Naine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Naised)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eeva, surm ja madu. Hans Baldung, 16. sajandi algus
Maarten van Heemskerck. Naise portree (1529)
Elisabeth Louise Vigée Le Brun, autoportree (u 1781)
Marie-Geneviève Bouliard, "Autoportree Aspasiana" (1794)
Gustave Courbet, L'Origine du monde (1866)
Joséphine Claire Langlois (1841–1927), "Noor itaallanna tamburiiniga", s.d.
Jenny Nyström, "Naismodell" (1881)
Paul Gauguin. Tahiiti naised. 1891
Lucy Lee-Robbins, "Juukseid üles panemas" (1891)
Hanna Rönnberg, "Työlaitoksessa" (1893)
Laura Theresa Alma-Tadema, "A Knock on the Door" (1897)
Cornelia Paczka-Wagner (1864–1930), "Naine purpuris", s.d.
María Blanchard, "Istuv naine" (1917)
Tiit Pääsuke, "Naine kassiga" (1979)

Naine on täiskasvanud inimene, kelle genoomis ei esine Y-kromosoomi kahjustavat mõju. Noor naine on tuntud kui neiu. Alaealist naissoost inimest kutsutakse aga tüdrukuks.

Piibel[muuda]


  • Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all – kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all!
    • Koguja raamat, 9:9


Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.
Ta jalad lähevad alla surma,
ta sammud veavad põrguhaua poole.


  • Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus.
    • Õpetussõnad, 11:22


  • Tubli naine on oma mehe kroon,
aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes.
  • Õpetussõnad, 12:4


Alp poeg on oma isale õnnetuseks,
ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.
Koda ja vara on isade pärand,
aga arukas naine on Issandalt.

  • Õpetussõnad, 19:13–14


  • Võõraste naiste suu on sügav haud:
keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.
  • Õpetussõnad, ptk 22:14

Proosa[muuda]


  • Ilma veidrusteta naisest ei saaks midagi muud kui mees.
  • Naised taluvad kannatusi paremini kui mehed, kuid ainult neid, mis pole armastusest tingitud.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 36, 2004, lk 18



  • Astuge ametiühingusse, tüdrukud, ja nõudke üheskoos võrdse töö eest võrdset tasu.
    • Susan B. Anthony kirjastatud naiste hääleõiguse teemaline ajaleht The Revolution, 18. märts 1868


  • Websteri, Worcesteri ja Bouvier' sõnastikud määratlevad kõik kodaniku isikuna, kel on Ühendriikides õigus hääletada ja olla valitud riigiameteisse. Ainus lahendamata küsimus on nüüd järgmine: Kas naised on isikud? Ja ma ei usu hästi, et ükski meie vastastest oleks külalt kange, et vastata eitavalt. Seega, kui naised on isikud, siis on nad kodanikud, ja ühelgi osariigil ei ole õigust kehtestada seadust või jõustada olemasolevat seadust, mis naised nende õigustest ja seaduse kaitsest ilma jätab. Seepärast on igasugune diskrimineerimine naiste vastu, mis praegu mitme osariigi põhiseadustes ja seadustes seisab, tühine ja kehtetu, täpselt nii, nagu on igasugune diskrimineerimine neegrite vastu.


  • Ärgu nõutagu naistelt tõemeelsust, senikaua kui neid kasvatatakse usus, et nende elu ülim eesmärk on meeldida. (lk 11)
  • Targal naisel on miljoneid sünnipäraseid vaenlasi — kõik lollid mehed. (lk 15)
  • Häda naisele, kes ei suuda tarviduse korral mehe eest väljas olla. (lk 29)
  • Kui üks naine lugema õppis, kerkis maailmas päevakorda naisküsimus. (lk 31)


  • ... kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba, ja see, nagu te näete, jätab naiste tõelise olemuse ning kirjanduse tõelise olemuse raske probleemi lahendamata. (lk 5)
  • Oli kummaline mõelda, et kõiki kuulsaid ilukirjanduslikke naisi kuni Jane Austeni ajani välja mitte ainult ei nähtud teise sugupoole silmade läbi, vaid nähtigi üksnes suhetes selle teise sooga. Ja kui väikese osa see naise elust moodustab! Ja kui vähe võib mees sellestki teada saada, kui ta vaatab seda läbi mustade või roosade prillide, mis tal oma soo tõttu ninal on! (lk 57, jutt on kirjandusest enne 19. sajandit)
  • Sest naised on istunud toas kõik need miljonid aastad, nende loov vägi on selle ajaga tunginud lausa seintessegi — tellised ja mört ei pea sellisele koormusele tõesti vastu, nii et see vägi tuleb tingimata rakendada sulgede ja pintslite ja äri ja poliitika teenistusse. Kuid see loomejõud erineb suuresti meeste loomejõust. Ja tuleb teha järeldus, et oleks tuline kahju, kui seda takistataks või raisataks, sest ta on saavutatud sajandeid väldanud drastilise distsipliiniga ning tema kohta ei täida miski. Oleks tuline kahju, kui naised kirjutaksid nagu mehed või elaksid nagu mehed või näeksid välja nagu mehed, sest kui kahest soost niigi ei piisa — arvestades maailma avarust ja mitmekesisust —, kuidas tuleksime siis toime ainult ühega? (lk 60)


  • Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks. (lk 7)
  • Ka vanaema võttis mind tõsiselt ning ma mäletan pikki vaidlusi temaga naiste passiivse ja aktiivse valimisõiguse üle. Põhimõtteliselt oli ta selle poolt, kuid arvas, et naised ei ole veel piisavalt küpsed, Austrias valiksid nad peaaegu eranditult klerikaale. Mul oli loomulikult parem arvamus oma sookaaslaste tarkusest — nüüd pean siiski möönma, et vanaemal oli paljuski õigus. (lk 13)
  • Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.
Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut. (lk 20)


  • Ma ei suutnud kunagi liituda minu noorusajal ellu astunud sugupõlve üldise protestikäraga monogaamia vastu, sest ükski seksialane piirang ei paistnud mulle nii kummaline ja ootamatu, kui seks ise. Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina. Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Õigest usust", peatükk "Muinasjutumaa eetika". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 72–73


  • "Sa loodad liiga palju võõrale abile," ütles vaimulik hukkamõistvalt, "ja eriti naistele. Kas sa siis ei näe, et see ei ole tõeline abi?" – "Vahel ja isegi päris sageli olen ma valmis sulle õigust andma," ütles K., "aga mitte alati. Naistel on suur võim. Kui ma saaksin keelitada mõningaid naisi, keda ma tunnen, üheskoos minu heaks tegutsema, siis oleksin ma päästetud."


  • Kogu arutelu naiste positsioonist, naiste iseloomust ja temperamendist, naiste orjastamisest või vabastamisest varjutab põhilist küsimust: selle tunnustamist, et inimsuhete taga olev kultuuriline põhikavand määrab viisi, kuidas kahe soo rolle ette kujutatakse, ning et kasvavat poissi vormitakse vastavalt kohalikele ja erilistele rõhuasetustele niisama järeleandmatult nagu kasvavat tüdrukut. (Sissejuhatus, lk 35)
  • Ei saa olla olemas mingit ühiskonda, mis nõuab, et naised järgiksid üht spetsiaalset naiselikuna defineeritud isiksusemustrit, mis ei oleks ühtlasi vägivaldne paljude meeste individuaalsuse suhtes. (Järeldus, lk 379)
  • Mõnikord on sotsiaalse positsiooni idee ületanud sookategooriad. Ühiskonnas, mis tunnistab jõukuse või seisuse astmestikku, on kõrgemast seisusest naisele või jõukale naisele lubatud ülbus, mis madalamate seisuste või vaeste seas oli mõlemale soole keelatud. On tõsi, et niisugune nihe on olnud samm naiste emantsipeerumise poole, aga see ei ole kunagi olnud samm indiviidi suurema vabaduse poole. Vaid vähestel naistel on saanud olla kõrgema klassi iseloom, kuid selle tasakaalustamiseks on väga paljud mehed ja samuti naised mõistetud omama isiksust, mida iseloomustab allumine ja hirm. (Järeldus, lk 386)
    • Margaret Mead, "Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Ilmamaa, 2020


  • Peaaegu ühelgi maal pole naise õiguslik seisund sama mis mehel ja sageli on see tunduvalt halvem. Isegi kui naise õigusi abstraktselt tunnistada, siis takistab kauaaegne harjumus ikkagi neid konkreetselt ellu rakendamast. Majanduslikult kuuluvad mehed ja naised peaaegu kahte eri klassi. (Sissejuhatus, lk 20)
  • Seadusetegijad, preestrid, filosoofid, kirjanikud ja teadlased on innukalt ametis, tõestamaks, et naise allutatud seisund on taeva tahtmine ja maa peal kasulik. (Sissejuhatus, lk 22)
  • Konservatiivne kodanlus näeb naise emantsipatsioonis ikka veel ohtu, mis ähvardab tema moraali ja huve. (Sissejuhatus, lk 25)
  • Naiselt laste sünnitamist nõudes segatakse vahele naise ellu palju tõsisemalt kui kodanike tegevust seadustega sätestades: ükski riik pole kunagi julgenud coitus’t kohustuslikuks muuta. Suguakti ja emadusega on seotud mitte üksnes naise aeg ja jõud, vaid ka tema põhiväärtused. (Materialistlik ajalookäsitus, lk 55)
  • Mehed on alati juhtinud naiste saatust; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda plaane, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
  • Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
  • Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
  • Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud. (Abielu, lk 307)
  • Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
  • Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
  • Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388–389)
  • Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)



  • Tool mu kõrval ei jäänud tühjaks. Sinna oli äkki ilmunud vanem daam üleni mustas, kelle tulekut ma polnud üldse märganud. Ta istus seal veidi aralt, ainult poolel toolil, nii nagu e kuuluks temagi õieti siia. Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.
  • Viimasel õhtul enne oma reisieesmärgile jõudmist, kui David oli laulnud ühe armastuslaulu teise järel, küsis krahv:
"Kas sa väga igatsed koju tagasi? Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta."


  • Tänapäeval ei eeldata, et naised (kui tegu pole just Paola di Liegi või Jackie Onassisega ja sedagi vaid galaõhtutel) ilmuksid avalikkuse ette, kehale näitamiseks välja pandud terve kuninglik lunaraha. Kuid on nõutav, et nad näeksid välja kallid, moekad, hoolitsetud ja mitte üle ühe korra ühes ja samas kleidis. Kui väheste kohustus võib muutuda vähem koormavaks, on see siiski muutunud paljude kohustuseks. Stereotüüp nõuab tervet armeed teenindajaid. Teda toetavad kosmeetikumid, aluspesu, alusrõivad, sukad, parukad ja soeng, samuti ülerõivad, juveelid ja karusnahad. Efekt peitub kallis kiht-kihilises ülesehituses. Hiilgus on taandunud hea seljasistumise, joone ja lõike ees. Võistlusega peab sammu hoidma, kuna üha enam naisi võitleb tippujõudmise eest, nii et moetööstus võib toetuda laienevale turule. Rahatud naised võltsivad seda kõike, ahvivad, kannavad riideid hooajase hilinemisega, kasutavad rohmakaid efekte ning vahetavad joone, sära ja kõrgklassi toodete hiilguse räigete pettekujutiste vastu. Kogu värk on nii keeruline, et sellega peab tegelema ekspert.
  • Stereotüübiks on Igavene Naiselikkus. Ta on Seksuaalne Objekt, mida otsivad kõik mehed ja naised. Ta pole kummastki soost, kuna Temal endal pole üldse sugu. Tema väärtusi tõestavad selgelt need tunded, mida Ta teistes äratab. Kõik, millele Ta peab kaasa aitama, on Tema olemasolu. Ta ei pea kuskile jõudma, kuna Tema ongi auhind saavutuste eest. Ta ei pea kunagi andma positiivseid tõendeid oma moraalse palge kohta, kuna selle väärtuslikkust eeldatakse Tema armsusest ja passiivsusest. Kui Tema juurest kunagi leitaks mõni mees, kel pole selleks õigust, ei karistataks mitte Teda, kuna Tema on moraalselt neutraalne. Asi on lihtsalt mehelikus võistluses. Süütult võib Ta mehi hullumise ja sõjani viia. Mida enam muresid Ta suudab põhjustada, seda enam Tema aktsiad tõusevad. Keegi ei taha tüdrukut, kelle ilust ei saa aru keegi teine peale mehe enda. Ja nii tervitavadki mehed stereotüüpi, kuna see suunab nende maitse kuskile üldiselt tunnustatud väärtuste piirkonda. Kuigi nad võivad protesteerida, sest mõned selle aspektid ei vasta nende fetišitele. Enamik fetišeid muidugi mahub stereotüübi variatiivsuspiirkonda. Jalgu hindav mees järgneb miniseelikutele, rindu ihaldav mees saab julgustust läbipaistvaist pluusidest ja avaratest kaelustest, kuigi mees, kellele meeldivad paksud naised, võib tunda end sunnituna neid salaja nautima. Stereotüübi variatiivsusele on seatud valjud piirid, kuna miski ei tohi takistada Tema funktsioneerimist seksiobjektina.
  • Nii et naise lõputult naeratava imidž on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav šokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin. Tõeline naine limpsab keelega üle huulte, avab suu ja välgutab oma hambaid, kui ilmuvad fotograafid: Tema peab oma abikaasa filmiesilinastusele tulema rõõmujoovastuses, või hakatakse kohe tagaselja sosistama mehe ebaedust.
  • Niisiis, mis on kogu selle jutu iva? Võib-olla ei suutnud ma seda selgeks teha. Võib-olla minul ei ole meeldivat naeratust, häid hambaid, keni rindu, pikki jalgu, seksikat häält. Võibolla ma ei tea, kuidas peab meestega ringi käima ja oma turuväärtust tõsta, nii et naiselikkusest tulenevad hüvitised mulle kasuks tuleksid. Aga – äkki on mul kõrini maskeraadist? Mul on süda paha igavese nooruse teesklemisest. Mul on paha oma isikliku intellekti, omaenda tahte, omaenda soo mahasalgamisest. Mind paneb iiveldama maailma vaatamine läbi võltsripsmete; mul on kõrini sellest, et ma ei saa oma kaela vabalt liigutada, et ma kardan vihma, tuult, või liiga jõulist tantsimist, sest ma võin ju oma lakki täis lokikesed läbi higistada. Mul on kõrini viibimisest Daamide Toas. Mul on kõrini teesklemisest, et kogu mu tähelepanu on hõivanud mingite alpide ennasttäis meeste arvamusavaldused. Mul on kõrini filmide ja teatrietenduste vaatamisest kellegi teise tahtmise järgi ja sellest, et mul pole isiklikku arvamust. Ma ei taha olla transvestiit. Ma keeldun olemast naise rolli täitja. Ma olen naine, mitte kastraat.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999–2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)


  • Naise nauding ei sõltu peenise kohaolekust tupes; mehe oma ka mitte. (lk 95)
  • Mehed pole ikka veel aru saanud, et kui naistel lastakse teha nii palju tööd nii vähese tasu eest, muutub mees majapidamises mitte vajalikuks, vaid kulukaks luksusesemeks. (lk 136)


  • "Miks mehed naisi kardavad?" küsisin ma ühelt oma meessoost sõbralt. (Mulle meeldib see imeline retooriline võte, "üks mu meessoost sõber". Seda kasutavad sageli naisajakirjanikud, kui tahavad öelda midagi eriti õelat, kuid mitte selle eest ise vastust anda. Samuti annab see inimestele teada, et sul on meessoost sõbrad, et sa ei ole üks neist tuldpurskavatest müütilistest koletistest, Radikaalsetest Feministidest, kes jalutavad ringi, väikesed käärid peos, ja virutavad meestele sääreluu pihta, kui nood teile uksi avavad. "Üks mu meessoost sõber" lisab ka – olgem ausad – väljendatud arvamustele täiendavat kaalukust.) Niisiis see minu meessoost sõber, kes muide on päriselt olemas, astus mugavalt järgnevasse dialoogi. "Ma mõtlen," ütlesin ma, "et mehed on suuremad, vähemalt enamik aega, nad jooksevad kiiremini, kägistavad paremini ja keskeltläbi on neil palju rohkem raha ja võimu." – "Nad kardavad, et naised naeravad nende üle," vastas tema. "Õõnestavad nende maailmavaadet." Hiljem küsisin ma mõnedelt naistudengitelt lühikeses luuleseminaris, mis ma andsin: "Miks naised mehi kardavad?" – "Nad kardavad, et nad tapetakse," vastasid tudengid.


  • Minu sõber Mary Catherine Bateson, antropoloog Margaret Meadi ja filosoof Gregory Batesoni tütar, kirjeldab tänapäeva naisi kui "perifeerseid visionääre". Ellujäämiseks peab naine olema peaaegu kaheksajalgne. Imikut ühes käes hoides, osutab Bateson, segab ta teisega potti, jälgides samal ajal ka väikelast. Seda mitmekordset survet ei ole siis ega praegu minema võlunud ei poliitiline tahe ega feministlik retoorika. (lk 24)
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999


  • Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. (lk 17)
  • Rasedus on nagu üle rippsilla kõndimine. Selja taga on ühel kaldal nende naiste hõim, kes ei ole emad. Nad joovad veini, on kaua üleval, jätavad toidukordi vahele, vahetavad kallimaid, õpivad sanskriti keelt ja kirjutavad hiiglaslikke projekte, et minna viieks aastaks uurima kõrgustike udupilvedes kümblevaid vihmametsi. Ees, teisel kaldal, on emade hõim. Nemad jäävad koosolekutele hiljaks, lähevad pidudelt vara ära, peaks hädasti juuksuris käima, teavad kaugelt liiga palju merisigade hoolduse ja toitmise kohta ja peavad nüüd kõne lõpetama. (lk 95)


  • Pentti oli naistest sõltuv, ta kiindus naistesse, hindas naisi ja sai nendega alati parema kontakti kui meestega. Ta ei oleks päevagi ilma naiseta elanud, ilma selle naiseta, kellega parasjagu elas. Oli tema enda armastamisvõimega kuidas oli, tema ei suutnud elada, olemata kindel, et keegi teda armastab.
Meestesse, ka nendesse, kes end tema sõpradeks pidasid, suhtus ta kuidagi külmalt ja ettevaatlikult, seljataga ülikriitiliselt ja pilklikult. Mehed määratlesid teda, naised mõistsid. Ta usaldas naisi, aga mehi minu arvates kartis. (lk 53)
  • Pentti on andnud oma raamatutes mõista, et ta "tüdis" lihtsalt ära, naine oli tühjaks joodud pudel. "Kui proua ei ole meelepärane, vahetan välja," kirjutas ta suureliselt siis, kui oli veel veendunud, et naine tema juurde jääb.
"Iga oma naise olen ise maha jätnud ja igale naisele andnud kingituseks tunde, et tema jättis minu maha."
See ei ole tõsi; see on pettunud mehe vajadus eitada seda, mis toimus tegelikult, et ei oleks nii valus. Arvan, et terve elu ei "jätnud" tema kedagi maha, ükskõik missugune põrgu elu ka oli, tema ei suutnud iial naise põllepaelu lahti lasta, kui tal järgmise naise põllepaelad veel kindlalt peos ei olnud. (lk 176)


  • Meie veri on suuremalt jaolt soolane vesi, me vajame ikka veel soolalahust (soolast vett), et silmi pesta või kontaktläätsi ette panna ning läbi aegade on kirjeldatud naiste tupe "kalalõhna". Õigupoolest läks Freudi jünger Sandor Ferenczi koguni nii kaugele, et kuulutas oma raamatus "Thalassa. Genitaalsuse teooria": mehed armatsevat naistega vaid seepärast, et naise üsk lõhnab heeringasoolvee järele ning mehed üritavad pääseda tagasi ürgookeani – kindla peale on see teooria omataoliste seas üks kõige tähelepanuväärsemaid. Seda, miks naised meestega vahekorda astuvad, ta ei selgitanud. (lk 38)


  • "Ma tean, et ta on kusagil olemas. Ma olen alati teadnud, et olen maailma sündinud vaid selleks, et temaga kohtuda. Ja tema niisamuti. Ta on sündinud maailma ainult selleks, et minuga kohtuda. Tema nimi on Line, ta on minu naine, minu armastus, minu elu. Ma pole teda kunagi näinud." (lk 10)


  • Eesti naine on vaimult tugev, hingelt suur ja loomult jagaja. Nii ei ole naiskooridel kahju ulatada abikäsi meeskooridele, et need uuele elule puhuda.
  • Kui unistada suurelt, siis ehk aitab naine lõpuks tagasi paradiisigi?


  • Meie planeedil ei ole rahvast ega riiki, kus naised ja mehed oleksid kunagi meile teadaolevas ajaloos olnud reaalselt võrdõiguslikud. Kõikjal on naised elanud meeste võimu all. Tugevalt lihtsustades: naistele on olnud kõik peale laste sünnitamise keelatud. Selle eest, et naised võivad tänapäeval omandada kõrgharidust, juhtida autot, teenida raha ja omada vara, tuleb tänada naisõiguslasi, kes end ohvriks tuues naistele need võimalused välja võitlesid. 1930. aastate Venemaal oli teine olukord, sest seal juba olid naistel need õigused, mille nimel Läänes alles võitlema hakati, kuid kuna patriarhaadi ike oli kestnud aastatuhandeid ning kirjaoskuse omandamine alles kogus hoogu, ei jõudnud vabaduse tuuled kohe iga maanaiseni. Seda suurem roll oligi kohalikel naistel, kes julgelt härjal sarvist haarasid, näidates kasvõi oma naabritele eeskuju.


  • Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
  • Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidest terrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
  • Su tütar saatis mulle imikupesu, Bostonis posti pandud. Mõistan tema vihkamist, tahan teada vaid üht: mida Sa oma naisele minust rääkisid? Seda, et ma lapsi tahan? Kas Sa rääkisid talle, et Sa ei armasta teda enam ega saa temaga koos elada, et Sa armastad teist naist, kes ei saa Sinuga abielluda, kuid... Kas Sa ütlesid talle, et sel teisel naisel ei ole lapsi. Mida Sa talle veel ütlesid?
Ükskord maksan Sulle kõige eest kätte. (lk 34)
  • Tahtsin proovida üksi olla. Läksin linna raamatukogusse, vanasse raamatukogusse. Möödusin hotellist, kus me kohtume, minu armuke ja mina, kuid sel päeval ei pidanud me kohtuma, ning ma olin üksi. Proovisin, mida tähendab olla üksik naine, üksik inimene. Raamatukogu oli täis vanu mehi, riietatud musta ja valgesse, üle seitsmekümnesed. Must ja valge: lugemissaalitäis musta ja valgesse riietatud vanu mehi.
Istusin üksi laua taha. Mõned vanamehed vaatasid mind. Nagu unes hakkasin üht ajakirja lehitsema, mõeldes sealjuures: Nüüd lehitsen ma ajakirja, seda mult oodataksegi. (lk 34-35)
  • Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
  • Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavest lurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbas kleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minu kõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende etturite pilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus. Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
  • Käisin eile uue arsti, naisarsti juures. Mul oli kokkulepe meesarstiga, kuid lõin araks ja ei ilmunud kohale. Naine on parem. Ta vaatas mu läbi, silmitses hindavalt ja ütles: "Miks te ennast näljutate?" Selleks, et mitte tunda armastust, mitte tunda iha, mitte midagi tunda! Vastasin, et ma ei näljuta ennast. Mul pole isu. Toit ajab mind iiveldama... kuidas saan ma süüa? Arst tegi mulle vitamiinisüsti, mis põletas nagu tuli. Kasulikud asjad põletavad nagu sinusse paisatud tuli, mille eest pole pääsu. (lk 40)
  • Kui me päevil, mil armukestena kohtusime, teineteisest lahkusime ja ma üksi Detroidi südalinnas jalutasin, hakkasin mõistma, mis on armastus. See tähendab hoida üht meest oma reite, põlvede, käte vahel, ühtainsat kogu sellest meestehulgast, sellest tohuvabohust, sellest lärmakast massist. Nii me valimegi kellegi ja keegi valib meid. Möönan, et kui ta ei oleks mind nii väga armastanud, ei oleks ma teda armastama hakanud. See läheb mööda. Kuid naisel pole valikut; kui mees teda armastab ja on küllalt tugev, peab ka naine teda armastama. (lk 42)
  • Nuttev mees muudab naise südame kiviks. (lk 43)
  • Hõõgun üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese sperma liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma kire järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)

Luule[muuda]

  • Oh haiglane sugu, kus kõik on vajunud valede rappa,
ja tõtt räägib ainult see üks, kes tahab mind tõega tappa!
  • John Donne, "Twicknami aed", tlk Paul-Eerik Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 116


Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.


Vanasõnad[muuda]

Araabia vanasõnad[muuda]

Eesti vanasõnad[muuda]

  • Ei naine naljalt teist lähe kiitma.
  • Habe mehe au, tütar mehe kõrgus, naine mehe nõu.
  • Hea naine paneb 10 penikoormat pingi alla, paha võtab.
  • Hea naine vaese varandus.
  • Hea naine võib halvast mehest asja saada, aga hea mees halvast naisest naljalt mitte.
  • Hooletu mees hobuseta, laisk naine lammasteta.
  • Isa kuri, ema kuri, veel kurjem venna naine.
  • Kaasavara kaotab naise (tüdruku) vead.
  • Kes naisterahvast pahandab, see eluõnne kaotab.
  • Kuri mees vananeb paremaks, kuri naine pahemaks.
  • Kurjad naised – hurjutada.
  • Kus naine narakas, seal lastel kaltsud kaelas.
  • Kõige parem perenaine see, kellest kõige vähem räägitakse.
  • Maja ilma naiseta kui pere ilma kassita.
  • Mees ei jõua üheksa hobusega nii palju sisse tuua kui naine põllega välja viib.
  • Mees joodik, pool maja põlenud, naine joodik, kogu maja põlenud.
  • Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles.
  • Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
  • Naine mehe abi, mees naise tugi.
  • Naine mehe nõu, kübar mehe au.
  • Naine on maja lukk.
  • Naine ärgu naergu naist, tüdruk ärgu teotagu teist!.
  • Naise ja naise vahet saab sülega mõõta.
  • Naise näpp ja mära mokk ei seisa iialgi.
  • Naise pea ja kanapea on ühesugused.
  • Naise võtad, reed, rattad varsti taga.
  • Naise võtad, tüli tuleb majasse.
  • Naist ära vali silmadega, vaid kõrvadega.
  • Naist ära võta piduajal, hoost ära osta sõiduajal.
  • Naiste tahk ja kana ninarätik – need kaks vanapaganal teadmata.
  • Naistel pikad juuksed, kerge meel.
  • Naisterahva töö ei lõpe eladeski otsa.
  • Naisterahva töö ja vana hobuse sööt ei paista silma.
  • Naisterahval on pikemad patsid kui aru.
  • Naisterahval pikad juuksed ja lühike mõistus.
  • Narri naist, aga ära narri naise tanu!
  • Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad.
  • Piip ligem kui naine.
  • Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
  • Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naine!
  • Rutt rattal, rutt kodaral, vaene naine vankril.
  • Sant otsib naist, naine enese kõrvas.
  • Sepp sööb selget leiba, selgemat veel sepa naine.
  • Teine naine on ümmardaja.
  • Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja, õnnelik perenaine.
  • Tüdrukuna tui, naisena nui.
  • Töö juurest vaata naist, kiriku juurest hoost.
  • Vananeb härg vasikata, miks ei naine lastega.
  • Võtad naise, saad mure, ostad hobuse, saad hoole.
  • Ühe naise lõimed, üheksa naise kude.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vene vanasõnad[muuda]

  • Kui naine oleks ka klaasist, ei paistaks ta ikkagi läbi.

Kirjandus[muuda]

  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel