Mine sisu juurde

Dokument

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]

  • ""Käesolevaga tõendatakse, et dokumendi ettenäitaja Nikolai Ivanovitš veetis mainitud öö saatana ballil, olles seal tegev transpordivahendina..." Pane, Hella, sulud ja sulgudesse märgi "orikas". Allkiri - Peemot."
    • Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Perioodika, 1995, lk 245


  • Minister helistas, ja ametnik võttis tema käest vastu täiskirjutatud plangi. Lennuka käekirjaga kandis kantseleikirjutaja samasugusele "õppeasutuste asjanduse departemangu" plangile üle kogu läkituse, mille lõppu minister siis oma allkirja pani. Pärast seda hakkas paber mööda ministeeriumi kabinette rändama, sai endale numbri — 1490 — ja omandas ametliku dokumendi liha ning vere. (lk 6)


  • Vimes pilgutas silmi. "Härra Feeney, kas on võimalik, et te ei tea, mis on paberid?"
Feeney oli täielikus segaduses. "Muidugi tean, härra komandör, aga tavaliselt kirjutan ma lihtsalt vangi nime oma märkmikku. Sest noh, ma ju tean, kes ta on, ja ma tean, kus ta on ja mida ta on teinud. Õigus jah, ja pärast seda, kui vana härra Parsley seda omal nahal tunda sai, teen ma kindlaks, ega vang ei ole allergiline mõne toiduaine suhtes, mida Bhangbhangduci köögis kasutatakse. Mul läks tookord kartseri puhtaks tegemiseks terve päev, sest toidu sees oli olnud imepisike tükk kulitilli." Vimesi ilmet nähes lisas ta: "See on väga armastatud maitsetaim." (lk 207-208)
  • "Ma lihtsalt hoolitsen, et te väga kiiresti ei lahkuks," tähendas Vimes ja keeras ukse lukku. "Istuge ometi, härra Stoner, sest teie olete täpselt see inimene, kellega ma tahaksin rääkida."
Sekretär võttis ettevaatlikult istet, oli selge, et ta ei taha see inimene olla. Ta hoidis rinna vastas kirjarulli, mille küljes oli punane pitser, selline, mis teeb dokumendi ametlikuks - või siis vähemalt kalliks ja raskesti arusaadavaks ning kokkuvõttes teeb see tegelikult sama välja. (lk 226)


  • [Luca:] "Kuidas me teame, et sa tõesti arst oled?”
"Aa." Mees tõstab sõrme ja võtab siis tagataskust rahakoti. Seal on isikut tõendav dokument. Tema pildiga. Sellel on kirjas "Doktor Ricardo Montanero-Alcán." Luca hingab dokumendi peale, enne kui selle tagasi annab.
"See ei tõesta midagi," tähendab Soledad. "Sa võid olla arst, ja sellele lisaks ikkagi ka uimastikaubitseja. Sa võid olla arst, õpetaja, preester. Sa võid olla föderaalpolitseinik ja ikkagi inimesi mõrvata." Arst noogutab ja pistab rahakoti teksaste taskusse tagasi. "See on tõsi," möönab ta. (lk 309)
"On üks iga-aastane geograafiakonkurss," oli naine telefonis öelnud. "Minu arust peaksime ta sellele kirja panema."
Lydia läheb vajalikke pabereid täitma. Ta istub mugavas toolis direktori, umbes temavanuse naise vastas, kes on oma laua taga. Ta kuuleb eemal kellahelinat, ja ühtäkki kubiseb aknast avanev vaade lastest. Nad kiljuvad ja jooksevad ja ronivad ja kiiguvad, ja kogu see ilus rõõmus lärm moodustab direktori sõnadele kummalise tausta.
"Ma ei teadnud, et teie pojal ei ole dokumente." Naine keerutab oma toolis ja pingutab, et õigeid sõnu leida. Lydia näeb, et ta tunneb end ebamugavalt. "Mul on kahju; reeglid ei luba tal auhinda võita." (lk 473)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel