Õpik

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]


  • Mina olin noor ja uljas ja peaaegu lootsin sellise väljaandega ["Heebrea keele õpik algajatele" (1985)] näiteks meie instituudi tollast direktorit Endel Sõkla natukene ärritada. Sõgel kahjuks ei pannud väljaannet üldse tähele. Ja praegu vaadates ei kannata see õpik metoodiliselt muidugi üldse mingit kriitikat, autoriõiguste jälgimise poolest samuti mitte, sest eks ma vähemalt oma osa kirjutasin lihtsalt saksakeelsete grammatikate pealt kokku.



Ma olen aru pidanud tõeliselt tarkade inimestega, kes oskavad majandust hästi mõtestada. Kõige loogilisem mõte, mida olen seejuures kuulnud, on see, et me oleme 24 aastat teinud põhimõttelisi valikuid nii-öelda õpiku järgi. Tänu sellele oleme saatusekaaslastest selgelt kiiremini arenenud. Nii oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus meil pole enam odavast tööjõust tulenevat konkurentsieelist ning me peame edasi mõtlema, kuidas teha asju nutikamalt, rakendades teaduse ja innovatsiooni tulemusi oma majanduse vankri ette. Ehk siis lühidalt kokku võttes: õpik, mille järgi me nüüd tegutsema peame, on väga palju keerulisem. Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku.



  • Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem botaanilist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.


  • Näiteks kuulutas Bergmanni Abiraha 1907. aastal välja võistluse kolme käsikirja saamiseks, määratledes vastavalt ühiskondlikule vajadusele nende sisu ja eesmärgidki. Sada rubla pidi saama see, kes kirjutab parima "rahvaliku viisika-õpetuse (füüsika)". Selle seletamisviis pidi olema näitlik, joonistustega ning õpetusi eeldati eelkõige vallas, mida vajas tööstus. Sada rubla lubati sellele, kes koostaks parima raamatu "loomatoidu küsimustes" sihiga, kuidas väikepõllupidamises loomatoidu saaki kasvatada. Ning kolmandana oodati algkoolide õpperaamatut "kodumaa tundmise" kohta. Raamatus taheti näha kolme osa: kodumaa pind ja rahva elu, ajalugu ning haridus- ja kirjanduselu. Lisaks eeldati kaartide esitamist. Käsikirjade sisu hindasid ja arvustasid eraldi komisjonid. Abiraha valitsusele ei saa ka ette heita, nagu nad ei oleks mõelnud müügi- ja turundustegevustele: raamat taheti müüki lasta vahetult enne jõule, et ostjaid oleks võimalikult palju. (lk 153-154)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


  • Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust. (lk 90-91)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel