Mine sisu juurde

Katoliiklus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Korra räägiti temast [Dorian Grayst], et ta kavatsevat pöörduda roomakatoliku usku ning katoliku kiriku rituaalid olid teda tõesti alati väga paelunud. Igapäevane missaohver, mis oli tegelikult palju hirmsam kui kõik antiikmaailma rituaalid, erutas teda oma võrratu loobumisega igasugusest meelte tõendusmaterjalist niisama tugevasti nagu oma koostisosade primitiivse lihtsusega ja inimliku tragöödia igavese paatosega, mida see püüdis sümboliseerida. Talle meeldis külmale marmorpõrandale põlvili laskuda ja jälgida, kuidas jäigas lillemustriga dalmaatikas preester eemaldab valgete kätega aeglaselt tabernaakli loori või tõstab kalliskividega kaunistatud ja laternakujulise armuleivaastja kahkjate armulaualeibadega, mis on mõnikord, nagu ollakse valmis uskuma, tõepoolest panis coelestis, inglite leib, või murrab kannatava Kristuse rõivastesse rüütatult pühitsetud armulaualeiba karikasse ja taob endale oma pattude pärast vastu rinda. Suitsevatel viirukipannidel, mida pitsist ja erepunasest kangast rüüdes tõsised poisid kiigutasid õhus nagu kullatud lilli, oli tema jaoks varjatud võlu. Välja minnes vaatas ta ikka imestades musti pihitoole ning igatses istuda neist ühe hämaras varjus ja kuulata, kuidas mehed ja naised sosistavad läbi kulunud võre oma elu tegelikku lugu.


  • Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. Katoliiklus avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju.



  • Kõige tähtsam katoliikluses on elurõõm. Kristlane ei tohi vingus näoga ringi käia. Ei tohi olla passiivne, peab ise otsima ja võitlema. Kõige suurem tragöödia on see, kui sa pärast surma näed, mis sa kõik elus oled mööda lasknud. Ja kahetsed.
    • Fanny de Sivers, "Kõige tähtsam on elurõõm", intervjuu Kalev Keskülale, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 215