Jossif Brodski

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jossif Brodski (1988)

Jossif Aleksandrovitš Brodski (Joseph Brodsky; 24. mai 1940 Leningrad – 28. jaanuar 1996 New York) oli juudi päritolu vene-ameerika venekeelne luuletaja ja ingliskeelne esseist.

  • ... riigis, kus ma elasin kolmkümmend kaks aastat, on abielurikkumine ja kinoskäimine ainsad vaba ettevõtluse vormid. (lk 16)
  • Elas kord väike poiss. Ta elas maailma kõige õiglusetumas riigis. Seda valitsesid olendid, keda kõigi inimlike mõõdupuude järgi oleks tulnud tunnistada degenerantideks. Seda aga ei juhtunud. (lk 22)
    • "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28
  • Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust.
  • Tsivilisatsioon on vaimsest ühisnimetajast hingestatud erinevate kultuuride lõppsumma ja tema põhiline liiklusvahend - nii metafüüsilises kui ka otseses mõttes - on tõlkimine, ümberpanemine.
    • "Tsivilisatsiooni laps". Tlk Joel Sang. Rmt: "Koguja rõõm". Vagabund 1996, lk 183-208
  • Kuid sama hästi võis see olla ka La Comparsita - käesoleva sajandi parim muusikapala, kui minu käest küsida. Selle tango valguses tundub tühine mistahes triumf, olgu see rahvuslik või isiklik. Ma ei õppinud kunagi tantsima, olles samavõrra häbelik kui kohmakas, kuid ma võisin kuulata neid kaeblikke helisid, ja kui kedagi polnud ligidal, liikuda nende taktis.
    • "Sõjasaak". Tlk Joel Sang. Rmt: "Koguja rõõm". Tallinn: Vagabund, lk 15-36
  • Poliitika pole midagi muud kui geomeetrilise täiuse varjus toimivad džungliseadused.
  • Poliitiliste parteide esilekerkimine sajandivahetusel oli ülerahvastuse esimene hädasignaal, ja just seepärast ongi parteid tänapäeval nii edukad. Samal ajal kui individualistid viskasid nende arvel nalja, tegid nemad panuse isikupäratule, ja nüüd on individualistide naljad otsas.
  • Keegi ei tea, mis türann tegelikult mõtles — tema amet on kord selline. Täiesti võimalik, et ta ei teadnud seda ka ise. Sellest piisaks heaks epitaafiks, siiski veel: soomlastel on anekdoot oma eluaegsest presidendist Urho Kekkonenist, mis algab nii: "Juhul, kui ma suren ..."
    • "Türanniast". Tõlkinud Barbi Pilvre. Looming 1988, nr 10, lk 1373-1376
  • Tulevikku ja minevikku ühendab meie kujutlusvõime, mis neid esile manab.
    • "Kummardus Marcus Aureliusele". Tlk Joonas Kiik. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 229-265
  • Luuletaja kirjutab seepärast, et keel ütleb talle ette või lausa dikteerib järgmise rea.
  • Luuletaja kirjutab eelkõige seetõttu, et luuletamine on teadvuse, mõtlemise, maailmatunnetuse erakordne kiirendaja. Seda kiirendust kogenud inimene ei suuda enam loobuda selle kogemuse kordamisest, ta satub sellest sõltuvusse, nagu satutakse sõltuvusse uimastitest või alkoholist. Ma arvan, et inimest, kes on sellises sõltuvuses keelest, kutsutaksegi poeediks.
    • "Nobeli kõne". Tlk Piret Lotman. Rmt: "Koguja rõõm". Vagabund 1996, lk 165-181
    • Пишущий стихотворение пишет его прежде всего потому, что стихотворение – колоссальный ускоритель сознания, мышления, мироощущения. Испытав это ускорение единожды, человек уже не в состоянии отказаться от повторения этого опыта, он впадает в зависимость от этого процесса, как впадают в зависимость от наркотиков или алкоголя. Человек, находящийся в подобной зависимости от языка, я полагаю, и называется поэтом.
    • Nobeli loeng, 8. detsember 1987
  • Luule ei ole "parimad sõnad parimas järjestuses", ta on keele eksisteerimise kõrgeim vorm.
  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
    • "Poeet ja proosa". Tlk Piret Lotman. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228.
  • See, mille Constantinus tõi Bütsantsi, ei kujutanud endast enam klassikalist kultuuri, see oli ainujumala ideele tuginev uue aja kultuur, mis võrdsustas polüteismi - so iseenda mineviku ja selle seaduste vaimu - ebajumalakummardamisega. See oli juba progress. (lk 131)
  • Kui võib endale ette kujutada eelarvamustevaba inimest, siis juba üksnes enesesäilitamise instinktist lähtudes peaks polüteism olema talle monoteismist tunduvalt sümpaatsem. (lk 132)
    • "Reis Istanbuli". Tõlkinud Piret Lotman. Rmt: Koguja rõõm. Vagabund 1996, lk 113-164
  • On väga võimalik, et see noor mees — nimelt oma nooruse tõttu — mäletas mäejutluse teksti paremini kui Tolstoi või Gandhi. Et Inimese Poeg tavatses kõnelda triaadides, võis too noor mees mäletada, et kõnesolev tekst ei lõpe kohal vaid kui keegi sind lööb vastu paremat põske siis kääna talle ette ka teine, vaid jätkub ilma punkti või komata: ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks.
Tervenisti tsiteerituna on neil värssidel tegelikult väga vähe ühist vägivallatu või passiivse vastupanu, kurjale kurjaga mittevastamise ehk heaga vastamise põhimõttega. Nende ridade tähendus on kõike muud kui passiivne, sest sisendab mõtet, et kurjust saab liialduse läbi lähendada absurdile; kurjus muutub absurdiks, ta nõudmised kohtavad ülevoolavat vastutulekut, mis võtab valutegemiselt väärtuse. See seab ohvri üpris aktiivsesse ossa, vaimse pealetungi positsioonile.
Võit, mis siin võimalikuks saab, pole moraalne, vaid eksistentsiaalne.
    • Avakõne Williamsi kolledžis 1984. Tõlkinud Doris Kareva. Looming 1988 nr 10, lk 1376-1379.
"Noor mees" on tagasivaates Brodski ise.
  • Püüa kõigiti vältida enese ohvriks kuulutamist... Hoolimata sellest kui vastik sinu olukord parajasti on, püüa vältida selles millegi või kellegi süüdistamist. Olgu selleks siis ajalugu, riik, ülemused, rass, vanemad, kuu faas, lapsepõlv, potil käimise harjutatus või miski muu. See loetelu on üüratu ja tüütav. Ning ainuüksi see üüratus ning tüütavus peaks ärgitama mõistust nende hulgast süüdlast mitte valima. Sel hetkel, kui sa otsustad süü asetada millegi või kellegi õlule, õõnestad sa iseenese otsusekindlust midagi muuta...
    • At all costs try to avoid granting yourself the status of the victim... No matter how abominable your condition may be, try not to blame anything or anybody: history, the state, superiors, race, parents, the phase of the moon, childhood, toilet training, etc. The menu is vast and tedious, and this vastness and tedium alone should be offensive enough to set one's intelligence against choosing from it. The moment that you place blame somewhere, you undermine your resolve to change anything...
    • Kõne staadionil, 18. detsember 1988

Tema kohta[muuda]

  • 1991. aastast, kui rubla inflatsioon oli peadpööritav ja Moskva kaudu sõlmitavate välislepingute peale ei olnud mõtet mõeldagi, on jäänud meelde, kuidas saime Jossif Brodski loa avaldada LR-i kaante vahel tema esseed ("Täiel määral mitte keegi", nr. 27/28). Esseed oli inglise keelest tõlkinud Juhan Kristjan Talve. Kasutasime juhust, kui Toomas Hendrik Ilves, tollane "Vaba Euroopa" raadio (RFE) eesti toimetuse direktor, külastas "Loomingu" toimetust, ja küsisime selles delikaatses küsimuses nõu. Sealsamas paigas visandas T. H. Ilves Brodskile umbes järgmise sisuga kirja: "Lugupeetud autor, ega te ometi ei taha saada oma esseede eest honorari Nõukogude inflatsioonirublades?" Kiri läks Ameerikasse ja autor vastas sellele nõusolekuga.


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel