Tuula-Liina Varis

Tuula-Liina Varis (sündinud 30. juunil 1942 Loimaal) on soome kirjanik, 2009–2014 Soome Kirjanike Liidu esimees. Eesti keeles on ilmunud tema mälestusteraamat "Kilpkonn ja õlgmarssal" (Kilpikonna ja olkimarsalkka), mis kirjeldab tema abielu luuletaja Pentti Saarikoskiga, ja "Tahan tunda, et elan" (Että tuntisin eläväni).

"Kilpkonn ja õlgmarssal"

Tsitaadid teisest trükist: Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal". Tõlkinud Piret Saluri. Pentti Saarikoski luuletused tõlkinud Joel Sang. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

Mu murdeea mäss jäi pooleli, sest vastased andsid loobumisvõidu. Nüüd seisis mul vastas terve maailm, aga ma ei saanud maailmaga kontakti.

Ma olin end lukku pannud ja võtme ära kaotanud. See, mis meiega juhtus, oli nii erandlik ja karm, et ma püüdsin kogu oma tahte, jõu ja kõigi vahenditega maailmale näidata, et ei juhtunud midagi erilist. See oli vaistlik ellujäämisestrateegia: kaas peale, kui sa ei kannata sisu vaadata, veel vähem seal sees tuhnida. (lk 14)

Loimaalaste suhtumist kultuuri kirjeldab kujukalt Uuno Laakso ja kaupmees Oskari Heikkilä lugu. Laakso oli Moliére'i "Ihnuriga" ringreisil ja küsis Heikkilält, keda teadis kui alevi tähtsat nina, millist menu võiks Loimaal loota. Heikkilä vastas:

"Härra Laakso, mina teie orkestert ei tea, aga mitmed paremadki on Loimaal alt läinud." (lk 15)

Penttil oli seljataga pikk ja ränk joomatuur. Luulekogu "Mis toimub tegelikult?" pidas ta paljuski Tuomas Anhava teeneks. Ma kuulsin seda lugu palju kordi mitmes erinevas versioonis. Ühe järgi oli Anhava tema juurde koju Haagasse tulnud, põlastanud hirmsat möllu, mis seal käis, ja öelnud: "Armas aeg, tee vähemalt raamatki." Lahkudes võttis Anhava kaasa peotäie märkmelipikuid Pentti värssidega ja neist saigi raamat, Pentti tõeline läbimurdeteos. (lk 20-21)
Hiljem selgub mulle, et Pentti ei jäta midagi oma teada. Ta räägib kõik kõigile ära ja paneb veel omalt poolt juurdegi. Saladusi räägitakse selleks, et neid edasi rääkida, ja lood on selleks, et neid paisutada. Ta tunnistab seda ise ka. Ja mis siis sellest? Asjadel pole õiget maiku, kui neid edasi rääkida ei saa. Alles teiste inimeste reaktsioon teeb loo huvitavaks, ka temale endale.

Pentti on lahke loomuga: kõik, mis on tema oma, on ka teiste oma.

Ta ilmutab seda muudeski asjades. (k 36)

Raamatu "Aeg Prahas" kirjutamise ajal laheneb ka Pentti räpaste aluspükste saladus. Oma arvates oli ta musta pesu pesumajja viinud, aga see oli hoopis triikimistöökoda, kus ta kakaplekilised aluspüksid hoolikalt üle triigiti. Asi selgus alles majutuskohas, kui ta töökoja korraliku pakendi avas. Penttil oli nii häbi hakanud, et ta ei läinudki enam Praha linna pealt pesumaja otsima. (lk 37)
Seda ma tean, et abielu lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi abikaasal iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
Mul on olnud peaaegu karske kodu, mu enda kogemused piirduvad veinilimpsimise, õllejoomise ja niisama pidutsemisega, nagu noorte inimeste vaba aja veetmine käis. Kui sai liiga palju joodud, põeti järgmisel päeval kuni hilise õhtupoolikuni hirmsat kassiahastust. Siis mindi lähemasse poodi ja osteti karp mannakreemi. See ja piim olid rohuks head alati. (lk 39)
Alkohoolikud püüavad üldiselt teisi uskuma panna ja usuvad ka ise, et nad ei ole alkohoolikud, et suudavad - kui vaid tahavad - iga kell lõpetada. Pentti seletas oma joomist hoopis vastupidiselt. Ta kuulutas end sundimatult alkohoolikuks, tema ilma viinata elada ei saa ja peab sellepärast iga päev viina jooma.

Mul ei olnud õrna aimugi, et alkoholism on veel palju muudki peale selle, et juuakse iga päev viina. (lk 39)

Mina olin Pentti Helsingi sõpradest täiesti erinev: Päris-Soome ja Häme verd tahumatu tükk, kuigi olin üht-teist kirjutanud ja lugenud ja ülikoolis kirjandust õppinud. Sel polnud mingit tähtsust; oma kuulsuse hiilgeaegadel kiitles Pentti, et temaga magamine käib soome kirjanduse naistudengitel kursusetöö nõuete sisse. (lk 44)
Pentti oli naistest sõltuv, ta kiindus naistesse, hindas naisi ja sai nendega alati parema kontakti kui meestega. Ta ei oleks päevagi ilma naiseta elanud, ilma selle naiseta, kellega parasjagu elas. Oli tema enda armastamisvõimega kuidas oli, tema ei suutnud elada, olemata kindel, et keegi teda armastab.

Meestesse, ka nendesse, kes end tema sõpradeks pidasid, suhtus ta kuidagi külmalt ja ettevaatlikult, seljataga ülikriitiliselt ja pilklikult. Mehed määratlesid teda, naised mõistsid. Ta usaldas naisi, aga mehi minu arvates kartis. (lk 53)

Pentti joob oma igapäevases tapvas taktis, mille rütm muutub harva. Hommikul pudel või vähemalt pool haljast viina; seda juues keerutab ta oma musta tooliga, vahib aknast välja või loeb, kuhjab lauale pabertaskurätikunutsakuid ja tuhatoosi ääreni täis kangete sigarettide konisid. Hiljem "Hansas" neli tundi džinni ja õhtul kodus veel pool või terve pudel haljast viina. Peaasi, et hommikuks pool või terve pudel viina võtta oleks. Ta on oma varudega väga täpne ja hoiab oma viinad endale. Tema pudelist ei pakuta kellelegi. (lk 86)
Rongiga koju sõites imestan, miks peab Pentti õelutsevat, jõhkrat ja purjuspäi täiesti sõgedat Hormiat oma sõbraks. Olen öösel selle peale üles ärganud, et Armo istub voodi päitsis ja pigistab mõlema käega mu rindu. Hakkan karjuma ja raputan Pentti ärkvele. Pentti saadab Armo põrgusse.

Pentti ütleb, et Armol on haruldane mõistus. See teeb tasa kõik rumalused, ka need osalt küsitavad vahendid, millega ta raha teeb. Saan pahaseks: "Kas haruldase mõistusega inimesele on siis kõik lubatud?"

Pentti arvates on. Ta peab silmas iseennast. (lk 89)

Me lööme käed. Mina teen võimalikult vaheldusrikka ja toitva hommikueine. Tema sööb selle ära ega võta enne tilkagi. Tema teised söömakorrad püüan ma rahule jätta.

Eelmisel õhtul pannakse külma vette sulama supilusikatäis mett.

Hommikul juuakse kõigepealt ära meevesi, kohe pärast oksendamist.

Siis süüakse ära kaks klopitud muna, kuhu on segatud kahest apelsinist pressitud mahl.

Klaas piima.

Supitaldrikutäis puljongit.

Kruusitäis kakaod.

Kalamaksaõli, B-vitamiini, C-vitamiini, rauda, valgutablette.

See on Holy Breakfast. Püha Hommikusöömaaeg.

Pentti ütleb, et ma armastan teda seni, kuni teen talle Püha Hommikusöömaaega. Kuni ta nõustub selle ära sööma, armastab tema mind. (lk 94)

Penttit on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, parlamendis veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris.

Koolipõlves oli ta olnud linnahallis uksehoidja. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli riidehoius tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli Gogolit lugenud mees. (lk 106)

Kunstnike restorani ei ole võimalik teadlikult asutada, see sünnib, kui ta sündima peab, elab oma aja ära ja kaotab lõpuks populaarsuse. Kui restoran muutub liiga menukaks, tõmbuvad vanad alalised kunded kõrvale: liiga palju on uudishimulikke turiste. See nähtus hakkas "Hansas" juba tekkima, sest vahel küsis tundmatu klient uksehoidjalt esimese asjana: "Kus see Saarikoski siin istub?" Vahel naerdi laudades, et maainimesed tulevad tellitud bussiga "Hansasse" Saarikoskit vaatama. (lk 107)
Pentti ei olnud vabatahtlik boheemlane nagu ka ilmselt mitte Leino. Boheemlase saatus on ränk ja sünge, äärmiselt alandav ja üksildane. Pentti lihtsalt ei suutnud teistmoodi elada, tal puudusid need sotsiaalsed ja praktilised oskused, mis teistele inimestele on enesestmõistetavad. Kui teda oleks tagant sundinud vaid nartsissistlik vajadus esil olla ja tähelepanu äratada, leidnuks ta selle rahuldamiseks kindlasti palju kergemaid võimalusi kui iseenese surnuksjoomine. (lk 109)
Kivid leidsime Reykjaviki mererandadest ja kaldaveest. Midagi muud me sealt kaasa ei toonudki. Või siiski tõime: Gideon-Felagari piibli "Loftleidiri" hotellist.

"See, kes ärimehelt varastab, laenab Issandalt," kirjutas Pentti. Hotellipiiblid vehkis ta alati sisse.

Tõime kaasa ka kõige tähtsama: Pentti märkmevihikud täis luuletusi, millest sai ligi pool luulekogust "Ma vaatan üle Stalini pea välja". (lk 113)

Me hulgume laiadel tühjadel tänavatel, joome kohvikus kohvi ja äratame viie ülejäänud kliendi tähelepanu. Ma küsin kohviku tüdrukult inglise keeles, kus on tualett, tüdruk tormab kabuhirmus kööki ja ei tule välja seni, kuni lahkume. Külas ei kasva ühtegi puud, maju on hõredalt, pilk ulatub silmapiirini. Aga mu mure peab kuidagi murtud saama. Pentti peab tänaval vahti, kuni ma aasanurgal kükitan. Tema meelest on olukord nõme, aga mis mees sellest teab. (lk 123, Reykjavikis)
Järgmisel päeval sarjab Popescu meie seltsielu. Tema kodumaal ei tuleks haritud inimeste hulgas niisugune mürgel kõne allagi. Kui Bukarestis inimesi külla kutsutakse, siis teatatakse neile lisaks saabumisajale ka täpne lahkumisaeg ja sellest peetakse kinni. Niisamuti teatatakse täpselt, kuhu külaline kutsutakse: õhtusöögile, kokteilile või bridžiõhtule. Meil küpsetati hirmsat lärmi lüües meeletu hulk pannkooke ja lakuti sinna juurde viina, aeti lolli juttu ja lõpuks vist isegi lauldi. (lk 128)
Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud. (lk 128)
Ismo [Pentti Saarikoski vaimulikust vend Londonis] pastoraadis ei jooda ega luusterdata, ei nõuta Holy Breakfaste või muid erimenüüsid. Pentti mõistab, et ei ole majja teretulnud. Temaga räägivad vaid Ismo pojad. Tal on salapudel kapis, ta käib vahel kõrtsis, sest "kõrtsid on kodused, mitte puhtakslakutud nagu siin," kirjutab ta. Ta pingutab, et vähem juua, töö edeneb kuidagiviisi, aga ta on rusutud ja üksildane. Inglastel on ka mõtted peas lahku kammitud, mis juttu sa nendega ajad. (lk 138)
Viisin oma meresinise täissiidiga drapeeritud ja tuhande nööbiga kinninööbitud kõhu uhkelt isegi presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtule. Kekkonen ei pööranud kõhule teenetekohast tähelepanu, aga Penttile ütles: "Kas sa näed, igati laitmatu frakk."

Ei olnud ühti, Pentti oli vesti ära unustanud. (lk 147)

Alles siis, kui abielu lõpuks lagunes ja ma olin sunnitud järele vaatama, kas elus ehk peale Pentti Saarikoski veel midagi on, sai minu töö tähenduse ja minus ärkas auahnus. Pentti oli alati öelnud, et minu kõige silmapaistvam omadus on täielik ambitsiooni puudumine. Ta pidas seda ebameeldivaks omaduseks. Ühisel jõul oli meil korda läinud mind ära muserdada. (lk 170)
Saarikoski vabadus tähendas ka seda, et keegi teine tema asju korraldas. Iial ei maksnud ta ühtki arvet. Ta kinnitas, et kiskunud nooremast peast kõik arve moodi kirjad kohe puruks ja visanud prügikorvi. Ka mina pidin veel meie posti kaitsma, et ta ei hävitaks kahtlase välimusega saadetisi. Vahel sain alles kirjalikust meeldetuletusest teada, mis arved olid tulnud ja maksmata jäänud. (lk 170)
Minu arvates tuli elu kas või natukene planeerida ja ka plaani järgi elada. Pentti arvates polnud plaanipidamist tarvis. Elu läheb, nagu ta läheb, ja enamasti läheb halvasti. Ometi ei oleks ta kannatanud, kui mina oleksin asju niisama muretult võtnud kui tema. Mõistsin, kui võimatut ta nõudis: oleksin pidanud elama jalad maas ja õhus korraga. (lk 171)
Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)
Pentti on andnud oma raamatutes mõista, et ta "tüdis" lihtsalt ära, naine oli tühjaks joodud pudel. "Kui proua ei ole meelepärane, vahetan välja," kirjutas ta suureliselt siis, kui oli veel veendunud, et naine tema juurde jääb.

"Iga oma naise olen ise maha jätnud ja igale naisele andnud kingituseks tunde, et tema jättis minu maha."

See ei ole tõsi; see on pettunud mehe vajadus eitada seda, mis toimus tegelikult, et ei oleks nii valus. Arvan, et terve elu ei "jätnud" tema kedagi maha, ükskõik missugune põrgu elu ka oli, tema ei suutnud iial naise põllepaelu lahti lasta, kui tal järgmise naise põllepaelad veel kindlalt peos ei olnud. (lk 176)

Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll maja, aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid juhuse läbi leidma, siis oleks unelm teostunud õigel moel. (lk 177)
Mis päeval meie abielu ametlikult lahutati? Ma ei mäleta. Ma ei leia mingeid dokumente, mul ei ole neid iial olnudki. Ma mäletan vaid, et ei olnud mingit tunnet, kui advokaat helistas, et lahutusega on korras. Mul ei olnud mingit tunnet.

Kuid miskipärast ärkan öösel oma nutu peale üles. Mul pole kurb, ma ei igatse teda taga, kuid nutan hommikuni välja. (lk 194)

Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.

Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud. (lk 201)

Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.

Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud? (lk 214-215)

Välislingid