Paradoks

Paradoks on "ebakonventsionaalse tõeväärtusega lause" (Jaan Undusk).

Proosa

Eesti maailmakirjandus on paradoks, teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega lause. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see eesti kirjandusele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.
- Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999

[Marju Lepajõe] oli suurem kui ta saatus. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on geeniused, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.
- Toomas Paul, "Rõõmu radu rännates", Marju Lepajõe "Roomlaste taltsutamise" teise väljaande puhul, Sirp, 15. mai 2020

Lihtsusele püüdlevate õpikute ees on aga paradoks, et on kaks erinevat lihtsust, millest õpikute tegijad enesele sageli aru ei anna: üks on see lihtsus, milleni on pika mõtlemise ja kogemuste varal jõutud, ja teine see lihtsus, mis on õppija n-ö algseis. Kui keerulist staadiumi ei ole läbi teinud, võivad lihtsad reeglid tunduda mõttetud ja formaalsed.
- Marju Lepajõe, "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist" ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

[Toomas Sildam:] On see tänapäeva paradoks, et sõjaliselt võid vastase võita ja ometi pole see sõda võidetud?

[Jüri Luik:] See on läbi ajaloo sõdade paradoks.

Jüri Luige intervjuu: Toomas Sildam, [err.ee/993271/juri-luik-iraagis-soda-ei-peaks-olema-voimalus-teisi-uhiskondi-reformida Jüri Luik Iraagis: sõda ei peaks olema võimalus teisi ühiskondi reformida] ERR, 18.10.2019

Üks Nietzschega seonduvaid paradokse on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, ideed, kontseptsioonid, kui just ilutulestikuliselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole inimene, vaid dünamiit"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad aforismid.
- Aivar Kull, "Aivar Kulli ajalootund. Aforismikirjanik Nietzsche" ERR, 15. oktoober 2019

Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8