Ausõna

Ausõna on valelik lubadus mitte valetada.

Proosa

"Tühja ka!" sõnas d'Artagnan hooletult, "küllap ma juba korraldan kõik nii, et mind kahel käel vastu võetakse. Mul on üks hea vahend."

"Milline?"

"Viin Tema Majesteedile kirja, milles monsenjöör talle teatab, et riigikassa on tühi."

"Ja edasi?" küsis Mazarin kahvatades.

"Edasi? Kui ma näen, et Tema Majesteet on suurimas kitsikuses, juhatan ta kasvuhoonesse ja näitan talle teatud vedru, mis paneb ühe kasti liikuma." ׳

"Küllalt, härra," sosistas kardinal, "küllalt! Kus on leping?"

"Siin," vastas Aramis.

"Te näete, et oleme suuremeelsed," sõnas d’Artagnan, "sest selle saladusega võiksime palju korda saata."

"Kirjutage parem alla," ütles Aramis, ulatades kardinalile sule.

Mazarin tõusis, jalutas mõni hetk edasi-tagasi, olles pigem rabatud kui masendatud.

Siis peatus ta äkki.

"Ja kui ma kirjutan alla, härrad, milline on teie tagatis minule?"

"Minu ausõna, härra," vastas Athos. (lk 870)

Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna! (lk 25-26)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005