Proosa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Luule vastand on õigupoolest mitte proosa, vaid teadus. Luule vastandub teadusele ja proosa värsimõõdule. Teaduse õige ja vahetu objekt on tõe omandamine või edastamine; luule õige ja vahetu objekt on vahetu naudingu edastamine.
    • Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.
    • Samuel Taylor Coleridge, "Luule määratlused" (1811)
  • Ma tahaksin, et meie noored nutikad poeedid peaksid meeles mu lihtsakoelist proosa ja luule määratlust, mille järgi proosa = sõnad parimas järjestuses, luule = parimad sõnad parimas järjestuses.
  • I wish our clever young poets would remember my homely definitions of prose and poetry; that is, prose = words in their best order; poetry = the best words in their best order.
  • Proosa - see on sõnades läbi töötatud elu. Seega on ta juba, nagu kõik viimistletu, elust kõrgem. /---/ . (Poeesia rütm ja proosa rütm ei sobi kokku, nad on vaenulikus vahekorras. Segunematud!) Proosat seostan ma eelkõige teadvusega, luulet - teadvustamatusega (mis on just teadvustatud!); ega ilmaaegu ole kõik esimesed luuletused - loitsud.
Veel: poeedi proosa on võrratu, aga prosaisti luule on armetu, sest kui ta suudaks luuletada, kirjutakski ta ainult luuletusi. (Erand: seesama Goethe, kes on aga kõiges erand.) Puškini proosa on poeedi proosa. Gogoli luuletused - prosaisti luuletused. Poeet, kes võtab käsile proosa, on juba läbinud luule absoluudi-kooli, kuid prosaist, kes hakkab kirjutama värsse, ei ole. "Sellesse ritta pean ma panema kõik." Prosaist ei arvesta rida - või vähemalt silpi.
Prosaisti töö toimub enamasti mõttes, mitte sõnas - tähenduses, mitte sõnas; mõte muundub sõnaks, aga poeedil sünnivad sõna ja mõte samaaegselt, kogu töö teostub sõnas, ei saa mõelda proosas ja kirjutada luulevormis, proosat ei saa ümber panna luulesse, kuigi just seda, muide, teevad keskpärased luuletajad.
  • Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 325
  • "Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa," ütles ta [Tigapuu]. "Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada."


  • Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.
  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
    • Jossif Brodski, "Poeet ja proosa". Tlk Piret Lotman. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228.


See siin on proosa, riime siin ei leidu,
siin räägib mees, kes lühijutte teeb.
Ja pikki ka. Ta tundis ühte neidu.
Nüüd teisega ta tundmatusi teeb.

See ongi proosa. Riimid muidu küljes -
ka kuusepuudel leidub käbisid!
Ei riimu iial käbidega hüljes!
Need loomad muidu aju läbisid.

  • Juhan Viiding, "Proosa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 280


mis vahe on luulel ja proosal
ja uus- ja vanaroosal
ja Vastse- ja Vana-Roosal
mis vahe on vahel endal

Ah jäta sa oled õel

  • Jaan Kaplinski, "* Mis vahe on tollel ja sellel" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel