pikantne kuulsus oli tolle päeva hullustuse põhjuseks. Meid saadeti uhkelt nagu tsaarisuurusi. Tolleaegne Tallinna kuberner, õigemini selle asetäitja, armastas kõmu ja reklaami. Minu ema palus luba mul oma kulul Siberisse kaasa sõita. Kuberner keeldus.
"Teda ei või usaldada - esimesel teelahkmel käänab kõrvale ega sõida määratud kohale. Saadan tema juba nõnda, et ta jääb rahule ja mäletab seda igavesti."
Ta täitis oma ähvarduse. Ärasaatmise päeval seisis juba vara hommikul üks sõjaväerühm vangihoovis paraadil. Meie küüdiks olid määratud tõllad. Eel kihutas politseimeister püsti vankris ja puhastas teed. Vangimaja väravate taga ümbritses meid kasakate salk. Tuhatnelja sõideti suures tolmupilves jaama - kapjade müdinal. Mustavad rahvahulgad seisid puiesteil, akendel, katustel ja aedadel - ootasid etendust, mida ainult üks kord võib näha. Mütse lendas, kostis hurraahüüdeid - see oli lõbus sõit. Just kui kuningalapsed!
Koguni raudtee veerde, Dvigateli vabrikuni ja veel tükk maad edasi, olid paigutatud sõdurid - "auvahid". Dvigateli vabriku väravad seisid suletuina, väravate ees vahtis ratsaväesalk. Töölised aga olid katustele roninud ja lehvitasid sealt mütse. Jah, see oli lõbus sõit. Sõdurid-vahid tee ääres naeratasid meile ja heatervitasid peadega. Narvani sõitis meie kaitsjana peale küüturite rühma veel üks jalaväerühm. Narva jaama ees seati ka need mehed meie vaguni ette ritta. Rongi liikuma hakkamisel noogutasid nad naeratades meile heatervituseks.
Väljaspool Eesti piiri kahanes see toredus ja teaterlikkus. Me muutusime varsti lihtsaiks surelikeks - väljasaadetud poliitilisteks süüdlasteks. (lk 76)
  • 1906. aasta suvi oli Venemaa revolutsionääridele mõnusaks suvitamiseks ja puhkamiseks peale 1905. aasta oktoobri ja novembri rüselemist. Kõik Siberi ja teised kaugemad Venemaa kubermangud olid seda imelikku rahvast täis. Elasid siin "vaba valve all". Elasid, tundsid mõnu elamisest ja ootasid amnestiat esimeselt riigivolikogult. Avalikult ei tohtinud keegi oodata "armu ülevalt poolt" - see käis revolutsionääri põhimõtete vastu, aga endamisi ootas ja lootis igaüks seda. Avalikult olime kohustatud ainult umbusaldust avaldama igale võimule.
Meie - Siberi maapagulased - olime siis need kõige kardetavamad revolutsionäärid. Vaid ilmsüütud läkitati Arhangelski, Vologda, Vjatka kubermangudesse ja mujale. Koguni Siberi maapagulased ise olid liigitatud kardetavuse järgi: Tobolski, Omski, Tomski kubermangud olid määratud vähem kardetavatele; Irkutsk, Jenisseisk, Semipalatinsk noile suurile mässajaile, kelle üle ei võidud siiski kohut mõista andmete puudumise pärast. (lk 89)
  • See on huvitav rahvas ־ see Siberi rahvas. Puhastverd loodusrahvas, kokkukõlas oma suurejoonelise ümbrusega. See rahvas seal põlises taigas ja piiritus stepis on eri rahvuseks kujunenud. On arenenud tugevaks, suureks, julgeks, iseteadvaks. Ta on kirjaoskamatu, harimatu oma naturaalmajapi-damises, aga varustatud tugeva loomuliku mõistusega. See oli sunnitööliste, röövlite, mõrtsukate, kurjategijate ja aktiivsete sisserändajate sugu.
Nikolai I saatis kaks mässavat polku paraadmarsil otseteed Siberisse. Krahv Muravjov-Amurski kogus kokku sõdurid, kes olid trahviroodu üle viidud, valis neile mõrsjad litsimajadest, käsutas paarid kirikusse laulatusele, saates nad sealt otseteed Siberisse asumisele. Nõnda loodi Siberi rahvas. Tobolski Irtõši-äärsed siberlased aga tunnistasid endid Jermaki vasallide otsesteks järeltulijateks. Tähendab, kõik nad olid põlised aristokraadid.
Olime üllatatud nende nägusaist kõrgeist hooneist, mis olid rikkalikult valgustatud akende reaga. Puhtad kenad toad - võõrastetoad ja oma toad. Võõraste poolel olid seinad tapeetidega kaetud, põrandad kollaseks võõbatud, kardinad akendel. Kogu sisustus andis tunnistust teatud kultuurilisest maitsest ja linna lähedusest. Kuid linna polnud lähedal. Talvel sõideti kalade ja nahkadega jõge pidi Tjumenisse - raudteelinna. See oli ainus kontakt linnaga. Vahel harva sai ka Tobolskis käidud.
Võrdlesin Siberi maju oma kodumaa taludega. Meel läks kurvaks: tuli Siberi kirjaoskamatu talupoja kasuks otsustada. Väga raskelt Siberi talupoja kasuks. Meie talumajad, eriti Läänes ja Harjus, on mitmes pimedamas nurgas säärased, kuhu ei tihka vastikustunde pärast sisse astuda: inetud, mustad, koristamata, mõnutud. Aga meie oleme kirjaoskajad! (lk 90-91)
  • Seal oli ilus elada! Irtõš on üks kaunimaist jõgedest, mida olen näinud. Volga on Irtõši kõrval loik. Aga Volga on ka ilus.
Irtõši paremal kõrgel kaldal asuvad Siberi külad, piiratud ilusaist seedrimetsist. Irtõsi madal pahem kallas on kaetud pajutaolise taigametsaga. Läbipääsmatu tihnik. Kaks isesugust meeleolu hoovab sealt, üks paremalt, teine pahemalt kaldalt. Ühelt poolt inimene, teiselt poolt metsloom. Pahemale kaldapoolele vaadates tunned enese abituna, väetina, väiksena. See avaldub otse füüsilise valuna rinnas. (lk 91)
  • See on hea valu. Kes kord Siberi avarust, selle metsamaa ruumi ulatust, looduse ürgjõulist nõidust on tundnud, ei vabane iialgi igatsusest selle muinasmaa järele. Kui igav näib Euroopa pestud ja pühitud loodus peale Siberit!
Aga ainult - kui poleks neid sääski! Ning neid oli kohutavalt palju. Eriti kevade poole suvel. Võimatu oli kõndida looritamata nägudega, katmata käte ja jalgadega; aknad tuli katta tihedate võrkudega. Sääsed on Siberi karistus. Siberi elanikud määrivad endid põllutöö juures vastikult haisevate määretega. Meie aga kõndisime looridega kaetult ja imetlesime Siberi ilu läbi looriudu. Nõnda näis see meile veel ilusamana. See oli maikuul 1906. aastal. (lk 92)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel