Hurmaa

Proosa

• Õhtusöök, kui see lõpuks serveeriti, oli sama halvasti korraldatud ja juhuslikult kokku klopsitud nagu majagi, olles justkui valmistatud kõigist neist toiduainetest, mille keegi oli kümme minutit varem külmkapist leidnud. Laual oli tomatisupp, mis oli paks nagu kaste ja maitses tugevalt ketšupi järele; korniši kanad, mis olid ikka veel nii toored, et võisin näha, kuidas punased arterid marmorjalt läbi liha paistsid; porgandid ja sibulad, mis olid nii üleküpsenud, et purskusid kahvli harude vahelt välja isegi kõige õrnema puudutuse peale; veel üks supp, mis näis koosnevat ainult keedetud sibulast ja porrulaugust ning oli kaunistatud pehme sugestiivse sinepikeeruga; ja magustoiduks, nagu Smythe mulle uhkusega teatas, olid hurmaad, mis istusid korrektselt ja idamaiselt sinivalgetel hiina portselanist taldrikutel, kuid olid sama kõvad nagu rohelised ploomid - kui olin lõpuks suutnud sellest ühe tüki välja viilida, maitses see nagu hapu rohi ja mul kulus mitu aastat, enne kui suutsin seda esmamuljet parandada. (lk 87)
• Kuid need mured olid olnud asjatud, sest Smythe veetis terve õhtu vahetpidamata rääkides. Ta alustas hetkel, mil uksest sisse astusin ning ta ühe käega mu mantli võttis ja teisega mulle mahlatopsitäie brändit ulatas (mulle ei olnud brändi maitse kunagi meeldinud, kuna see tekitas hammaste vastas nii karvase tunde, ning ma kallasin klaasi sisu eesruumis asuva ja lehti maha viskava viigipuu potti, kui Smythe läks endale teist topsitäit tooma), jätkas rääkimist kogu õhtusöögi vältel ja ka šerriklaasi taga, mille ta pärastpoole mu ette asetas ja mille ma tühjaks jõin, kuigi igatsesin midagi koogitaolist, et söödud hurmaa maitset neutraliseerida. (lk 88)
• Tegin hommikusöögiks oma lemmikrooga: kaerahelbeputru, millesse segasin tooreid mune, kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabuhirmu, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks hurmaa päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast teadustööst ja nigelast stipendiumist oli veelgi haletsusväärsem tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas üksinda selles kummalises majas, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil. (lk 91)
  • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016

• Mäletan pärastlõunat, mil hüppasin rõõmsalt paari astme kaupa trepist alla ja jooksin koolimajast välja. Kasuisa asemel ootas mind seal ema ja see tekitas minus hirmu. Ta astus mulle ligi, andis musi, võttis mu portfelli ja ütles, et lähme nüüd turule. Turule? Me ei teinud turult sisseoste peaaegu mitte kunagi, sest seal oli kõik kallis. Seal seisid mustaverd meesterahvad, kelle suurtes kohvrites oli igasuguseid ennenägematuid ja -maitsmatuid imesid: kollased lõhnavad melonid, võipirnid, rohelised viinamarjakobarad ja oranžid puuviljad, mille kohta nad ütlesid: hurmaa, hurmaa. Ema viis mind läbi nende ebaharilike hunnikute ja lubas valida, mida ma iganes soovin. Ma valisin kaks pirni, ühe hurmaa ja peotäie mingeid pähkli moodi asju, sest ema ütles, et need on söödavad kastanid, ja see tundus mulle uskumatu. (lk 38)
  • Nora Ikstena, "Emapiim", tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra, 2018

• Ja siis on veel patsient KM, kuuekümnendates aastates daam, kes on end peagi tapmas hurmaadega. Kirurgid on palunud mul ta uuesti üle vaadata menopausijärgse veritsuse tõttu. Loen enne ülevaatust kirja tema märkmete vahel, ja siis tuleb mul see uuesti üle lugeda, kuna arvan, et konsultandi sekretär on end korrektuuripliiatsist pilve tõmmanud.

Umbes kümme aastat tagasi tegi KM maovähi tõttu läbi gastrektoomia ja peab nüüd ranget dieeti pidama, vältides teatud tüüpi toite, mida ta ei suuda seedida. Nimekirja tipus on hurmaa ehk kakiploom - mitte just Granny Smith, seega puuvili, mida on lihtne vältida. Või vähemalt võiks nii arvata.

Maltal üles kasvanud patsient KM-i jõuluaja peretraditsioon on alati olnud hurmaad süüa ning see pole tava, millest ta oleks nõus loobuma, hoolimata kirurgide ähvardustest.* Patsient teadis, et hoiatus pole tühine; need põrgulised on tal juba viis korda soolesulgust põhjustanud, rikkudes ära viis jõulupüha - puuvili moodustab tahke betoonitaolise blokeeringu pärasooles, mis kolmel juhul vajas kirurgilist sekkumist. Kõige viimane kord leidis see aset möödunud nädalal, kui kirurgid lõikusid ta lahti, et pigistada soolest välja diospüüri-besoaar** nagu marmorkuulike hambapastatuubist.

"Ilma selleta pole lihtsalt jõulusid," ütleb ta mulle ja ma ei saa aru, kas ta räägib puuviljast või soolesulguse tõttu haiglasse sattumisest.

*Jumal teab, miks - olen sestsaati üht proovinud ja no ei ole just midagi, mille pärast hõisata. Kiudainerohked ja maitsetud nagu ümmargune punutud kattelinik. Minu arvates Terry's küll ei peaks muretsema, et šokolaadiapelsinide müük lähimal ajal hurmaale alla jääb.

** Kas suudate uskuda, et seedimata hurmaamassi kohta soolestikus on olemas spetsiifiline ja eksklusiivne meditsiinitermin? Pole ime, et meditsiiniõpingud nii kaua kestavad! Kogu selle pahna päheajamine võtab aega. (lk 68-69)

• Adam Kay, "Oh sa pühade vahetus", tlk Krista Kallis, 2020