Egiptus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



Nõnda ütleb Issand Jumal:
Vaata, ma tulen sulle kallale,
vaarao, Egiptuse kuningas -
suur krokodill, kes sa lamad jõgede keskel,
kes sa ütled: "Mu Niilus on mu päralt
ja mina olen selle enesele teinud."


  • Kui keegi suudaks Egiptuse kohal tõusta kahekümne miili kõrgusele, siis näeks ta kogu selle maa omapäraseid kontuure ja imeväärset värvidevaheldust.
Sellelt kõrguselt paistaks Egiptus talle valgete ja oranži karva liivade taustal nagu suur madu, kes energiliselt looklevate liigutustega rajab endale läbi kõrbe teed Vahemere poole ja on juba pistnud sellesse oma kolmnurkse pea, milles hiilgavad kaks silma: vasak - Aleksandria ja parem - Damiette.
Oktoobris, kui Niiluse veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see madu vetesinist värvi, veebruaris aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta roheline, sinine triip piki selga ja suur hulk siniseid soonekesi peas, - need on deltat läbivad kanalid. Märtsis muutub sinine triip kitsamaks ja mao nahk sillerdab päikese paistel valmivate viljade kullast. Juuni algul, põua ja tolmu käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab hall tolmukord nagu leinaloor. (lk 7-8)
  • Säärastes tingimustes ei oleks Egiptus olnud tsivilisatsiooni hälliks, vaid üheks neist elututest orgudest, milliseid Sahaara kõrbes on palju, kui püha Niiluse veed teda iga aasta elule ei ärataks. Juuni lõpust kuni septembri lõpuni tõuseb vesi Niiluses vahetpidamata ja ujutab üle peaaegu kogu maa. Oktoobri lõpust kuni järgmise maikuuni kahanevad kevadised veed järk-järgult, paljastades isegi kõige madalamad alad. Jõe vesi on siin niivõrd küllastatud mineraalsetest ja orgaanilistest ainetest, et omandab pruuni värvuse, ja sedamööda kuidas vesi kahaneb, jääb üleujutatud aladele maha viljakas muda, mis asendab kõige paremaid väetisi. See muda ja palav kliima võimaldavad kõrbetest ümbritsetud egiptlastel saada kolm lõikust aastas ja iga külvatud tera annab kolmsada tera saaki. (lk 8)
  • Niisiis Egiptuse loodus ise, mis nõudis suurt, vahetpidamatut ning visa tööd, määras selle maa ühiskondliku organisatsiooni alused: rahvas töötas, vaarao valitses, preestrid koostasid plaane. Ja niikaua kui need kolm tegutsevat jõudu üksmeelselt püüdsid eesmärkide poole, mis loodus ise neile kätte juhatas, niikaua kestis õitseng ja rahvas saatis korda surematuid tegusid. (lk 9)
  • Põlised egiptlased olid uhked oma vasekarva nahavärvi üle ja suhtusid põlgusega mustadesse etiooplastesse, kollastesse semiitidesse ja valgetesse eurooplastesse. Nahavärv, mis võimaldas oma kaasmaalast eristada võõramaalasest, soodustas rahva ühtsuse säilitamist rohkem kui usk, mida võib soovi korral vahetada, või keel, mida võib ära õppida.
Kuid aja jooksul, kui riigihoonesse hakkas tekkima mõrasid, valgus Egiptusesse üha rohkem võõramaalasi. Nad nõrgendasid rahva ühtsust, tekitasid ühiskonnas lõhesid, ujutasid lõpuks maa üle ja sulatasid pärisrahva endasse. (lk 10)
  • Egiptuses valitses õitseng, niikaua kui monoliitne rahvas, energilised kuningad ja targad preestrid töötasid koos üldiseks hüvanguks. Kuid tuli aeg, millal Egiptuse rahvaarv sõdade tagajärjel tunduvalt kahanes, millal üle jõu käiv töö, ränk rõhumine ja ametnike omakasupüüdmine ta elujõu murdsid ning võõramaalaste tulv rassilise ühtsuse lammutas. Ja kui lisaks sellele tungis maale aasialik luksus ning toredus, mis õõnestas vaaraode energiat ja preestrite tarkust, - kui need kaks jõudu alustasid omavahel võitlust rahva riisumise monopoli pärast, siis sattuski Egiptus võõramaalaste võimu alla ja tsivilisatsiooni valgus, mis oli aastatuhandeid säranud Niiluse kohal, kustus. (lk 11)


  • [Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed.
    • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 61


  • Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd.



Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel