Luule

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luule ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur.

  • Luule on kirjanduse kroon.
  • Luule ei ole "parimad sõnad parimas järjestuses", ta on keele eksisteerimise kõrgeim vorm.
  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
    • Jossif Brodski. Poeet ja proosa. Tlk Piret Lotman. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228.
  • Luule on peenem ja filosoofilisem kui ajalugu, sest luule väljendab üldist, aga ajalugu vaid üksikut.
  • Luule paljudest määratlustest parim on lihtsaim: "meeldejääv kõne".
  • Luule on inimese mäss selle vastu, mis ta on.
  • On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.
    • Jorge Luis Borges. Poeesia. Tlk Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. Valitud esseid. Vagabund 2000, lk 273-296
  • See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 135
  • Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.
  • ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti võib teha, aga see on luule mitteaustamine.
  • Värsimõõt ja riimid üksi ei tee veel luuletust.
    • H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, 1941 ("Paul Keerdo 50-aastane" Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3, intervjuu)
  • Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas depressioonis öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
    • Vaino Vahing. Keel, poeet ja skisofreenia. - Akadeemia 1997, 6, lk 1211
  • Aga mis on poeesia muusikata — see on nagu ilusate sulgedega lind, kes ei oska laulda.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 248


... luule ei ole sõnad, vaid nägemine, väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele asjadele;
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
mis seob nimed taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.

  • Jaan Kaplinski, "Luuletamise kunstist". Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat 1984

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
  • Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip par excel­lence. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel