Ohver

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • On väga võimalik, et see noor mees — nimelt oma nooruse tõttu — mäletas mäejutluse teksti paremini kui Tolstoi või Gandhi. Et Inimese Poeg tavatses kõnelda triaadides, võis too noor mees mäletada, et kõnesolev tekst ei lõpe kohal vaid kui keegi sind lööb vastu paremat põske siis kääna talle ette ka teine, vaid jätkub ilma punkti või komata: ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks.
Tervenisti tsiteerituna on neil värssidel tegelikult väga vähe ühist vägivallatu või passiivse vastupanu, kurjale kurjaga mittevastamise ehk heaga vastamise põhimõttega. Nende ridade tähendus on kõike muud kui passiivne, sest sisendab mõtet, et kurjust saab liialduse läbi lähendada absurdile; kurjus muutub absurdiks, ta nõudmised kohtavad ülevoolavat vastutulekut, mis võtab valutegemiselt väärtuse. See seab ohvri üpris aktiivsesse ossa, vaimse pealetungi positsioonile.
Võit, mis siin võimalikuks saab, pole moraalne, vaid eksistentsiaalne.
  • [Viimases kirjas sugulastele:] Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja, kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus.
  • [Ostap Bender:] Ohver! Mida te teate elust ja ohvritest? Te arvate, et kui teid on majast välja tõstetud, siis te tunnete elu? Ja kui teilt on rekvireeritud Hiina vaasi imitatsioon, siis see on ohver? Elu, härrad vannutatud mehed, on keeruline asi, kuid see keeruline asi, härrad vannutatud mehed, avaneb niisama lihtsalt nagu lauasahtel. Tuleb ainult osata lahti teha. Kes seda ei oska, jääb omadega vahele. Kas te olete kuulnud lugu husaarist, kes mungaks läks?
    • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "12 tooli", tlk Harald Haug, 2005, lk 119



Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altareile!
Oo! ära seisa templi uste taga.
/---/
Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.


Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.


Sa sosistad et käes meil parim iga
Hull Gretchen pandi põrgu vangikongi
Kareninad Opheliad koos Kariniga
veel ootama jäid jõge trammi rongi

See Gretchen pärast sai veel pühakuks
Sa hoiad autot kindlalt rattaroopas
Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks
tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?


Tõsta lipp! Mis häda tunnil
päästnud pühal sunnil,
olgu tuhandete tusk,
keset äripäeva loidust,
hirmuvalitsuse roidust
ohver, armastus ja usk!

  • Gustav Suits, "Tõsta lipp", kirjutatud Eesti Vabariigi 1. aastapäevaks 24. veebruaril 1919

Allikata[muuda]

  • Liiga palju armu... toob kaasa täiendavaid kuritegusid süütute ohvrite vastu, kes ei oleks pruukinud ohvrid olla, kui õiglus oleks olnud esimesel ja arm teisel kohal.
  • Elu ei ole midagi peale võitluse kurjategijaks olemise nimel, et ei tarvitseks olla ohver.