Rõõmulaul

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Detail Matthias Grünewaldi Isenheimi altarilt (1515) kaunistas "Rõõmulaulu" esmaväljaande kaant.
"Ma võisin seal kõiki hääli jälgida, aga siin lähen ma täitsa segamini. On nagu oleks linnuparv lahti lastud ja nüüd hõljuvad nad seal ülal võlvide all. Ma ei saa neid enam kätte." Notre Dame'i võlvid
Raamat kandis nime "Roosi romaan" ja selle oli kirjutanud keegi aadlimees nimega Guillaume de Lorris. Tõenäoselt kuulus ta nende kadunud truvääride hulka, keda vanaema Mahaut taga leinas, sest ta tarvitas nii ilusaid ja kõrgeid sõnu, jutustas nii õilsaist tunnetest, kuigi ta oli andnud neile inimeste kuju.

"Rõõmulaul" on Karl Ristikivi romaan, tema ajalooliste romaanide sarja elulugude triloogia teine teos. Raamat ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1966. Eestis ilmus romaan Eesti Raamatu väljaandes 1993. aastal Piret Kruuspere järelsõnaga. Romaan jutustab fiktiivse kõmri päritolu muusiku Davidi elulugu.

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest Lund 1966.

  • Inimese elu oli nagu tee, mis viis mäest üles ja alla. Ülesminek oli raske, aga see viis meid Jumalale lähemale. Allaminek oli kerge, see läks palju kiiremini, sellepärast valis enamik inimesi selle tee. (lk 82)
  • [David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
  • [David:] Nüüd ma tean, mis tähendab armastus. Kogu oma senise elu olen käinud ringi nagu pime ja uskusin, et see pole midagi muud kui lihahimu. Ma pole sellepärast kunagi aru saanud armastuslauludest ja nende sõnad oma igavese kordamisega on tundunud mulle naljakad.
Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga! (lk 112)
  • [David:] Kuidas saaksin selle rõõmu lauluks muuta, lauluks, milles oleksid ühendatud mu armastus, Blanche ja Issanda heldus, kes on lasknud seda mulle osaks saada ... ? See ei ole võimalik, see laul peaks olema nii suur ja vägev, et see nõuaks tuhandeid lauljaid ja kõiki mänguriistu. Ja samal ajal peaks see olema nii õrn, et seda vaevalt võib kuulda ... (lk 113)
  • [Isabelle:] "Niisugused on kõik mehed — kui neil ei ole teist naist käepärast, põgenevad nad pappide selja taha. Peaasi, et aga pääseksid selle naise juurest, kelle nad on õnnetuks teinud." (lk 132)
  • "Geoffroi Lalande, Burgundia hertsogi teenistuses. Ja sina?"
"David de Galles, muusika teenistuses." (lk 137)
  • [Alain de Carnillac:] Inimesed koguvad mitmesuguseid asju — kulda, hõbedat ja kalliskive. On neid, kes koguvad kuulsust või võimu. Mulle on korraga tulnud tuju koguda muusikuid ja ma ei usu, et oleksin neist rumalam, sest mul on neist kindlasti rohkem rõõmu kui surnud esemetest. (lk 159)
  • [Serafini:] Õpi kõigepealt mängima seda, mis teised on teinud! Kui tahad kirjutada luuletusi, pead kõigepealt õppima tähti maalima. Mitte selles ei seisa muusika kõrge kunst, et ise viise välja mõelda — seda oskab iga külalaulik. Kunst seisab vanade meloodiate kokkupanekus, nii et see on ilus ja seaduspärane ühtlasi. Küll sa näed, et see on palju raskem. (lk 158)
  • [Louis de Touraine:] Kõige poeetilisem pilt, mis üldse on mõeldav, on mõõk roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas kaunist — jõud ja õrnus, au ja armastus, mees ja naine. (lk 162)
  • [David:] Mees, kes oma kuningat otsib ... Õige muusikamees ei otsi midagi muud peale muusika, ütles Serafini. Aga ma tean väga hästi, et temagi otsib kuulajate, eriti kõrgete kuulajate soosingut.
  • [David:] Kõik need uhked aadlidaamid, kes täna õhtul mu laulu ja mängu kuulsid — mis olen ma neile? Nad on minust niisama kaugel kui oli seda Blanche. Isegi sel päeval ülal tornitoas. See oli ainult üks raamat... Roos... Roos, mis jäi alati kättesaamatuks okasmüüri taga. Selleks, et seda kätte saada, peab olema mõõk, millega teed raiuda. Hertsogil on õigus, need on kõige ilusamad sõnad. (lk 163)
  • [David:] Võib-olla ei ole siiski võimatu veel lunastust leida. Kui me läheme palverännakule, läheme koos... Või kui lähen ainult mina, lähen oma isanda eest... Nii nagu rändas laulik Blondel palja jalu ja patukahetseja kore mantel seljas oma kuninga pärast... Nii nagu rändas rüütel Parsifal... (lk 177)
  • [Serafini:] Muusikamees on nagu viinapuu — ta vajab tuge, et kasvada ja vilja kanda. (lk 180)
  • [Alain de Carnillac:] "Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga — ka elu enesega." (lk 182)
  • Viimasel õhtul enne oma reisieesmärgile jõudmist, kui David oli laulnud ühe armastuslaulu teise järel, küsis krahv:
"Kas sa väga igatsed koju tagasi? Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta." (lk 184)
  • [Alain de Carnillac:] Ma ei usu üldse mingit needust. Kõik hädad ja õnnetused, mis inimesi tabavad, on ainult nende endi rumaluse ja kurjuse süü. Ei ole vaja mingit muud needust kui kapetingide ahnus ja Plantageneti ülbus. (lk 186)
  • [David:] Nüüd olen jälle hakanud laulma nagu vanasti. Seda lõputa laulu, mis aina voogab nagu merelaine, nagu jõgi. Laulan seda, kui keegi ei kuule, ainult iseendale. Kui oleks mänguriist, millel saaks mängida niisama vabalt, hoolimata helitõugudest ja intervallidest...
  • Mu elu on nagu sassiläinud lõngakera, ma ei suuda seda kunagi lahti harutada. Ainult muusikas jooksevad kõik lõngad üksteise kõrval ja on lõpuks igaüks omal kohal. (lk 188)
  • Noodikiri oli niisama puudulik nagu kõik mänguriistad olid puudulikud. Kõik meie laul ja mäng jäid lõpuks puudulikuks ja täiuslikku muusikat võis leiduda ainult seal, kuhu jõudsid viimaks õndsad hinged.
Need polnud ta enda mõtted, kuigi ta praegu seda ise uskus. Need olid aegade jooksul kogunenud terad meister Serafini kõnekuse aganate hulgast. David ise ei muretsenud selle pärast, kust ta midagi sai. Ja kui ta seda olekski teadnud, oleks see puudutanud teda niisama vähe, kui et ta kandis teiste riideid ja sõi teiste toitu. (lk 192)
  • Siis tuli tal jälle meelde, kuidas kuningas Saul oli oma kandlemängijat piigiga visanud, aga Issand tõukas vastu ta kätt, nii et piik ei tabanud. Või oli see ainult Issanda ingel? Niisamuti oli nüüd juhtunud temaga. Oli alati hädaohtlik mängida kõrgete isandate ees, ka siis, kui ei ihaldanud ta kuningriiki. Võis leiduda keegi teine, kes seda ihaldas — ja kes küsis sel puhul ühe lihtsa kandlemängija elust! (lk 198)
  • [David:] Nüüd on meister Serafini seal, kus on ka Leoninus, suur Perotinus, Philippe de Vitry ja Pierre de la Croix ning diskantor Guillaume de Machault. Ometi kord on tal võimalik rääkida meestega, kes võivad talle ka vastata. Aga mina tunnen tema järele suurt puudust. Mis kasu on inimesel kõigest, mis ta teeb, kui tal pole seda kellegagi jagada! (lk 213)
  • [Alain de Carnillac:] Ja parimad laulud kangelastegudest on alati loodud nende poolt, kes ise on lahinguväljast eemal. Nii on lugu ka kroonika-kirjutajatega. Sellepärast ongi see, mis me teame oma esivanemate suurtest tegudest, enamasti vale. (lk 220)
  • "Ainult — kui ma kunagi olen tundnud, et muusika ja laul mind tõepoolest on nagu kõigest kõrgemale tõstnud ja endaga kaasa viinud, on see olnud kirikus. Ja ometi olen algusest peale tundnud hirmu kloostrielu ees."
"Mulle näib, mu armas kandlemängija, et sa alati oled olnud teelahkmel ja hea meelega tahad sinna ka jääda. Ma ei heida seda sulle ette, sest nii on enamiku inimestega, et nad kunagi ei taha otsustada — kas kõik või ei midagi." (lk 221)
  • [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult vari, vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)
  • Kas oli keegi teine peale tema, kes teadis, et Prantsuse kuninga venna surnumissat riigi esimeses kirikus oli lauldud esimest korda röövlite õnnistamata kabelis? Ja kuidas oli see sinna sattunud? (lk 246)
  • [David:] "Mis me oleme vaevaga õppinud, saab viimaks meie endi südametunnistuseks." (lk 253)
  • [David:] "Küsimus on: kelle jaoks ma seda teen? Keegi peab ju seda kuulma, ja veel enam, keegi peab seda ka laulma ja mängima. Ei, see plaan pole midagi muud kui poisikese unistus, mis mind kogu aja on jälginud. Kes võtaks kätte ja ehitaks hoone, mis on küll silmale ilus, kus aga keegi ei ela ja mida ükski piiskop kirikuks ei pühitse!" (lk 254)
  • "Ma olen oma elu kaks korda läbi elanud," rääkis David. "Edaspidi ja tagurpidi. Mulle tundus, et ma olin kuski valesti läinud, ja sellepärast ei jäänud mulle muud üle kui tagasi minna, et näha, kus ma valele teele käänasin. Aga kuidagi läksin ka siis valesti või ei vaadanud ma hoolega, sest ma ei leidnud seda kohta. Ja viimaks sain aru, et olen täiesti eksinud, nii nagu rüütlid vanasti eksisid nõiutud metsas. Ma ei oska enam kuhugi minna ja ma olen vana ning väsinud." (lk 290)
  • [David:] Tuluke ja palav, õnnistage Issandat... See peab olema naiskoor, sest niihästi kosutav vihm kui ka kõrvetav tuli on pärit samast allikast. Tuli ei ole ainult hävitaja, see on ka soojendaja. Issand on loonud mõlemad ... Kui ma mõnikord ennast põletasin — kas see polnud mu enda süü? (lk 298)
  • [David:] Kõik taevalinnud Lõpuks on nad siin, mu vanad sõbrad. Lõpuks tõuseb mu laul niisamuti kõrgele üles, nagu kuulsin kord Jumalaema kirikus. Tean, et see osa kasvab liiga pikaks, aga mul on kahju kedagi välja jätta. Peoleo... Kägu... Kukku! Kukku! See kõlab nagu caccia, see ongi caccia. Aga kes võib tõmmata piiri, kui me laulame Issandale inimeste keeltega, inimeste viisil? (lk 300)
  • [David:] Nüüd olen ma jälle tagasi alguse juures. Nüüd on jälle ainult need kolm. Kas keegi märkab, et see on sama meloodia, aga ümber pööratud, nagu peeglis? Et ring täis saaks. Nii nagu ma ise lõpuks arvasin, et olin jälle koju jõudnud ... Tänage Issandat, sest ta on helde, sest ta heldus kestab igavesti. Nüüd ma kuulen selgesti, kuidas nad kõik tulevad, üksteise järel. Lauljad, mängijad, üks koor teise järel. See kasvab, tõuseb, nagu kirik sammastega, võlvidega, tornidega... (lk 301)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel