Tasakaal

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Kurremkarmerruk:] Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate kurjus või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik hääled ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse. (lk 42)
  • Varjupaik, sadam, rahu, turvalisus - see kõik oli seljataha jäänud. Nad olid sellele selja keeranud. Nüüd olid nad teel, kus kõik juhtumused tõid hukatust ning igal teol oli tähendus. Sellel kursil, millele nemad olid asunud, võis kõige tühisemagi loitsu lausumine juhust muuta ning väe ja hävingu tasakaalu kallutada, sest nüüd liikusid nad selle tasakaalu keskme poole, paiga poole, kus saavad kokku valgus ja pimedus. Säärasel retkel olijad ei lausu ühtki ettevaatamatut sõna. (lk 144)


  • Nüüd kihutas paadisild talle mööda mäenõlva vastu. Muumitroll tõstis tasakaalu hoidmiseks ühe jala õhku. Teine jalg üksi sõitis omapead. Külalised hüüdsid hurraa ja neile paistis, et elu hakkab jälle lõbusamaks minema. Enam polnud ülemist ega alumist otsa. Ainult lumi ja häda ja õnnetus. Kõige lõpuks kõlkus Muumitroll jõeäärse pajupõõsa küljes, saba jäises vees, ja terve maailm oli täis suuski, suusakeppe ning seninägemata vaenulikke vaateid. (lk 61)
  • Tove Jansson. "Trollitalv". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1975


  • Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.


  • Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik tasakaal, kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega koos töötamine on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti kinnistunud eelarvamustest ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele ja tunnetele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.




  • Tänapäeval on jutuks kliimamuutus. Paari miljardi aasta pikkuse maailma ajaloo kestel võis muidugi tekkida kliimamuutusi. Ilma kliima soojenemisteta poleks inimesi ülepea olemas. Juba see talumatu toon ökoloogiapeatükis. Nii süüdlaslik. Ainult selle peal väljas, et tekitada süümepiinu. Maailma lõpp saabub ülehomme. Nagu kirikus. Ainult ilma paradiisita. Moraalil oli bioloogiasse sama vähe asja kui poliitikasse. Nagu oleks inimene ainus elusolend, kes oma keskkonda hävitab. Kõik organismid tegid seda. Iga isend kasutas ruumi ja ressursse ning jättis endast maha jäätmed. Iga elusolend võttis teiselt eluruumi ära. Kus oli juba keha, seal ei saanud olla teist keha. Linnud ehitasid pesi, mesilased kärgi, inimesed maju. Looduslikku tasakaalu polnud olemas. Ainete ringlus, mis kõike elus hoidis, tekkis ainult tasakaalutusest. Päike, mis iga päev tõusis. Võimas energiavoog, mis meid elus hoidis. Tasakaal oli lõpp, surm. (lk 127)


  • Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.
Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist. (lk 11-12)

Luule[muuda]

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.
    
Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

  • Paul-Eerik Rummo, "Siin oled kasvanud. Tasasel maal". Rmt: Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 61



aga ainus linn, kus kuu ja päikese tasakaalu narrides
halluse nõiaringist äkki vabaneb teine kevad -
vahtrate kuldse soojusega, õitsvate neidude
                             lõhnava aiaga.
Norgunud Eesti ajab end püsti
sinu septembrikuus, Tartu.

  • Jüri Talvet, "Tartu visioon, teise kevadega" kogus "Hinge kulg ja kliima üllatused" (1990)