Margaret Atwood

Margaret Atwood (sündinud 18. novembril 1939 Ottawas) on Kanada prosaist, luuletaja, kirjanduskriitik ja keskkonnaaktivist.

Ehkki Atwoodi tuntakse eelkõige romaanide poolest, on ta avaldanud ka hulgaliselt lühiproosat, samuti 15 luulekogu ning võitnud korduvalt luuleauhindu. Paljud tema luuletused on saanud inspiratsiooni müütidest ja muinasjuttudest. Ühtlasi on ta kirjutanud lasteraamatuid, telestsenaariume ja kirjanduskriitikat. Atwood on üks enim auhinnatud Kanada kirjanikke. Ta on võitnud Arthur C. Clarke'i auhinna ja Astuuria vürsti auhinna, olnud viis korda Bookeri auhinna nominent (üks kord neist võitja), samuti seitse korda Kanada kindralkuberneri auhinna finalist (võites selle kahel korral).

Tema tuntuimad teosed on romaanid "Kassisilm", "Alias Grace", "Pime palgamõrvar" ning düstoopiad "Teenijanna lugu" ja "Orüks ja Ruik".

Tõlked eesti keelde

1987. aastal ilmus valimik jutte pealkirja all "Tantsutüdrukud" Ann Alari ja Malle Klaasseni tõlkes sarjas Loomingu Raamatukogu. Eesti Keele Sihtasutus andis 2003. aastal välja eesti keeles seni ainsa Atwoodi luulekogu "Moondatute laulud" (tlk Ene-Reet Soovik).

Romaanid

"Teenijanna lugu" (Eesti Raamat, 1993, düstoopiline romaan, tlk Ann Alari)
"Kassisilm" (Varrak 1997, tlk Tiia Rinne)
"Röövelpruut" (Eesti Raamat, 1997, tlk Maia Planhof)
"Pinnaletõus" (Eesti Raamat, 1999, tlk Karin Suursalu)
"Alias Grace" (Eesti Raamat, 1999, tlk Ilona Kolberg)
"Pime palgamõrvar" (Eesti Raamat, 2001, tlk Karin Suursalu; kordustrükk: Eesti Päevaleht, 2007)
"Orüks ja Ruik" (Varrak 2004, düstoopiline romaan, tlk Riina Jesmin)
"Leedi Oraakel" (Eesti Raamat 2005, tlk Eva Velsker)
"Penelopeia" (Eesti Päevaleht 2006, tlk Ann Alari)
"Ebakõlad" (Eesti Raamat 2008, tlk Eva Velsker)
"Uputuse aasta" (Eesti Raamat 2010, tlk Eva Velsker)
"Maitsev naine" (Eesti Raamat, 2012, tlk Urve Hanko)
"Süda vaikib viimasena" (Eesti Raamat 2016, tlk Lauri Saaber)
"Nõiasigidik" (Varrak 2018, tlk Riina Jesmin)
"Testamendid" (Varrak 2020, tlk Riina Jesmin)

Intervjuud

Lahutus on nagu amputeerimine: sa jääd elama, kuid sinust on vähem järel.
- Time, 19. märts 1973

"Miks mehed naisi kardavad?" küsisin ma ühelt oma meessoost sõbralt. (Mulle meeldib see imeline retooriline võte, "üks mu meessoost sõber". Seda kasutavad sageli naisajakirjanikud, kui tahavad öelda midagi eriti õelat, kuid mitte selle eest ise vastust anda. Samuti annab see inimestele teada, et sul on meessoost sõbrad, et sa ei ole üks neist tuldpurskavatest müütilistest koletistest, Radikaalsetest Feministidest, kes jalutavad ringi, väikesed käärid peos, ja virutavad meestele sääreluu pihta, kui nood teile uksi avavad. "Üks mu meessoost sõber" lisab ka - olgem ausad - väljendatud arvamustele täiendavat kaalukust.) Niisiis see minu meessoost sõber, kes muide on päriselt olemas, astus mugavalt järgnevasse dialoogi. "Ma mõtlen," ütlesin ma, "et mehed on suuremad, vähemalt enamik aega, nad jooksevad kiiremini, kägistavad paremini ja keskeltläbi on neil palju rohkem raha ja võimu." - "Nad kardavad, et naised naeravad nende üle," vastas tema. "Õõnestavad nende maailmavaadet." Hiljem küsisin ma mõnedelt naistudengitelt lühikeses luuleseminaris, mis ma andsin: "Miks naised mehi kardavad?" - "Nad kardavad, et nad tapetakse," vastasid tudengid.
- Margaret Atwood, "Meeskarakteri kirjutamine", loeng Waterloo Ülikoolis 9. veebruaril 1982; taastrükk kogumikus "Second Words: Selected Critical Prose" (1982), lk 413.

Proosa

"Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest"

Margaret Atwood, "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest", tlk Maarja Pärtna, Loomingu Raamatukogu 37–40/2020.

Kui olin 1950. aastate lõpus nooruke naisluuletaja, peeti enesestmõistetavaks, et ohverdus on hädavajalik. Naistelt oodati seda mis tahes karjääri puhul, ent Kunst oli hullem, sest nõutud ohver oli veelgi suurem. Polnud võimalik olla ühtaegu nii abielunaine ja ema kui ka kunstnik, sest igaüks neist rollidest nõudis täielikku pühendumist. [---] Armastus ja abielu kiskusid ühele poole, Kunst teisele, ja Kunst oli teatav kurjast vaimust seestumine. Arvati, et Kunst tantsitab su surnuks. See asub sinusse elama, haarab su oma võimusse ja seejärel hävitab su. Või hävitab su hariliku naisena. (lk 83)

Kunstipreestrinna otsa komistasin esimest korda Robert Gravesi raamatus "Valge jumalanna" (The White Goddess), kus väideti, et naine saab olla tõeline poetess vaid juhul, kui temast saab Luupainajalik Elu-Surmas Triaadiline Jumalanna ja kui ta litsub selle jumalanna preestrinnana mehi kannaga laiaks nagu prussakaid ja joob nende verd nagu veini. Olin umbes üheksateistaastane, kui seda lugesin, ja see ei mõjunud sugugi julgustavalt tüdrukule, kes oli kodugaasifirma Consumer's Gas korraldatud "Preili Koduhoidja" konkursil teise koha saavutanud: oma kallimate vere joomine ei langenud kokku mu ettekujutusega lõbusast laupäevaõhtusest kohtingust. Provintslik minust, aga mis sa teed. (lk 83-84)

Milles seisnes Salomé veetlus? Ta on tegelaskuju, kelles on liitunud saatuslik naine ja naiskunstnik. Ta teeb oma kunsti väga hästi, piisavalt hästi, et võrgutada enamikku vaatajaist, kuid laseb tasu lootes seda kunsti rüvetada kõigepealt Herodesel, kes lubab talle tantsu eest vastutasuks kõike, mida ta soovib, ja seejärel, mõnedes versioonides, omaenda erootilisel kirel Ristija Johannese vastu: kui ta meest tervenisti endale ei saa, võtab ta vähemasti peagi. [---]

Kui ma 1960. aastal aitasin toimetada üht kolledži kirjandusajakirja, rääkis märkimisväärne hulk noorte naiste saadetud luuletusi huvitaval kombel just nimelt Salomést. Neid luuletusi näis ajendavat hirm, et naise seotus kunstiga saab saatuslikuks igale mehele, kes õnnetul kombel tema seksuaalsele teele satub, ning et ühel hommikul ärgates avastab ta kandikult mehe pea. Mulle näib, et selles on midagi ähmaselt freudistlikku: kui naised, kes on liiga aktiivsed või liiga targad, langetavad loori, hakkavad meeste kehaosad otsast kukkuma.

Luule

Tõlkekogumikust: Margaret Atwood, "Moondatute laulud", tlk Ene-Reet Soovik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003.

...
Taamal on järv
ja selle taga mõned madalad mäekünkad.

(Foto tehti järgmisel
päeval pärast seda, kui uppusin.

Ma olen järves, keset
pilti, otse pinna all.

Raske on öelda, kus
täpselt, või öelda,
kui suur või väike ma olen:
vee mõju
valgusele on moonutus,

ent kui sa küllalt kaua vaatad,
siis lõpuks
hakkad mind nägema.)

"Sellel fotol olen mina", lk 12-13

Oleme ilmselt ainsad
allesjäänud, selles udus, mis on
kerkinud kõikjale, ja ka
nendes metsades
...
küllap ujuvad kalad
sügaval meie all metsas
nagu linnud puult puule
ja miili kaugusel
on linn, avar ja vaikne,
kadunud, kaugel mere põhjas.

"Pärast veeuputust, meie", lk 14

Klaasi all on minu maa,
valge reljeef
kaart, millel linnad on punased täpid,
seinasuuruseks kahandatud,
ja selle kõrval 10 fotosuurendust,
iga provintsi kohta üks,
lillakaspruunides ja harvpunastes toonides,
puude rohelus tuhmunud;
kõik sinised see-eest
ennastkehtestavalt puhtad.
...
Kelle unistus see on, tahaksin teada:
kas see on fabritseeritud
hallutsinatsioon, küüniline fiktsioon, üksnes
ekspordiks mõeldud ahvatlus?
...
Pahaaimamatu
naine aknal, ma küsin sinult:

kas sa ei näe midagi
sind vee alt jälgimas?

Kas taevas on tõesti olnud nii sinine?

Kes seal tegelikult elab?

"Bostoni turismikeskuses", lk 26-27

Juba enne, kui jõudsin õppima hakata,
olid kaardid ära värvitud.
Kui anusin, ütlesid kuningad mulle,
et avastada pole enam midagi.

Asusin ikkagi teele, kuid
kõikjal, kuhu läksin,
olid ajaloolased, keha ümber
vanikud ja võltshammastest
vööd; või kõrbetes kivikangrud
ja turistid. Isegi koobastes oli
küünlajuppe, kiiruga pimedas
sirgeldatud seinakirjutisi. Ma ei jõudnud

ealeski pärale. Alati
said nimed varem kohale.

"Kapten Cooki reinkarnatsioon", lk 28

Minu jaoks polnud olemas publikut
ega puhkpillimuusikat,
üksnes märg tolm, hõiked
sumisemas mu poole nagu kärbsed,
nagu möirgavad kärbsed.

Seisin, pea pööritamas
päikesest ja vihast,
kaelalihas katki lõigatud,
õõnestatud õlast langemas verd.

Kes tõi mind siia
võitlema seinte ja vaipade ning
punaste ja hõbedaste kõõlustega jumalate vastu,
kes võbelevad ja kõrvale põiklevad?
...
See lõpetus, minu surm, on
nende jaoks mäng:
mitte tõik ega tegu
vaid siredus, millega nad seda maskeerivad,
õigustab neid.

"Pulli laul", lk 101-102

Põuases päikeses, põllu kohal,
kus vili on kõdunenud ja seejärel
kuivanud, kogunete parve ja jagelete.
Siin pole teie jaoks palju, mu rahvas,
kuid oleks siis
kui
kui

Oma ranges mustas mundris
tõstsin kõrgele lipu
mis kuulutas Lootus
ja mil polnud edu
ja mis pole lubatud.
...
Tean, et te tahaksite, et mõni jumal
tuleks alla ja toidaks
ja karistaks teid. See sinel
keppide otsas ei ole elus
pole muid ingleid
kui näljainglid,
haardevõimelised ja pehmed kui neel
Teid vaadates,
mu rahvas, muutun ma küüniliseks,
te olete petnud mult välja lootuse
ja jätnud mu üksi poliitikaga...

"Varese laul", lk 105-106

Tema kohta

"Testamentide" – "Teenijanna loo" järje – põhiline probleem ongi selles, et kontekst on kolmekümne aastaga muutunud. Ideed, mis varem tundusid kuskil pinna all pulbitsemas, purskuvad nüüd iganädalase intervalliga mõne valitseva poliitiku suust. 27-aastane vallaline, lastetu naine – ühiskondlikult on see kahjulik element. Mäletate veel seda fraasi toonase fraktsiooniesimehe, praeguse rahandusministri suust? Seda võinuks vabalt öelda ka "Testamentide" komandör Judd.

Atwoodi hoiatused ei mõju enam äratavalt, vaid hilinenult. Ah et moraalimajakatena võimu haaranud mehed on silmakirjalikud ja varjavad ülla retoorika taga halastamatut võimuiha? Meenutagem vaid, kuidas meie "traditsioonide" ja "normaalsuse" eest seisvaid jõude tabavad süüdistused koduvägivallas või kuidas USAs on evangeelsete kristlaste hääled võitnud Donald Trump, keda vähemalt 17 naist on süüdistanud ahistamises. Mis muud on maailmas uut?

Tädi Lydia aga kirjeldab, kuidas tema maailma rikkad ja ilusad USA aeglast liikumist kodusõja ja riigipöörde suunas aastaid hirmu ja ootusärevusega jälgisid, samas suurt midagi ette võtmata. "Miks ma arvasin, et asjad kulgevad siiski loomulikku rada? Küllap seepärast, et me olime neist asjust nii kaua kuulnud. Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab." Aga tõesti, mis muud on maailmas uut?
Ent Atwoodi vormirõivastes teenijannad, piiblile viitav puritaanlik moraalikoodeks, kastisüsteemi jaotatud ühiskond ja sadistlikud kontrollimeetmed tunduvad täna rohkem nagu nostalgilised viited mingile varasemale ajale, kui "1984" oli kõigi düstoopiate tüvitekst ja halvim, mida oodata osati, oli mingi stalinismi uusversioon. Tegelikkus on osutunud palju jaburamaks – aga mitte vähem hirmutavaks.
- Aro Velmet "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020

Välislingid