Mine sisu juurde

Paradiis

Allikas: Vikitsitaadid
Gustave Doré, "Paradiisist väljaajamine"
Séraphine de Senlis, "Paradiisipuu" (1929)
Daniele Van Ruyskensvelde, "Eeden" (1956)

Paradiis ehk taevariik on aabrahamlikes religioonides populaarne hüpoteetiline ainujumala läheduses paiknev institutsioon, mille asukad elavad igaveses õndsuses ning kuhu üldjuhul pääsevad vaid religioossete standardite järgi heakskiidetud usklikud pärast surma. Ajalooliselt on usutud, et paradiisi füüsiline asukoht on taevas, vastandina maa all paiknevale põrgule, mis on samuti igavene religioosne karistusasutus religioossete standardite järgi hukkamõistetutele. Seepärast nimetatakse taeva- või jumalariiki vahel ka lihtsalt taevaks, eriti kui peetakse silmas sealse jumaliku võimu sekkumist maa peal toimuvasse või seisukohavõtte selle suhtes. Samas on paradiisi asukohaks peetud ka oletatavasti maa peal Lähis-Idas asunud Eedeni aeda.

Piibel

[muuda]
  • Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: "Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"
17 Ja ta kartis ning ütles: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!"


  • Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
    Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
    Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
    Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.
    Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.
    Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
    Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
    Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.
    Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.
    Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.

Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid.
46 Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

Koraan

[muuda]
  • Ent need, kes teevad head, on nad siis mehed või naised, ja on lisaks ka usklikud, lähevad paradiisi ja nendele ei tehta ülekohut datlikivi kriipsugi võrra.


Proosa

[muuda]
  • Muusika on surelikele teadaolevast parim, on maapealne paradiis.


  • [D'Artagnan:] "öelge mulle ometi, kust kurat te ometi tulite, kui te Planchet' selja taha hobuse laudjale kukkusite?"
"Kuradi pärast, te ju nägite isegi: taevast."
"Taevast?" kordas d'Artagnan pead vangutades. "Teie ei näe välja, nagu võiksite sinna minna, veel vähem sealt tulla."
"Armas sõber," lausus Aramis edeval ilmel, mida d'Artagnan noil päevil, kui ta veel musketär oli, iialgi polnud näinud, "kui ma ei tulnud taevast, siis vähemalt astusin välja otse paradiisist, mis on peaaegu seesama."
"Noh, nüüd võivad teoloogid rahul olla," sõnas d'Artagnan. "Siiani ei suutnud nad kuidagi paradiisi asukohta lõplikult kindlaks määrata. Ühed paigutasid ta Ararati mäele, teised Tigrise ja Eufrati vahele; teda otsiti kaugelt, aga ta oli hoopis üsna lähedal. Paradiis asub seega Noisy-le-Secis, Pariisi peapiiskopi lossi kohal."



  • Taevase ehitusega kõrgeimad olendid kalduvad tavaliselt kaduma religioossest praktikast, kultusest; nad lahkuvad inimeste seast, tõmbuvad taevasse ja muutuvad kaugeteks, inaktiivseteks jumalateks (dei otiosi). Lühidalt, nende jumalate kohta võib öelda, et pärast kosmose, elu ja inimese loomist tunnevad nad justkui väsimust, nagu oleks Loomise tohutu ettevõte nende jõutagavarad ammendanud. Seepärast eemalduvad nad taevasse, jättes poja või demiurgi maa peäle Loomist lõpule viima või täiustama. Järk-järgult hõlmavad nende koha teised jumalikud kujud — müütilised esivanemad, ema-jumalannad, viljakusejumalad ja muud taolised. Tormijumalas elab veel taevane struktuur edasi, ta ei ole aga enam kõrgeim loov olend. Ta on ainult maa viljastaja, mõnikord üksnes oma kaaslase, maa-ema abiline (paredros). Taevase struktuuriga kõrgeim olend säilitab ülekaaluka koha vaid pastoraalrahvaste juures ja saavutab ainulaadse seisundi monoteismi kalduvates usundites (Ahura-Mazda) või täiesti monoteistlikes religioonides (Jahve, Allah). (lk 67)
  • Siiski, nagu äsja nägime, äärmusliku häda puhul, kui kõike muud on tulemusteta proovitud, ja eriti taevast langevate hädade, põua, tormi, epideemiate puhul pöörduvad inimesed uuesti kõrgeima olendi poole ja anuvad temalt abi. Selline hoiak ei valitse mitte ainult loodusrahvaste hulgas. Iga kord, kui muistsed heebrealased elasid rahu ja õitsengu aegu, hülgasid nad oma Jahve naabrite Baali ja Astarte kasuks. Ainult ajaloo katastroofid sundisid neid Jahve poole pöörduma. "Siis nad kisendasid Jehoova poole ja ütlesid: Me oleme pattu teinud, et jätsime maha Jehoova ning teenisime baale ja astartesid; aga päästma meid nüüd meie vaenlaste käest, siis me teenime sind" (1. Saamuel, 12, 10). (lk 68)
  • Peame siiski märkima, et isegi kui taevased jumalad enam usuelus ei domineeri, säilitavad sideerilised regioonid, taevane sümboolika, ülestõusmismüüdid ja -riitused jms ülekaaluka koha sakraalse süsteemis. Igas usukompleksis jätkab transtsendentse ilmutamist see, mis on "üleval", "kõrgel". Kultusest kadunud ja mütoloogias teiste teemadega asendatud taevas jääb usuelus püsima oma sümboolika tõttu. Ning see taevane sümboolika omakorda toidab ja toetab mitmeid riitusi (seotud ülestõusmisega, ronimisega, initsiatsiooniga, kuningavõimuga jne), müüte (kosmiline puu, kosmiline mägi, maad taevaga ühendavate noolte ahel jne) ja legende (näit maagiline lend). Maailma Keskpunkti sümboolika (mille määratut levikut juba nägime), illustreerib samuti taevase sümboolika tähtsust, sest Keskpunktis leiab aset ühendus taevaga ning taevas on transtsendentsuse paradigmaatiline võrdkuju.
    Võiks öelda, et just kosmose struktuur hoiab elavana mälestust taevasest kõrgeimast olendist. Näib, nagu oleksid jumalad loonud maailma nii, et see paratamatult peab kajastama nende olemasolu; sest ükski maailm ei ole mõeldav vertikaalsuseta, ja juba üksnes sellest dimensioonist piisab transtsendentsuse esilekutsumiseks. (lk 69)


  • [paater Ieronimo:] Kõige viimane riik maa peal on Antikristuse riik ja seal on kõigil nii hea elada, et keegi enam ei hooli ei tulevasest elust ega lunastusest Kristuse läbi. See on, mida me siin näeme — inimesed, kes on nii rahul maapealse eluga, et keegi enam ei ihka taevasse paradiisi. Kõigist katsumistest, mis kuri inimeste peale saadab, on see kõige suurem ja kõige hädaohtlikum.
  • [Katarina:] Kui me ütleme valgus, siis mõtleme tule või päikse valgust, — aga mis on see võrreldes taevase valgusega, mis ei paista ainult silma, vaid otse inimese hinge? Me räägime kullast ja kalliskividest, kui tahame edasi anda taevase linna rikkust, aga tõepoolest ei ole seal ei kulda ega kalliskive, mis on ainult tühjad kestad, vaid midagi muud, mille jaoks meil ei ole sõnu. (lk 123)
  • Alles palju hiljem võis Katarina rääkida oma pihiisale, mis ta oli üle elanud oma haiguse ajal. Ta hing oli tõepoolest kehast lahkunud ja võinud pilku heita kõigele sellele, mis ootas inimesi sealpool piiri. Ta oli näinud kõiki põrgupiinu, mis ootasid patuseid. Ta oli läbi käinud purgatooriumi kannatustest ja lõpuks jõudnud paradiisi, kus ta oli kohanud oma peigmeest palest palgesse. Juuresolejate meelest oli see olnud ainult üks silmapilk, mil näis, nagu oleks haige juba hinge heitnud, aga meie aeg ei ole Jumala aeg. Katarinale oli see tundunud nii pikk, et ta ei uskunud oma silmi, kui ta ennast jälle oma endises voodis leidis ja samad inimesed ta ümber olid. (lk 170)
    • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 17


  • Kuidas küll tegelikkus prospektides reklaamitu ikka ja jälle ümber lükkab, sest oma ilust hoolimata pole Tseilon "paradiis, kus maa viljad ta asukatele ilma igasuguse vaevata sülle langevad". Paradiisina näib ta ainult külalistele, keda kõikide ebamugavuste eest kaitseb paks rahatasku, mitte aga kalamehele või riisikasvatajale, töölisele kalliskivikaevandusest või teenoppijale järskudel mäenõlvadel.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 68


  • Kahtlemata oleks ta võinud ühel päeval väärida pääsemist kipakasse taevasse, kuhu lähevad vaid need, kes on kõverikud. Taevasse igatahes pääsu pole, ta on kipakas siinsamas maa peal. Ma vannun, et ei saa tema heaks midagi teha. Kinnitan teile, et kui see oleks minu võimuses, muudaksin asju paremaks. Ma tean väga hästi, et öelda, et masinakirjutajal on pehkinud keha, on jõhkram ükskõik millisest sõimust.


  • "Minu arvates on "Idioot" raamat paradiisist," ütles Konstantin Konstantinovitš. "See on nagu maaliteos, aken täiuslikku ellu, mis on meie jaoks võimalik. Dostojevski läheb veel kaugemale, ta mitte üksi ei kujuta täiuslikku inimest selles maailmas, vaid ütleb, et meie, kes me elame siin ja praegu, juba oleme paradiisis ja et Peterburi on ainus koht maailmas, kus asub paradiis. Sellest tuleb see jumalik valgus."
Kuulasin vaikselt meeste juttu. Mida Konstantin Konstantinovitš sellega öelda tahtis?
Mu pea kubises mõtetest, aga ma ei söandanud küsida. Mida võis ta mõelda paradiisi all... Kas siis Peterburi on paradiis? Linn mis on täis vaenlasi, vaeseid, rahavahetajaid, mustlasi, räpaseid tänavaid, jubedaid vabrikuid nende musta suitsuga. Lehkavaid haiglaid. Kas siis Peterburi on paradiis? Aga kes ütleb, missugune see paradiis õieti on...


  • Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.


  • Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.
Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud?


  • Southside'i meie naabruskonda kolides oli mul kombeks pärastlõunati tema juures jõlkuda ja riiulitelt suvalisi albumeid ta stereosse panna. Igaühes neist peitus tol ajal uus seiklus. Vaatamata mu noorele eale ei seadnud ta iial piiranguid sellele, mida võisin või ei võinud puutuda. Aastaid hiljem oli just tema see, kes mulle mu esimese albumi - Stevie Wonderi "Talking Booki" ostis, hoidsin seda tema majas, oma lemmikalbumite riiulil. Kui mul nälg peale kippus, tegi ta meile piimakokteili või praadis meile terve kana, samal ajal kui Arethat või Milesi või Billiet kuulasime. Southside oli minu jaoks taevalikult suur inimene. Kujutasin tol ajal taevast ette džässist tulvil kohana.
    • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 24


  • Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tule appi, teeb seda ainult erandjuhtudel ja aitab enamasti neid, keda peaks tagasi hoidma.


  • Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!


Draama

[muuda]

[Claudius:]
Suu lausub sõnu, mõtted jäävad maha;
kuid taevas sõnu mõtteta ei taha.


  • Põrgu on koht, kus halbadel on hea olla, nii nagu taevas on koht, kus headel on hea olla.

Luule

[muuda]

"Nad taeva ilu rikkuma ei kõlba,
ei võta vastu neid ka sügav põrgu,
kus patuseid nad võiksid uhkeks teha."


Noort, nõtket loorberit ma imetelin,
mis hardail oksil haljas hiies lehtis
nii nagu paradiisi aiarajal


Su pääle tulgu taeva leekiv rahe!
Ei tammetõrud nuuma sind, sa neetu,
vaid vara, ligimestelt kokkuveetu;
veel kuritegusid teeb teoks su tahe

  • Francesco Petrarca, "Sonett CXXXVI", tlk Ain Kaalep, rmt: "Renessansi kirjanduse antoloogia" (1984), lk 35


Hall vanake sealt lahkub, kus tal ammu
on mõeldud lõpetada oma iga
...
ja jõuab Rooma, seirates üht sihti,
et näha saaks kord kujutustki sellest,
kellega kohtumist on taevas loota

  • Francesco Petrarca, "Sonett XVI", tlk Ain Kaalep, rmt: "Renessansi kirjanduse antoloogia" (1984), lk 34-35


  • Poola kuningriik on juutidele paradiis, orjadele põrgu, lihtrahvale puhastustuli, aadlike omavoli.
  • Clarum regnum Polonorum est: / Paradisus ludaeorum, / Infernum rusticorum, / Purgatorium plebeiorum, / Dominatus famulorum.
    • Anonüümne paskvill kuninglike pulmade puhul (1606)


[Orlando:] Nüüd Medicite asemel on ainult
Fra Girolamo, kelle kaudu Kristus
meid käsutab kui mõistuseta lapsi
ja ette kirjutab, ei ainult paastu,
vaid iga söömaaja, riided, kingad,
nii juuste kui ka mõtte pikkuse.
Jah, iga sõna selles pühas riigis on loetud.
Selles taeva lilleaias
meid kärbitakse kogu aeg kui põõsaid
ja missastki jääb ainult Kyrie.


Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.


Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
...
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
...
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias –
ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!


Andris Šķēle taga Püha Peetruse värava ees
seisab terve trobikond igasugu rahvast,
sest Peetrus ei suuda juba aastaid otsustada,
kas lasta Šķēle taevasse või siiski mitte,
taeva taga on veel üks taevas,
taeva taga on veel üks taevas

Allikata

[muuda]


Vanasõnad

[muuda]
  • Ega muidu taevasse saa, kui vaeva ei näe.
  • Inimese tahtmine on ta taevariik.
  • Kõrts ei ole põrguhaud ega kirik taevariik.
  • Sandikepp ei saada taevasse ega siidriie põrgusse.
  • Taevas orjade tasuja, jagab orjale osada, sulasele summakuda.
  • Tee tööd, näe vaeva, siis saad taeva!
  • Vaest lükatakse auku, rikast tõstetakse kõrgesse (taevasse).
  • Vanatüdruk saab taeva, kuldkee kaela.
  • Võõrasema puuakse võlla, oma tõstetakse taeva.
  • Ükski tark pole taevast tulnud.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

[muuda]

Vaata ka

[muuda]
  • "Vanameeste paradiis", Downtown Pictures 2005 (stsenaarium Ove Musting, Urmas Lennuk, režissöör Ove Musting)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Paradiis&oldid=113017"