Vaher

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Harilik vaher sügisvärvides
Jelena Polenova (1850-1898), s.d.
Mary Dignam (1860–1938), "Punane vaher", s.d.

Vaher (Acer L.) on heitlehiste puude ja põõsaste perekond umbes 128 liigiga, millest enamik elab põhjapoolkeral. Eestis kasvab looduslikult vaid harilik vaher (Acer platanoides). Vahtral on magus mahl, pikk nina ja ilus sügisvärvus.

Proosa[muuda]

  • Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.
Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu keha alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud.


Luule[muuda]

Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi.
Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks.
Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud hongi
veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks.


Oled alasti vaher,
lumetu maastiku süda.
Tühjusse voolavad
tardunud asfaldist teed
üle su juurte,
milles on lunastus sügav.
Küsida keegi ei taipa,
mida sa sellega teed.
/---/
Rästaste pelgupaik,
maastiku lumetu süda.
Võib-olla igavik,
võib-olla ainuke päev
pruunides juurtes on varjul
linnade lunastus sügav,
kuigi sind vaatama tulles
neil kirves on käes.

Oled alasti vaher,
tähtede teravust tajud
mustadel liikmeil,
mil õõtsuvad tuuled on üll.
Ringe raiuvad aastad,
võrasse päikesi vajub,
ent maailma jaoks
on su magusast verestki küll.

  • Viivi Luik, "Vaher lumetul väljal". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 194


VAHTRAPUUD ÕITSEVAD JUBA
põlevad rohekas leegis
soojas ja kullases tules.
Seda on täis mu tuba.

  • Katre Ligi, "*Vahtrapuud õitsevad juba..." kogus "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 16


liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha
trammipeatuse taga suitsetava naise
                    hõbedane punupats
     hoiab viimast valguseleeki

  • Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", 2018, lk 10

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Kirjandus[muuda]