Tehing

Proosa[muuda]

[Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."

"Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"

"Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"

"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"

"Krahv Lewen."

"Kas olete selles kindel, härra?"

"Kuulsin seda oma kõrvaga."

Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte.
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 283, ptk "Abielu"

Rahata inglased olid juba mõnda aega end haljale oksale aidanud, abielludes mõne rikka ameerika neiuga, ja kõik teadsid, millised seesugustest abieludest olid kõige hiilgavamad. Polnud teadmata, et kahe miljoni naela suurused ja suuremadki varandused olid üle Atlandi purjetanud seesuguste abielude tulemusel, kui mõne ameeriklasest raudteekuninga või terasemagnaadi tütar naideti Inglise aadlikuga. See oli laia ilma silmis üpris aus tehing: tundus, nagu oleks Taevas ise aristokraatia ja suure varanduse paari pannud.
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 38

Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)
Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. (lk 142)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Margaret Atwood, "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest", tlk Maarja Pärtna, Loomingu Raamatukogu 37–40/2020