Hommikusöök

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Amalia Lindegren, "Hommikusöök" (1866)
O. A. Hermansen, "Hommikulaua ääres" (1884)
Hanna Pauli, "Hommikueine aeg" (1887))

Hommikusöök on päeva esimene tähtsaim söögikord, millele järgnevad kõik ülejäänud tähtsaimad söögikorrad - kui just mitte alustada nende loendamist öistest külmkapikülastustest.

Proosa[muuda]

  • Ma olin rabatud, mäletan seda hästi, rabatud ja pisut heitunud meile pakutava hommikusöögi suurejoonelisusest. Seal oli tee, suures hõbedases teekeedunõus, samuti kohv, ja kuumuti peal olid tulikuumad munaroa- ja peekonivaagen ning veel kalavaagen peale nende. Samuti väike kurn keedetud mune erilises kuumust hoidvas anumas ja puder hõbekastrulis. Teisel serveerimislaual oli sinki ja suur käntsakas külma peekonit. Seal oli veel plaadikooke ja röstleiba ning hulganisti mitmesuguseid keedise-, marmelaadi- ja meepotte, kuna ühes servas seisid kuhjaga täis puuviljavaagnad. Minu meelest oli võõrastav, et Maxim, kes Itaalias ja Prantsusmaal ringi rännates oli söönud hommikuti vaid croissant'i ja puuvilju ning joonud tassi kohvi, võib kodus valida säärast hommikusööki, millest oleks jätkunud tosinale inimesele, ja seda ilmselt päevast päeva, aastast aastasse, nägemata selles midagi naeruväärset, pidamata seda raiskamiseks.


"Keskhommik paistab käes olevat," ütles ta, "ja ma arvan, et oleks enam-vähem õige aeg pruukosti võtta - kui meil peaks veel mingit pruukosti olema. Aga mulle tundub, et Smaugi paraadukseesine ei ole söömaajaks just kõige ohutum koht. Lähme kuhugi, kus saaksime natuke aega rahus istuda."
  • "Oh armas aeg!" nurises kääbik. "Jälle muudkui kõnni ja roni, ja ikka ilma pruukostita. Ei tea, kui palju hommikueineid ja teisi söögikordi meil seal selles ilges kellatus, ajatus augus vahele jäi."


Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu varjud, sest päike tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved. Rohukõrtel kiikusid tillukesed linnud ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.
"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"
"Söö oma hommikusööki, Laura,“ käskis Mamma. "Sa pead oma kombeid jälgima, olgugi, et me oleme saja miili kaugusel mis tahes asustatud paigast."
Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."
"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)

Allikata tsitaadid[muuda]


Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel