Jumaldamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Alma Ostra kui revolutsiooniline naine imponeeris mulle väga. Ta võitis esimesest silmapilgust minu südame. Mäletan, kuidas ta astus esimene kord üle mu ukseläve - maailma äravõitja näoga, julge, iseteadva kõnnakuga, pea musta läkiläkiga kuklasse visatud, nagu oleks ta oma rinnaga tahtnud kõik müürid läbi murda. Iseäranis veetlesid ta suured sinised silmad ja kõlaline madal rinnahääl. "Vaata kus Eesti Jeanne d'Arc!" Komitee koosolekuil kõneles ta iseteadvalt ja targalt. Tundsin enese tema kõrval üsna väikese olevat.
Ta peaks alati punast lippu kandma, veetlevalt rahvahulga ees kõndima, seda vaimustama ja võitlusse viima. Ja hulk järgneb sisendatult, nagu kuutõbine, unustades kodu, naised, lapsed, mineviku mured ja tuleviku hädaohud - ta ainult läheb.
Ma peaaegu jumaldasin teda. Aga see on alati kardetav. Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.
Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010