Ene-Reet Soovik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ene-Reet Soovik (sündinud 27. veebruaril 1968 Tartus) on eesti kirjandusteadlane ja tõlkija.

Intervjuud[muuda]

  • Rebenenud linn – seda kujundit ma tegelikult ise välja ei mõelnud. Võtsin selle geograafidelt, maateadlastelt, kes on kirjutanud ingliskeelse artiklikogumiku "Rebenenud maastikud". Selles kogumikus on mitmete eesti geograafide artiklid sees. Nende maateadlaste eelduseks on, et ühiskondlikud rühmitused ja maastikud mõjutavad üksteist – loovad ja kujundavad teineteist. Rebenenud maastikuga on meil tegemist siis, kui sotsiaalsed protsessid tekitavad füüsilises maastikus järske muudatusi.
  • Pean ütlema, et Kangro on väga mitmekülgne linna kujutaja. Tema teostes avalduvad väga tugevalt kaks aspekti – linnaruum kui inimestest koosnev ruum ning linnaruum kui keeleline ruum.
  • Edgar Kant kutsus geograafe üles uurima vahetut aistilist miljööd, seda füüsilist keskkonda, kus me viibime. Olgugi et nende uurimistulemused kunagi teosena ei avaldatud, siis tundub, et osa nendest ilmusid Kangro ilukirjanduslikus teoses.

Artiklid ja arvustused[muuda]

  • Nii on Kaplinski kirjutatus algselt omal kohal kodutuse luule, milles niivõrd ei kahetseta taga kogetud ja kaotatud kodu, kuivõrd aktsepteeritakse selle – või kodutunde – puudumist. Kui mahajäänud kodu mainitaksegi, siis mitte tingimata soojalt, ning kindlasti seda ei kirjeldata. Pigem näib tegu olevat üpris tavapäraste kuuluvusassotsiatsioonide kimbuga seostuva abstraktse mõistega või siis mõne harjumuspärase väljendi, nagu "koju minema" või "koju tulema", osaga, mille keskmes pole paigalolek meeleliselt tajutavas pesas, vaid kusagilt kuhugi kulgemine, kui samas viibitakse väljaspool parasjagu koduks nimetatavat. Näiteks kojutulek võib pigem tähistada väsitava päeva lõppu ega too sihti esile kui konkreetset kohta, mis kannaks endas isiklikku kogemust. Nii võib varasema Kaplinski kohta öelda, et "kodu" näib tema jaoks enamjaolt olevat abstraktne mõiste, millel ei tarvitse olla palju ühist inimestele vahendamatult, vastu oma nahka tajutava keskkonnaga. Pigem on kodu seotud kogu inimkonna ühisseisundiga – eksistentsialistliku võõranduse olekus maailma heidetud olemisega, mille teadvustamine kõigi paratamatu seisundina ainsana tekitab teatud ühistunnet, kusagil viibimise või kuhugi kuulumise tunnet. (lk 93)
  • Lapsepõlve vaatavad tekstid sedastavad kehalist ja kombatavat mälu. Luuletaja mälestused tollest ajast sisaldavad midagi rusuvat – kuid tema silmad ega jalatallad ei ole unustanud tolleaegseid kõnniteid, mis on ikka veel alles, kuigi üha kulunumad [---]. Selline pind, mille peale hilisem on rajatud, tuletab ennast oma taktiilsel moel ikka meelde ja on endasse kogunud nendegi aegade jäljed, mida ei tarvitseta tahta mäletada. (lk 96)
  • Interpersonaalne kodu on kodu, kus ei olda üksi, vaid kodu, mida jagavad ja seeläbi tekitavadki õiged inimesed, perekond, ehkki Kaplinski enamasti seda üldnimetust ei kasuta, vaid pigem nimetab isikuid, kes moodustavad tuumpere: naine ja lapsed. [---] Sageli kujutatakse lapsi luuletustes magavatena, mis mõistagi ongi aeg, mil kõige hõlpsam segamatult kirjatööd teha, ent mis samas muudab nad eriti kaitset ja turvatunnet vajavateks: kui kodu tähendab kaitstust, siis küllap tuleb luuleminal seda ise pakkuda. (lk 97)
  • Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuva turvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihitu otsing, mis leidis kodu kodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)
  • Kuid kohanemine ja kodunemine on siiski võimalik; sellised äraolu- ja kuulumatusmõtisklused hõlmavad üldiselt suuremat ruumiüksust kui kodumaja, ning kui kitsamalt nähtud kodu tingimata määratleda veresidemete kaudu, siis on igati loogiline, et luulemina jaoks defineerivad seda eelkõige lapsed, kodu õiguspärased asukad ning peamised kodu markeerijad Kaplinski luules. Ka siis, kui luuletaja oletab, et nomaadlus võiks olla inimestele geneetiliselt kaasa antud [---], ei tähenda see, et tähtsuse kaotavad kodusust toetavad elemendid, inimsuhted ja valgussõõr lõkketule ääres, kus samuti magavad lapsed ning mis bachelard'liku valgusvihuna vastandub mittekodu pimedusele. (lk 100-101)
  • Kaplinski luule pakub seega päris mitmeid võimalusi mõtiskleda selle üle, mida kõike see KODU tähendabki ning mille kaudu on seda võimalik mõtestada. Erinevad kodutõlgendused ei tarvitse üksteist välistada ning esinevad kohati ka omavahel seotult; ka pole luuletaja kodutunnetuse teisenemist võimalik päris selgepiiriliselt periodiseerida. Ent siiski on ilmne, et kodu ning sellega seostuvad kuuluvus- ja seotustunded kerkivad Kaplinski loomingus ikka ja jälle esile ning üldiseks tendentsiks on neil, kokkuvõttes kogu kohasuhestumise diapasooni hõlmavatel kodutõlgendustel, liikuda üha suurema läheduse ning omaksvõtu suunas. (lk 102)


