Vang

Proosa

• Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja käitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on vanglakultuur ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad ja mida kujundavad vangid ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.

Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuur oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)

• Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996, lk 62

• Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2017, lk 217-218

• Vimes pilgutas silmi. "Härra Feeney, kas on võimalik, et te ei tea, mis on paberid?"

Feeney oli täielikus segaduses. "Muidugi tean, härra komandör, aga tavaliselt kirjutan ma lihtsalt vangi nime oma märkmikku. Sest noh, ma ju tean, kes ta on, ja ma tean, kus ta on ja mida ta on teinud. Õigus jah, ja pärast seda, kui vana härra Parsley seda omal nahal tunda sai, teen ma kindlaks, ega vang ei ole allergiline mõne toiduaine suhtes, mida Bhangbhangduci köögis kasutatakse. Mul läks tookord kartseri puhtaks tegemiseks terve päev, sest toidu sees oli olnud imepisike tükk kulitilli." Vimesi ilmet nähes lisas ta: "See on väga armastatud maitsetaim." (lk 207-208)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Kui õhtul koju tulin, olin tühi, tühjaks pumbatud, aga mul ei olnud õhupuudust nagu pärast Marie Underi õhtut. Olin otsekui oma kohuse täitnud, kohuse eluseaduste ees, kohuse võitluses vale vastu ja inimese tapmise vastu. Kuna ma ei taha, et mind tapetaks, siis pean võitlema nende vastu, kes tapavad inimesi. Ma ei tohi selles võitluses väsida. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad inimeselt kodu ja omaksed, sest ma tahan oma kodu ja omaksed endale pidada. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes viivad mind vastu mu tahtmist vangina võõrastele maadele, sest tahan ise otsustada koha üle, kus olen ja tööd teen. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad minult mu isamaa ja kodukandi, sest ma tahan, et igaüks saab jätta endale oma isamaa ja kodukandi, ja kui ta sellest loobub, siis võib ta seda teha ise, vabatahtlikult. Ma pean võitlema vabaduse eest. Mis vana võitlus, võitlus vabaduse eest! Ka seesmiselt! Võitle vabaduse eest!
  • Aino Suits, 7. aprillil 1946, rmt: "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014

• [Ishmael:] "Millised sinu kultuuri inimesed tahavad hävitada maailma?"

"Kes tahavad seda hävitada? Niipalju kui mina tean, ei taha seda keegi hävitada."

"Ja siiski te teete seda, teie kõik. Igaüks teist annab iga päev väikese panuse maailma hävitamiseks."

"Jah, see on tõsi."

"Miks te ei lõpeta?"

Ma raputasin pead. "Kui päris aus olla, siis me ei tea, kuidas seda teha."

"Teid on vangistanud teie oma tsivilisatsioon, süsteem, mis iga päev sunnib teid elamise jätkamiseks maailma hävitama."

"Jah, nii see paistab tõesti olevat."

"Nii. Te olete vangid ja te olete muutnud vangiks ka maailma. See ongi kaalul, kas pole? Teie vangistus ja maailma vangistus." (lk 23-24)

• [Ishmael:] "Maailm ei pea enam pikalt inimkonna vangina vastu. Kas see vajab seletamist?"

"Ei. Vähemalt mitte minule."

"Ma arvan, et teie hulgas on palju neid, kes laseksid maailma rõõmuga vangistusest välja."

"Nii see on."

"Mis neid takistab seda tegemast?"

"Ma ei tea."

"Neid takistab see: nad ei suuda leida puuri varbu." (lk 24-25)

• Daniel Quinn, "Ishmael", tlk Toomas Trapido, 2. trükk, 2017

• Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994