Õhtusöök

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jules-Alexandre Grün, "Õhtusöögi lõpp", 1913.

Piibel[muuda]

Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu
häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön
õhtust temaga ja tema minuga.

Proosa[muuda]

  • Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.
Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.
"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)
  • Õhtust lähen sööma soovitatud härra juurde. Ootasin tunni, et minna siis, kui uksed avatakse. Uksed ongi avatud, aga see ei tähenda, et veel süüa saaks. Näppude peal näitab ta, et tunni pärast tuleb kokk. Praegu saab juua.
Uskumatu, et olen nädalaid hispaanlaste rütmis elanud, aga ei ole ära õppinud — enne kella kaheksat süüa ei saa! (lk 168)


  • Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas kassiirina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase ettenägelikkusega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna õhtusöök on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud sole Colbert'i, pudeli Liebfraumilch'i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus. (lk 56-57)