  • Ehk kõige tehnilisem ja erialast või üldfiloloogilist ettevalmistust nõudvam ongi Rajandile pühendatud peatükk, milles laias laastus tehakse siiski sama, mida teisteski, nimelt detektiivitööd. Visandanud Rajandi keeleteaduslikud seisukohad, demonstreerib Lange seejärel üksikasjaliste näidete varal, milliseid mõnigi kord ootamatuid tõlkelahendusi Rajandi on kasutanud, millised tüüpnihked ilmnevad tema tõlketekstides, eriti "Uhkuses ja eelarvamuses", ja milline mõju neil on lugemiselamusele. Rajandi lähenemisele seletuse leidmiseks tuletab Lange tema eksplitseerimata jäänud tõlkepõhimõtted, lugedes romaani tõlget Rajandi teisal väljendatud teadusvaadete valguses. Need, kes on millalgi "Uhkuse ja eelarvamuse" suupärast sõnastust nautinud või siis, vastuoksa, selle kui lõdva randmega toime pandud Austeni-mõrva peale ärritunud või hoopistükkis mõlemat, võivad nüüd jälgida, kuidas on Lange mõtestanud Rajandi loodut eritledes ka ilmsete algtekstist lahkuminekute puhul tõlkija võib-olla esmapilgul segadusseviivaid otsuseid.


  • "Inimesed ütlevad üksteisele söör ja sõidavad esimese klassi piletiga - see ei saa olla Orwell!" kirjutas üks üliõpilane 1930. aastate briti kirjanduse eksamil tundmatut teksti analüüsides. Ega tudeng eksinudki - katkend pärines hoopis George Orwelliga samal aastal sündinud Evelyn Waugh'lt.
  • Seda, originaalis 2000. aastal ilmunud biograafiat, võiks paari lausega kokku võtta nii, et talle antud neljakümne kuue eluaasta jooksul, 25. juunist 1903 kuni 21. jaanuarini 1950 kulgeb Orwell kõledas, räpases ja lehkavas maailmas, püsivaks saatjaks sügav süütunne, äraspidine "valge mehe taak". See ajendab teda taga otsima üha kurnavamaid tingimusi, mis ta viimaks ka hauda ajavad.
  • Ilmselt eeldatakse lugejalt mõningaid eelteadmisi tolleaegsest kirjanduspildist ja sõdadevahelistel aastatel Suurbritannias valitsenud poliitilisest meelsusest, kuid nende puudumisel võib kardetavasti selgusetuks jääda, milles ikkagi seisnes Orwelli erilisus omas ajas, mida Suurbritannias iseloomustas intellektuaalidele peaaegu kohustuslik vasakpoolsus. Kusagil tegutsevad muidugi mingid kommunistid, kellega seoses Orwellil lastakse õigustatud kriitikat viljelda, kuid näiteks 1930. aastaid kirjanduslugudes tänapäevani defineerivate luuletajate Audeni, Spenderi ja Day Lewisega vastandatakse teda mitte niivõrd poliitiliselt, kuivõrd tema homofoobseid mõtteavaldusi tsiteerides. [---] Orwell liigub Meyersi käsitluses otsekui ideoloogilises isolatsioonis ja kokkuvõttes kipub jääma mulje, et kõik tema elus tuleneb vaid isiklikult omal nahal läbikogetust ja et sotsialismgi on midagi, mille ta on omaenese tarkusest välja mõelnud: "Blairi sotsialism ei baseerunud poliitilistele ja majanduslikele põhimõtetele, vaid liberaalsetele ja humanistlikele veendumustele." (Lk 120.)
  • Ometi vahelduvad viited sellistele joontele nagu truudusemurdmine, julmus või hoolimatus lähedaste suhtes kokkuvõtlike hinnangutega, milles Meyers kujutab ikkagi ausameelse ning vaprana kanoniseeritud ?püha Orwelli?, lisades talle deemonite küüsis vaevleva romantilise üksiküritaja aura.
  • Näib ka, et autorit kammitseb - võib-olla tema ameeriklastest lugejaskonda silmas pidades - kartus lasta Orwellil liiga pahempoolsena paista. Orwelli sotsialismi mainitakse ikka kuidagi vabandavalt ja näiteks 1941. aasta patriootiline väljaastumine "Lõvi ja ükssarvik", mida Arthur Koestler on nimetanud üheks vähestest sõjaaegsetest kihutustekstidest, mis hiljemgi lugemist väärib, kõneleb selle käsitluse kohaselt küll inglaste rahvuslikust karakterist, kuid mitte revolutsiooni vahetust võimalikkusest Suurbritannias. Rohkem räägib Meyers Orwellist kui kommunismi kriitikust ja sedagi suhteliselt üldsõnaliselt. Kuigi "1984" retseptsioonist kõneldes räägitakse veidi ka totalitarismist üldse, jääb lõppsõnana kõlama vaid kommunismivastasus ning hoiatusmõõtmel, mis sel teosel on ka läänemaailma jaoks, ei lasta võimust võtta.
  • Kahtlemata on kirjanikke, kelle isikupärase stiili puhul on kinnipidamine Friedrich Schleiermacheri nõudest, et tõlge peaks viima lugeja autori juurde ja mitte vastupidi, igati õigustatud, olgu tulemus pealegi kunstiliselt kummastav. See teos aga pole meie tõlketraditsioonis domineeriva ladususkriteeriumi õõnestamiseks just parim alus ning sedasorti ühildumispuudega lausete kuhjumine, nagu seda on nt "Kuunäoga, eraklik ja tihtipeale nutune, kiusasid Ericut need molkused, kes tema intelligentsust kadestasid" (lk 40), muudab lugemise pisut pingutavaks ettevõtmiseks. Ning tähelepanelikum toimetamine oleks ilmselt kõrvaldanud sellised omapärased seigad, nagu seda on Orwelli kaheksa-aastaseks osutumine juba tema esimesel eluaastal (lk 21) või seesuguste "kultuurifaktide" mainimine nagu Kreeka luuletaja "Pindar" (pro Pindaros, lk 121), "Ristija Johannes, kuueteistkümnenda sajandi hispaania müstik" (pro Risti Püha Johannes, San Juan de la Cruz, lk 175) või "Faulkneri teos "Hamlet"" (pro "Küla", lk 319) jne. Samas näib näiteks Lawrence Durrellile Nobeli preemia omistamine (lk 347) olevat Meyersi enda fantaasia vili ning imetabase viitamissüsteemi näol on samuti ilmselt tegu originaali pärandiga.

Järelsõnad[muuda]

  • Tähelepanu koondamine metakirjanduselt ennastteadvustavale esituslaadile ning kirjandusteoreetilistele viidetele on eriti kesksel kohal nüüdseks eesti keelde jõudnud "Väikeses maailmas" (Small World, 1988). Autor kasutab keskaja rüütliromaani episoodilist ülesehitust, kus üks võimatu seiklus järgneb teisele, ning juhatab raamatu sisse Chauceri "Canterbury lugudest" tuttava palverännu kujundiga, iseloomustamaks tänapäeva kirjandusteadlasi, kes on pidevalt reisil ühest teaduspühamust teise, sedamööda kuidas konverentsid kulgevad. Seiklevate rändrüütlite kombel otsib iga mees omal kombel Püha Graaligi. David Lodge on teisal öelnud, et akadeemia sees on tegutsemise peamised suunajad seks ja võimujanu. Võim ehk UNESCO kirjanduskriitika õppetool ongi sihikul enamikul kriitikutest, kes esindavad kirjandusteaduse ja kriitika täisspektrit, alates konservatiivsest, kõige välismaise suhtes skeptilisest ajaloolis-biograafilisest lähenemisest frankofiilsete poststrukturalistlike koolkondade toetamiseni. (lk 373)
  • Graaliotsingutele on iseloomulik seegi, et eesmärki ei saavutata iialgi. Nii jäävad ka võistlevad õpetlased kahast ilma. Sulerüütlite lõppematu retkega seoses on Lodge meenutanud ka Roland Barthes'i mõtet, et nii narratiivist kui seksuaalsusest saadavat naudingut suurendab haripunkti pidev edasilükkamine. (lk 373-374)
  • Lisaks romaanide kujutamisele on David Lodge ka sügava teooriahuviga kirjandusteadlane. (Teoorialembus ei tarvitse kõigesse kanali- ja meretagusesse kohati reservatsiooniga suhtuvas Suurbritannias sugugi enesestmõistetav olla, nagu ka ״Väikeses maailmas" ilmekalt mõista antakse.) (lk 375)
    • Ene-Reet Soovik, "Saateks", rmt: David Lodge, "Väike maailm", tlk Kersti Unt, 2006, lk 371-375


  • Kuigi kirjandus iseenesest pole mingilgi moel määratud kümnendi-, sajandi- või aastatuhandevahetustel otsustavaid kannapöördeid tegema, on selline liigendamine kirjandusteadlastele ikka meeltmööda olnud. (lk 215)
  • Ometi ei tähendanud see domineeriv vasakpoolsus seda. nagu marssinuks kogu briti kirjanikkond toona ühtset sammu Moskva taktikepi järele. Kuigi näiteks Cecil Day Lewis oli KP liige ja kirjutas muuhulgas ülistuslaulu Nõukogude võimu kahekümnenda aastapäeva puhul, jäi Spenderi parteilasekarjäär vägagi üürikeseks: Louis MacNeice, Auden ja Isherwood aga otseselt kommunistide ridadesse ei kuulunudki. Ka käesoleva raamatu tugevasti autobiograafilise minategelase seisukohavõtud kommunismi küsimuses on ebalevad: ehkki kommunistlikus kõrtsis võib end tunda nagu kodus, üritab ta siiski jääda kõrvaltvaatajaks, ei nimeta end "päris" kommunistiks. (lk 217)
  • Buuri sõja läbi teinud ohvitserist isa langes Esimese maailmasõja Ypres'i lahingus. Isatu noorus ja ebamäärane süütunne, et sõja ajal oldi lahingusse minemiseks veel liiga noored, jäid kummitama Isherwoodi ja paljude teistegi samaealiste autorite elu ja teoseid. (lk 218)
  • Realistlike kirjanduse alusveendumust, et on olemas ühine fenomenaalne maailm, mida on võimalik empiirilise kirjelduse abil usaldusväärselt edasi anda, jagas Isherwoodiga suurem osa sel kümnendil esiletõusnud prosaiste, olenemata nende poliitilistest või usulistest vaadetest, olgu siis Orwell või katoliiklik Graham Greene. Seda veendumust vahendati stiilis, mida John Lehmanni sõnutsi iseloomustas dialoogi kiirus, proosastruktuuri lihtsus ning väljenduslaadi kõnekeelsus. (lk 221)
  • Kirjandus­teadus on avaldanud arvamust, et kirjanikuna oli Isherwood erakordselt sõltuv vahetust ajaloost, nii et n-ö ajalootusse Californiasse kolimine ning omaenda isiklikku arengusse süüvimine ei võimaldanud enam varasemate teostega võrdseid saavutusi luua. Teda on nimetatud lausa modernse romaani suureks pettumuseks. Samas aga jääb Isherwood inglise 1930. aastate proosapildi juhtkujuks ja tema poliitilise ja isikliku identiteedi valimise või varjamise kõhklustesse kinnistunud looming tolleaegse briti proosa visiitkaardiks. (lk 222-223)
    • Ene-Reet Soovik, "Järelsõna", rmt: Christopher Isherwood, "Hüvasti, Berliin", tlk Ene-Reet Soovik, 2001, lk 215-223


  • Ajalehele The Guardian antud intervjuus nentis Kureishi: "Olen aastaid istunud arvuti taga ja teen seda veel kolmkümmend aastat ja sellest tüdineb surmani ära. Muusika muudab mu jälle rõõmsaks. Keegi selline nagu Arvo Pärt, nüüdishelilooja, keda ma tõesti armastan, ehkki ta on poolakas (sic!) ja kohutavalt kurvameelne." Nii et kuigi kirjanik seda ise ei tea, on tema loomingut kaudselt toetanud ka Eesti. (lk 111)
    • Ene-Reet Soovik, "Järelsõna", rmt: Hanif Kureishi, "Lähedus", tlk Aet Varik, 2002, lk 108-111

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel