Mine sisu juurde

Lev Tolstoi

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tolstoi)
Ilja Repin, "Lev Tolstoi" (1887)
Anna Golubkina, "Lev Tolstoi" (pronks, 1927)

Krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi (9. september, vana kalendri järgi 28. august 1828 – 20. november, vana kalendri 7. november 1910) oli vene kirjanik.

Anna Karenina[muuda]

Lev Tolstoi, "Anna Karenina". Tõlkinud Selma Holberg, Eesti Riiklik Kirjastus 1951

  • Kõik õnnelikud perekonnad sarnlevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi. (I jagu, I ptk, lk 5)
  • Kõik oli segi Oblonskite majas. (I jagu, I ptk, lk 5)


Sõda ja rahu[muuda]

Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu". Tõlkinud Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu. Varrak 2016

I-II[muuda]

  • ... ent Pierre sai hakkama järjekordse ebaviisakusega. Alles oli ta vestluskaaslase sõnu lõpuni kuulamata minema läinud, nüüd hoidis ta oma jutuga kinni teist vestluskaaslast, kellel oli tarvis tema juurest ära minna. (lk 17)
  • Ent mõjuvõim seltskonnas on kapital, mida peab hoidma, et see ei kaoks. Vürst Vassili teadis seda, ja olles kord juba taibanud, et kui ta hakkaks paluma kõikide eest, kes paluvad teda, siis poleks tal juba üsna varsti enam võimalik paluda iseenese eest, kasutas ta oma mõjuvõimu harva.(lk 25)
  • Tore oleks Kuragini seltskonda minna, käis tal peast läbi. Kuid otsekohe meenus talle ka vürst Andreile antud ausõna, et ta enam Kuragini seltskonda ei lähe.
Ja otsekohe tuli tal nagu enamasti inimestel, kelle kohta öeldakse, et nad on nõrga iseloomuga, nii kange tahtmine veel üks kord seda talle nõnda tuttavat ulaelu maitsta, et ta otsustas ikkagi minna. Ja otsekohe tuli talle pähe mõte, et antud sõna ei tähenda midagi, sest enne kui vürst Andreile oli ta andnud sõna vürst Anatole'ile, et ta tema juurde tuleb; ja lõppude lõpuks, käis tal peast läbi, on need ausõnad ju niisugused tinglikud asjad, millel ei ole mingit kindlat mõtet, eriti veel, kui kujutleda, et võib-olla juba homme on ta kas surnud või on juhtunud temaga midagi niisugust, et enam ei ole ei au ega häbi. Pierre’ile tulid sageli pähe seda laadi arutlused ning hävitasid kõik tema otsused ja kavatsused. (lk 42)


Pihtimus[muuda]

Lev Tolstoi, "Pihtimus". Tõlkinud Hans Luik. Kuldsulg 1996.

  • Hülgasin oma ringkonna eluviisid, sest taipasin, et see pole mingi elu, vaid ainult sarnaneb eluga; adusin, et meie jõukus ei lase meil elu mõista, ning et elust arusaamiseks pean tundma õppima mitte erandite, mitte meiesuguste parasiitide, vaid lihtsate tööinimeste elu ja seda, mis mõtte nad oma elul arvavad olevat. Mind ümbritses lihtne vene töörahvas, tema poole ma pöörasingi pilgu, saamaks teada, mis on tema elu mõte. See mõte, kuivõrd ta üldse on sõnades väljendatav, on järgmine. Kõik inimesed on siia maailma sündinud Jumala tahtel. Ja Jumal on inimese niiviisi loonud, et iga inimene võib oma hinge kas hukutada või päästa. Inimese eluülesanne ongi oma hinge päästmine, ning oma hinge päästmiseks tuleb elada Jumala tahtmise järgi, et aga Jumala tahtmise järgi elada, tuleb loobuda naudingute jahtimisest, teha tööd, olla alandlik, kannatlik ja abivalmis. (lk 63)
Vikipeedias leidub artikkel