Rahvahulk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.
Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
  • Nii hõljus ja liikus varsti terve maa oktoobri tõukel. Suurem ja ägedam oli liikumine linnas. Maal oli tõusmine linna järelkajana madalam ja pehmem. Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa. (lk 66-67)
    • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010