Nälg
Nälg on soov ja vajadus saada toitu.
Proosa
[muuda]- Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasapisi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingist imelikust tühjusetundest. Seda oli Puhh varemgi tundnud ja teadis, mida see tähendab. See oli nälg!
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47
- Ilma et ta [Bilbo] enam mingeid südametunnistuse piinu oleks tundnud, otsustas ta ennast võimaluse korral kontvõõrana õhtusöögiga kostitada, sest ta oli juba nii kaua sunnitud olnud seda tegema ja teadis liigagi hästi, mida tähendab tõeline nälg, mitte lihtsalt viisakas huvi hästi varustatud sahvri hõrgutiste vastu. (9. ptk, "Tühjad vaadid tagasi")
- J. R. R. Tolkien, "Kääbik, ehk sinna ja tagasi", tlk Lia Rajandi, Tallinn: Tiritamm, Pegasus, 2019, lk 187
- Hilja häbenes oma suurt söögiisu — teda piinas nüüd alaline näljatunne. Ta käsivarred ja sääred venisid iga päevaga pikemaks ja Hilja uskus, et need on seest õõnsad ja sinna see toit kõik lähebki, nii et kõht jääb poolikuks. Mõnigi kord oleks ta üksi tühjaks söönud suure savikausi, kust perenaine igaühele kulbiga tõstis. Kui sööjate lusikad taldriku põhjast sinise tangusupi viimaseid tilku kaapisid, seisid perenaise käed juba ammugi vagusi süles,
- "Miks sa ei söö?" päris Noor-Jaan.
- "Palju see inimene ikka jõuab süüa!" vastas perenaine ja vaatas vasakut suunurka tõstes niisugusel pilgul üle sööjate, nagu polekski need inimesed, vaid mingid arusaamatud elukad. (lk 8)
- Veera Saar, "Õnnesärgis", rmt: "Isa niinepuu", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 5–15
- Siis oli nälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele. Onnid olid tehtud savist, sõnnikust ja lubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõime küüslauguga, maitses hästi. Vanaema arvas, et ju seal siis on mingid vitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisid sovhoosis tööl ja tõid vahel mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja teed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehk päevalilleseemneid, mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad.
- Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 14
- Elu on läinud nii heaks, et peaaegu keegi ei sure enam nälga, mis saja aasta eest oli tavaline. Tol ajal ei puudutanud poliitika mitte ainult inimeste rahakotti, vaid toidukotti. Praegu võib populismiga mängida: rahakotti võib see mõjutada, aga toidukott on ikka veel kindel. Asi peab minema nii halvaks, et toidukott on ohus, enne ei loobuta tulega mängimast.
- Inimene vajab 2000 kalorit päevas. Saksamaal oli sõja lõpupoole täiskasvanu norm 800 kalorit, kasvaval teismelisel nagu mina 1200, aga muidugi läks kõik toit pere ühisesse patta. Alguses olime põgenikelaagris, kus toitu oli nii vähe, et arvasime: ilmselt köögi personal varastab. Hiljem hakkasime omaette süüa tegema, aga nii oli veelgi raskem ots otsaga kokku tulla. Oli pidev näljatunne. Toitu sai kupongide eest. 12-aastaselt pidin miskipärast omaette söömas käima. Üks toit restoranis oli kupongita, margivaba, nagu öeldi. Tihti oli selleks keedetud spinat. Spinat mulle lapsena ei maitsenud, aga seal sõin seda isuga. Ilma margita sai ka lahjat sõjaaegset õlut. Jõin seda ka, ikkagi natuke kaloreid. Apteegist sai kalamaksaõli. Kalorid on kalorid, mõtlesin, katsusin seda mitu supilusikatäit võtta, aga ei suutnud, nii suur nälg siiski ei olnud. Keha nõrgenes, igale poole tulid paised, mõnes tekkis mädanik.
- Võib jääda mulje, et arutlus ühiskonna kokkuvarisemise üle on midagi abstraktset ja teoreetilist. Võib-olla jäi eelnevaist lõikudest mulje, et ma räägin lihtsalt televisioonis või internetis nähtud kahetsusväärsetest stseenidest. Ei ― kui ma räägin näljast, hävingust, põgenikupõlvest, haigustest ja sõjast, siis pean ma silmas sündmusi, mis tabavad meid endid. Kui elektrit pole, siis varsti ei tule kraanist enam vett. Me peame toitu ja ihusooja nuruma naabritelt. Meid hakkab näpistama nälg. Me ei tea, kas minna või jääda. Meil on hirm, et enne näljasurma lüüakse meid lihtsalt maha.
- Jem Bendell, "Süvakohanemine: kliimatragöödia teejuht", tlk Priit-Kalev Parts, Akadeemia, 11, 2022, lk 2012
Luule
[muuda]Kui palju jääb aega,
enne kui rahvahulk
asub ründama muuseumiuksi,
et kätte saada puust hapupiimapütsik
ja kasetohust leivakarp —
me reliikviad?
Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.
Ja kui meilt küsitakse,
kas me tunneme teda
sääl savikruusi põhjas,
vastame hetkegi kõhklemata:
tema on kogu aeg kohal,
kõneleb meiega,
lohutab meid,
kuid jääb poolelt sõnalt vait,
kui küsida talt
puhast leiba ja vett.
- Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
Videvik -
värske kui kurgiliha.
Ei isu, ei asu, ja ometi nälg.
Istudes-astudes ümber piha
palava pilgu jahenev jälg.
- Leelo Tungal, "*Videvik...", rmt: "Teeleht", 2017, lk 125
Vanasõnad
[muuda]- Nälg vallutab kindlused ja alistab lossid.
- Pole paremat sousti kui hea isu.
- Mida teab täissöönu sellest, kuidas näljane end tunneb?
- Ei maial ole osa ega näljasel leent.
- Ennem saab külla otsast kui nälja otsast.
- Häda ajab härja kaevu, nälg hundi karja.
- Kel janu, sel jalad, kel nälg, sel näpud.
- Kel käed rüpes, sel nälg kõhus.
- Kes noores põlves ei külva, näeb vanuses nälga.
- Kel nälg, sel jalad.
- Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
- Küll nälg õpetab sandi paluma.
- Lahtine suu ei jää nälga.
- Mis kits kitsele annab, kui isegi närib haavakoori.
- Nälg ajab hundi külasse.
- Nälg ei jätä nuga tuppa.
- Nälg keedab magusa leeme.
- Nälg kõhus, uhkus südames.
- Nälg naerab noore naise, tühi kõht tüdruku.
- Nälg näitab, oht õpetab.
- Nälg on kõige parem kokk.
- Nälg paneb karu käppa imema.
- Nälg roa soolab.
- Näljane koer (täi, kirp) hammustab valusasti.
- Näljane sööb jänestki.
- Näljase näpud ei saa rasva tilkuma.
- Parem pikk ja peenike nälg kui jäme ja lühike nälg.
- Parem viis viljaga kui kuus näljaga.
- Tegija käed leiavad tööd, magaja magu näeb nälga.
- Tühi kott ei seisa püsti.
- Tühi toob tüli majasse, nälg ajab lapsed vargile.
- Tühja sõime ääres lähevad hobused tülli.
- Usinus toob leiba, laiskus nälga.
- Üheksa ametit, kümnes nälg.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
