Simone de Beauvoir

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Simone de Beauvoir
Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir Balzaci monumendi juures

Simone de Beauvoir (õieti Simonne Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir (9. jaanuar 1908 Pariis – 14. aprill 1986 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja filosoof, eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik. Eesti keeles on ilmunud tema jutustus "Väga kerge surm" (originaal 1964) ning üks tänapäeva feminismi alustekste "Teine sugupool" (originaal 1949).


"Teine sugupool"[muuda]

Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997.


  • Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
  • Peaaegu ühelgi maal pole naise õiguslik seisund sama mis mehel ja sageli on see tunduvalt halvem. Isegi kui naise õigusi abstraktselt tunnistada, siis takistab kauaaegne harjumus ikkagi neid konkreetselt ellu rakendamast. Majanduslikult kuuluvad mehed ja naised peaaegu kahte eri klassi. (Sissejuhatus, lk 20)
  • Seadusetegijad, preestrid, filosoofid, kirjanikud ja teadlased on innukalt ametis, tõestamaks, et naise allutatud seisund on taeva tahtmine ja maa peal kasulik. (Sissejuhatus, lk 22)
  • Konservatiivne kodanlus näeb naise emantsipatsioonis ikka veel ohtu, mis ähvardab tema moraali ja huve. (Sissejuhatus, lk 25)
  • Rõhuja privileegiks on see, et rõhumine tagab ka kõige viletsamale nende hulgast üleolekutunde. (Sissejuhatus, lk 25)
  • Naiselt laste sünnitamist nõudes segatakse vahele naise ellu palju tõsisemalt kui kodanike tegevust seadustega sätestades: ükski riik pole kunagi julgenud coitus’t kohustuslikuks muuta. Suguakti ja emadusega on seotud mitte üksnes naise aeg ja jõud, vaid ka tema põhiväärtused. (Materialistlik ajalookäsitus, lk 55)
  • Mehed on alati juhtinud naiste saatust; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda plaane, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
  • Õigupoolest küll geeniuseks ei sünnita, vaid saadakse; naise elutingimused aga on teinud selleks saamise seniajani võimatuks. (Ajalugu, lk 125-126)
  • Kuis võiks Tuhkatriinu müüt oma võlujõudu kaotada? Veel tänapäevalgi julgustatakse tütarlast ootama rikkust ja õnne pigem "muinasjutuprintsilt" kui püüdma üksi raskes ja ebakindlas võitluses toime tulla. Eelkõige võib tütarlaps loota printsi läbi pääseda kõrgemasse ühiskonnaklassi ja sellist imet ei taga talle isegi mitte eluaegne töö. (Ajalugu, lk 130)
  • Teine on olemas vaid siis, kui ta on olemas iseenda jaoks. Tõeline teine on minust lahusolev ennast identifitseeriv teadvus. (Müüdid, lk 133)
  • ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist tarkust ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust. Võimetu end teostama üksinduses, on inimene omasugustega suheldes ometi pidevalt hädaohus: elu on raske ettevõtmine ja selle õnnestumine pole kunagi tagatud. (Müüdid, lk 134)
  • Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
  • Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud jalgadega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulliküüned jätavad ta kätest ilma; kõrged kontsad, korsetid, krinoliinvõrud ja kitsad seelikud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise keha kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
  • Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
  • Muusad on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse ja viljaka öö lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud sibüll, kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
  • Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
  • Kohustustega ülekoormatud lapsest võib liiga vara saada rõõmutu eluga nuheldud ori. (Kujunemine, lk 201)
  • Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla matroon, sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
  • Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. Katoliiklus avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju. (Kujunemine, lk 206)
  • Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada sõprust või flirti, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
  • ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata muusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik võrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise parasiidi ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
  • Tegelikult on iga inimolu transtsendents ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et tulevikku tungida, peab kaasama mineviku ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
  • Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
  • ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
  • Õnne ideaal on alati materialiseerunud majas, talus või kindluses, see kehastab kestvust ja eraldatust. (Abielu, lk 304)
  • Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud. (Abielu, lk 307)
  • Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
  • See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
  • Nii nagu mees tahab, et naine oleks voodis ühtaegu kuum ja külm, nõuab ta ka, et naine täielikult anduks, muutumata seejuures koormavaks, naine peab mehe maa peale fikseerima ja vabaks jätma, tagama päevade üksluise kordumise ning mitte igavaks muutuma, olema pidevalt kohal ja mitte kunagi segama; mees tahab, et naine oleks tervenisti tema päralt, kuid ei taha ise naisele kuuluda, soovib elada paaris ja ometi üksi. (Abielu, lk 338)
  • Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja Tolstoi - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust, valet, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
  • Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb embrüo õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
  • ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
  • Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma nõrkuses, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
  • On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
  • Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
  • Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388-389)
  • Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)
  • Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)
  • Kui naine kuulub eesõigustatud kõrgklassi, kellele on valitsevast korrast kasu, siis nõuab ta, et miski seda ei kõigutaks, ja on oma nõudmises leppimatu. (Naise olukord ja loomus, lk 418)
  • Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
  • Pankuril, töösturil ja ka kindralil tuleb kannatada väsimust ja tunda muret, nad lähevad riski peale välja. Nad omandavad oma eesõigused ebaõiglaselt, kuid nad viivad vähemalt ka oma naha turule. Kuid nende naised ei maksa oma eesõiguste eest mitte millegagi ja seepärast nad nii pimedalt usuvadki oma võõrandamatutesse õigustesse. Nende tühine upsakus, täielik saamatus ja põikpäine rumalus teevad neist kõige kasutumad olendid, kõige suuremad nullid, keda inimkond eales on sigitanud. (Naise olukord ja loomus, lk 441)
  • Kui naine on oma teenistusega rahul, jääb ta õigusteta inimeseks - tal on kehv korter ja ta käib halvasti riides, ka lõbustused ja armastus on talle keelatud. Vooruslikud inimesed jutlustavad talle asketismi; tegelikult on ta toitumisrežiim sageli sama range kui karmeliidil, ainult et igaüks ei saa Jumalat endale armsamaks võtta: naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla. Nii muutub naine abivajajaks: sellega tööandja küüniliselt arvestabki talle näljapalka makstes. (Tee vabanemisele, lk 444)
  • ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
    • Ükski naine ei ole kirjutanud "Protsessi", "Moby Dicki", "Ulysses’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must huumor; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)
  • Pole kindel, kas naiste "mõttemaailm" erineb meeste omast, sest naine saab vabaks, tunnistades meeste mõttemaailma; et teada saada, mil määral naine jääb iseendaks ja mil määral säilitab tähtsuse tema eripära, peame riskima julgete oletustega. On siiski kindel, et naise võimed on seniajani maha surutud ja need on läinud inimkonnale kaotsi ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides anda talle lõpuks kõik tema võimalused. (Tee vabanemisele, lk 481-482)

Väga kerge surm[muuda]

Simone de Beauvoir, "Väga kerge surm". Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 49/1965

  • Ainult et sellest ihust, mis nüüd kõigele alistunult polnud enam midagi muud kui tavaline inimkeha, oli säilinud vaid vrakk, hale kaitsetu skelett, mida kompasid ja liigutasid kutseliselt osavad käed; elu näis seal edasi tuksuvat vaid mingist juhmist inertsusest. Ema oli minu jaoks ju alati olemas olnud, ja ma ei olnud kunagi tõsiselt mõelnud, et ühel päeval ta kaob — ja üsna pea. Tema surm, nagu ta sündki, nihkus mütoloogiliste aegade hämarusse. Kui ma ütlesin: "Tal on aeg surra," siis olid need tühjad sõnad nagu nii paljud sõnad. Esimest korda nägin temas nüüd ajapikendust saanud laipa. (lk 16)
  • Jutustasin Sartre’ile, milline oli ema suu, kui ma seda hommikul nägin, ja kõigest sellest, mida ma sealt välja lugesin: igatsus keelatud maiusroa järele, peaaegu orjalik alandus, lootus, ahastus, üksindus — kogu ta surma ja kogu ta elu üksindus —, mida ta tunnistada ei tahtnud. Ja mu oma suu, nagu Sartre ütles, ei kuulanud enam sõna — ema nägu tuli minu näkku ja tahtmatult jäljendasin tema miimikat. Kogu ta isik, kogu ta elu väljendus selles, ja kaastundevalu muserdas mind. (lk 23)
  • ... keegi ei suuda öelda: "Ma ohverdan ennast," tundmata sealjuures kibedust. Ema üks peamisi vastuolusid oli, et ta pidas end võimeliseks üllast ohvrit tooma, ja ometi oli tal soove, nõrkusi ja ihasid, mis olid liiga tugevad selleks, et mitte vihata kõike seda, mis teda rõhus. Ikka ja jälle tõstis ta mässu kitsenduste ja puuduse vastu, millele ta oli end vabatahtlikult allutanud. On kahju, et eelarvamused ei lasknud tal jõuda lahenduseni, mille ta leidis kakskümmend aastat hiljem: tööle minna. (lk 26)
  • Ähmane vimm, mida ta eneses kandis, avaldus ründavas käitumises: jõhkras otsekohesuses, raskepärases iroonias. Meie vastu näitas ta sageli üles õelust, mis oli rohkem mõtlematu kui sadistlik. Ta ei tahtnud meid õnnetuks teha, ta tahtis vaid endale oma võimu tõestada. (lk 29)
  • Uhkusest ja põhimõtte pärast ei tahtnud ta midagi paluda: samas aga kaebas, et saab liiga vähe. (lk 30)
  • Karm iseenda arvustamine on sageli viljakas. Emaga aga oli teine lugu. Ta ei jonninud iseendaga, vaid oma eluga. Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. (lk 31)
  • Nii mõnigi kord, nähes haigeid pikka martüüriumi läbi tegevat, olin olnud nördinud omaste inertsusest. "Mina tapaksin ta." Esimese katsumuse juures osutusin ise nõrgaks. Olin ise oma moraali maha salanud ja ühiskondlikule moraalile alistunud. "Ei," ütles Sartre, "sinust sai võitu tehnika. Ja see lüüasaamine oli paratamatu."
Tõsi. Inimene satub masinavärgi rataste vahele, ta on jõuetu spetsialistide poolt pandud diagnoosi, nende ettenägelikkuse ja meelekindluse ees. (lk 40)
  • Ma olin aval laps, aga varsti nägin, et täiskasvanud elavad oma väikeste eralinnuste müüride taga. Mõnikord murdsin müüri augu, aga see topiti, kähku kinni. (lk 46)
  • Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu. (lk 54)
  • Religioon aitas ema niisama vähe kui mind lootus postuumsele kuulsusele. Olgu surematus taevane või maine, seda, kes elu küljes ripub, see surmas ei lohuta. (lk 63)
  • Kui sureb keegi, keda me armastame, maksame tuhande kibeda kahetsusega selle eest, et ise alles jäime. Surm näitab meile kadunu kordumatut ainulaadsust. Ta muutub suureks nagu maailm, mida tema puudumise tõttu enam ei ole ja mis tervenisti olemas oli vaid koos temaga. (lk 64)
  • Asjade võim on tuntud. Neis kivistub elu ja on materiaalsem kui üheski oma hetkes. Need orvuks jäänud tarbetud asjakesed lebasid mu laual, oodates kolikambrit või uut kodakondsust. (lk 67)
  • Me võtsime osa omaenese matuste peaproovist. Ehkki see seiklus on meile kõigile ühine, peab igaüks selle üksinda läbi elama. (lk 68)
  • Kuigi mind polnud seal, kui ta hinge heitis, — ja ehkki ma olen kolmel korral surija viimast hingetõmmet kuulnud —, just tema voodipeatsis nägin ma võigaste tantsude Surma, pilkavat ja nägu moonutavat õhtuste muinasjuttude Surma, kes koputab uksele, vikat käes, Surma, kes tuleb teadmata kust, võõras ja ebainimlik. Tal oli ema enese nägu, kui ta hambaid näidates naeratas laia teadmatuse naeratust. (lk 72)
  • Pole olemas loomulikku surma. See, mis inimesega juhtub, pole iial loomulik, sest terve maailm kardab. Kõik inimesed on surelikud: aga iga inimese jaoks on surm õnnetu juhtum, isegi kui seda teab ja sellega lepib, — alatu vägivald. (lk 72)