Totalitarism

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Natsism vältas kaksteist aastat, Euroopa kommunism, sõltuvalt riigist, viiskümmend kuni seitsekümmend aastat. Ajalisel kestusel on juba iseenesest amnesteeriv toime. Selle pika aja jooksul jõuti lõhkuda kodanikuühiskond, hävitada, välja vahetada ja ümber õpetada ühiskonna eliit. Kõik või peaaegu kõik, nii ühiskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides, sahkerdasid, reetsid ja häbistasid end moraalselt. Veelgi hullem, suurem osa neist, kes oleksid olnud mõtlemisvõimelised, olid ilma jäetud oma ajaloo tegelikust tundmisest ja minetanud analüüsivõime. Lugedes vene opositsioonilist kirjandust, mis on ainus tõeline vene kirjandus, kuuleme südantlõhestavat kurtmist, lõputu ahastuse liigutavat väljendust, kuid peaaegu kunagi ei kohta me ratsionaalset analüüsi. Kommunismiteadmus on valuline, kuid hämar. Tänapäeva noored vene ajaloolased ei hooli kuigivõrd sellest unustusse ja tülgastusse määratud ajajärgust. Riik suleb uuesti arhiive. (lk 105-106)
  • XX sajandile ei ole iseloomulik mitte ainult jubedusi täis ajalugu, kus inimesed tapsid inimesi, vaid ka orienteerumisraskustes ajalooteadvus. Üks seletab teist. Orwell märkis, et paljudest inimestest said natsid hirmust bolševismi ees ja paljudest kommunistid hirmust natsismi ees. See juhib meie tähelepanu ajaloovõltsingute ohule. Meie silme all võtab praegu kuju üks sellistest võltsingutest, ja oleks kahju, kui me parandaksime XXI sajandile moonutatud ajaloo. (lk 108)
    • Alain Besançon, "Kommunismi mäletamine ja unustamine". Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001; ilmunud ka Akadeemias 2/2001


  • Totalitaarseid liikumisi kui selliseid ja eriti nende juhtide kuulsuse palet iseloomustab kõige selgemalt ehk nende unustamise hämmastav libedus ja nende asendamise hämmastav hõlpsus.
  • Totalitarismi suhe kultuuriga, millest ta välja kasvas, oli paradoksaalne. Samal ajal kui ta ründas kogu Õhtumaa traditsiooni alustala - vaba ja autonoomset inimest, esindas ta teatud õudusttekitaval moel ka sellesama kultuuri üldkehtivaid väärtusi. Paradoks sündis sellest, et harjumuspärased moraalinormid kirjutasid küll ette humaanset käitumist, aga ei soosinud iseseisvat mõtlemist. Nii juhtus, et kui käskude sisu muudeti suunas "sina pead tapma", siis osutus juurdunud kuulekus katastroofiliseks "vooruseks". Natsifunktsionäär Adolf Eichmann, kes kohusetundliku ametnikuna sadade tuhandete inimeste surmalaagrisse saatmist organiseeris ning kellest Arendti silmis sai mõtlematuse ja seega totalitarismi "banaalse kurjuse" sümbol, elas ja tegutses viisil, mis on Lääne poliitilise filosoofia traditsiooni normidega pigem kooskõlas kui vastuolus: see traditsioon jagab inimesed valitsejateks ja alamateks, ekspertideks ja tavainimesteks, see kutsub inimesi autoriteete järgima ja mitte iseseisvalt mõtlema.
    • Iivi Masso, "Hannah Arendt totalitarismi põhjustest ja olemusest". Vikerkaar 8/9 2001, lk 190


  • Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus'e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha.


Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel